kolmapäev, 7. november 2018

Sügisene suplus


Kui teised on oma supelsaksa hooajale ammu pitseri peale sulatanud, siis mina vist avasin iseenda jaoks supluse hooaja. 
Ilus soe ilm oli eile, sellega on kõik nõus.
Noh, ma siis otsustasin taas mönkrile hääled sisse lüüa, ilma igasuguste eraldusmärkidega järelkäru liiva ja tsemendiga sappa võtta ning panin padavai maanteele. Paar päeva tagasi olid mingid võmmid kooserdanud samas kohas, nõnda arvasingi, et ega välk ühte kohta ikka topelt ei löö. Veenduda tuli vaid ühes – maantee oli tühi.
Peale tsemendisegu valamist oli mul mõttes ka kive vedada. Tassisin kive mönkrikärru, seejärel üle heinamaa objektile, et need kivid kindlustaks mu selleaastase suurprojekti kaldaserva. Kolm koormat kive vedasin, üteldes juba teise laadungi lõpus – Aitab tänaseks!
Vaatasin, hämaraks läheb kuskil paari tunni pärast, et vean veel!
Ühte rasket kivijurakat süles hoides ja sammudes vee piirile asetatud kividel tundsin ühte kivi jalge alt kadumas. Olin selle tulemusel keradest saadik vees nagu Kangro Kalevipoeg Tallinna lahes, ainult selle vahega, et paadi asemel oli mul ikka kivi kramplikult haardes. Hakkasin juba otsapidi kreeni vajuma, kui vängete vandesõnade saatel lasin kivil vajuda jõe põhja.
Muidugimõista tuli kaldale pääsemiseks kiireid liigutusi teha. Kummikud olid selle ajaga triiki vett täis, ei hakanud neid jalast ära sikutama, veel vähem neist vett välja nõristama. Nii ma käisin oma tosin korda jõe ja kivikoorma vahet. Algul oli veidi külm, kuid siis hakkas juba soojem – kas mu jalad soojendasid vett või jahutas vesi mu koibi veidi, see jäägu igaühe enda otsustada.
Koju jõudes tänasin iseennast, et hommikul said ahjud köetud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar