Raisakull on tükimat aega elanud sõjaootuses. Mitte, et ta just seda sõda ootaks. Pigem juba põlgab.
Ja ettevalmistused vaenutegevuseks on tal üleüldse tegemata. Needki proosalistel põhjustel. Sest, kui tuumapomm kuskile langeb, siis on kõigest ükskõik - kiirgus saab su niiehknaa kätte. Juba selletõttu ei näe Raisakull üldse vaeva, et teda kappama saaks kamandatud...
Kuna kunagine punaste kaantega "vaenupilet", kus kirjas, et Raisakull on teise kategooria soldat, on käeulatuses, ei hakka ta kunagi kuskile pagulusse end sättima. Ootab rahumeeli vaenlase ära ja näitab okupantidele seda eelpool mainitut raamatukest ning läheb "Allahi nimel" kahurilihaks. Seda viimast muidugi kohapeal, pakkudes "vabastajatele" viina, mille sisse sokutatud "kurat-teab-mida"...
Tõsisemalt võttes on Raisakullil kogu eluaeg kuklas mingi kummaline tunnetus vasardanud. Et kui pulmad teeb, siis mesinädalaid ei tule - sel hetkel, kui ta jah-sõna annab, algab suur sõda. Igatahes too nägemus maalis koljuseinale pingutatud ajulinale panoraamse varemetes suitsevate hoonetega pildijada.
Mis teha - see ju üsna karm olupilt...
Ilmselt seetõttu annab ka saatus igasugu keerdkäike ette, et jummeliperast kõik naised just Raisakullile korvi annaksid. Ja ajas edenedes Raisakulli kolemeel on nii kõrgelt haritud, et allapoole aju poolt paikapandud iludust ei ihka. Ta teab niiehknaa, et kole/ilu on subjektiivsed mõisted, kuid sõna otsesemas mõttes silmarõõm peab näima okulaaridetaguses ajukallerdises kui preemia.
Seniste eluvintsutuste eest Nobeli rahutasu pole võimalik sisse kasseerida.
Sest mitte keegi ei usu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar