reede, 13. september 2019

Püüda püüdmatut

Kuulan allolevat lugu juba ei-tea-mitmendat korda, 
ent mu südames tilguvad pisarad mööda põski alla. 
Enam pole mahti kuivatada - sest naeratus on möödanik,
tema ükskõiksuses elu vastu vaid surm meelalt köidab... 

4 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Tuleb uus. Otsima peab.

Raisakull ütles ...

Millise kivi alt?

Kaamos ütles ...

Vabandust, kommenteerisin ilmselt puhta võssa.
Minu viga.

Raisakull ütles ...

Tsiteerides klassikuid: Pole hullu!
Aga tunne on tükimat aega sihuke, et armastust ei eksisteeri. Vähemalt minu jaoks küll mitte.
Sellest tulenevalt väidan, et armastus on sõnakõlks. Ja ma ei saa üldse pihta, miks sellest nii palju jauratakse?
Olgu, mõned, õigemini paljud, on nagu puuga pähe saanud selle armastusega, et ei jaga maad ega mütsi... Ei, siin pole kibestumise tunnetki a la kuidas ikka teistel veab , aga kuradi raisk, minul ei näkka... Tegelikult on kuradima hea meel, et teistel veab!
Mina sain täna sellise litaka, iroonilisel kombel kah puuga, omale silmnäo vahele, et nüüd on sarv kasunud ja homme kindlasti siniseks võõbatud silmlõust...