Ürbivahetus on käsil

Raisakull ajab sulgi nagu marutõbine loomelukas kevadel oma kasukat.
Teisiti öeldes – vahetab nahkürpi.
Ju ta siis päevitas intensiivselt, ehkki tal polnud õrna aimugi – ühel õhtul tundis, et turi ja tiivad tulitasid.
Ja nüüd kratsides lendub vana nahaollus vaikses tuulepuhangus eemale.

Kuskil oli üleskutse heategevusega litutada – ole ainult mees/naine ja sõida rattaga veerandsada, poolsada või sada kilti.
Kuhu ma selleks regama pidin, pole minu asi uurida.
Igatahes jaanipäeval talutasin oma kondiaurumasina tallist välja, pakkisin seljakoti ning alustasin halbtegevuseretke Virumaa suunal, kus pidi juubelit peetama.
Tapa-Loobu maanteel pidin mitu korda asfaldilt kruusale põikama, seepärast läks kauem aega, kui eeldasin.
Ega pahaks ka saa panna, kuna see oli esimene pikem sõit sel hooajal.
Kohale jõudes lubati saunas ära käia enne, kui laua taha sai istuda.
Alkoholismiga täidetud mulliveesarnase limonaadilaadne vedelollus juubilariga tervitusnapsuna kokku löödud, kallasin vaikselt oma pokaalitäie sugulase pooltühja pokaali.
Süüa oli, juua oli, kuid ma ei saanud alkot pruukida, kuna kodutee oli ka vaja läbida.
Soovitavalt turvaliselt.

Raisakulli halbtegevusretke saldoks sai spidoka andmetel sel pärastlõunal 59 koma-midagi, mis on valitseva leitsaku kohta küllaltki hea saavutus.
Koju jõudes läksin kohe külmiku manu ja võtsin varem valmis varutud kolm purki õlut, mille ma ülejäänud õhtu jooksul pintsli pistsin.