Hommik

 Raisakull astus ühte viit ümisedes välisuksest välja ja tõmbas läbi ninasõõrmete värsket õhku kopsudesse. Too luhvt tundus täna hommikul teise, võiks öelda, et erilise lõhnaga olema kui varasematel kordadel. Raisakull arvas selle ioniseeritud olema ja kohe kangastusid ahvikiirusel meditsiiniasutused, mida ta kunagi varases nooruses oli olude sunnil külastanud. Mida rohkem ta seda hilissuvist odööri kinnisilmi sisse hingas, seda enam ta kaugesse aega sukeldus.
Ent põis andis Raisakullile märku, et tahab tühjendamist ja tõi ajaränduri tänahommikusse tagasi.
Mnjah, nentis Raisakull okulaare avades ja jäi päranisilmi jõllitama.
Tema ees kaugel eemal kõrgus läänekaares ühtlase halli taeva taustal täies uhkuses hommikune vikerkaar... 
Sellest letargilisest vaikelust sai äratada ainult mõni langev veepiisk, mis loodusvaatleja vuntsi puutus.
Ohjah, ohkas Raisakull ja lonkas nurga taha põit tühjendama.
Tagasi tulles heitis ta veel kord pilgu õhtukaarde, kus ennist oli täiuslik kaar, kuid vihm oli selle ilmselt maha pesnud ning peitnud hommikuse päikese taevas aeglaselt roomava pilve taha. 
Vihmasabin tugevnes...