reede, 23. november 2018

Tänane öölugu


Hakka või ennast kartma.
Siin on mitu põhjust.
Esimene on selline, et vesteldes mootori/taustamüras pausi tekkides kuulen/arvan vestluskaaslast mulle midagi ütlemas, millele järgneb minu poolne AH? MIDA? Mille peale teine osapool maalib vähe jahmunud lõusta ette ja osatab samamoodi AH? MIDA?
Teiseks on sõnavara kängumine. Nimelt poole jutu pealt jään ma parajat sõna otsides järsku vait.
Kolmas hakkab juba närvidele käima: ilusat daami kohates tunnen oma sisemuses kihku, mille ma julmalt neutraliseerin. Iseasi, kaua ma seda mahasurumist hallata jõuan – ükskord kaob kontroll ja ... terendavad minu jaoks rootsi kardinad ilma rootsi lauata. 
See kõik on minu meelest üksilduse tulem. Mis omakorda on mu enda põhjustatud. Ega siin saa mina küll teisi süüdistada.

Aga tänane öölugu:

___________________
Üksildust hinges peletan raadiumi kuulamise ja teevee jõllitamisega, sekka ka plaadimängija kräunutamisega.
Üks asi, mis kõrvu-silma hakkab, on hilisõhtusel ajal teevee-reklaamid. 
Nagu lapsed nii hilja üleval passivad, vaadates pehmepornoerootikat ja/või vägivallatut verevalamist. Pauside ajal täheldangi seda, sest siis tulevad millegipärast kaubapakkumised, mis suunatud eelkoolieale.
Nüüd ma saan alles aru, miks mänguasjad hingehinnaga on – neid reklaamitakse igal kanalil ajast sõltumata – see raha tuleb maksku mis maksab lapsevabriku osanikel kinni taguda, sest ega jõnglane nii lihtsalt alla ei taha anda: teistel on nii vinge mänguasi, tema tahab ka... ääää...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar