kolmapäev, 15. september 2021

Sinnani on maad kaksteist miili

Sajul ei tundunud lõppu tulevat.
 Tegelikult, kui juba eile oleks liikuma pidanud hakkama, siis vast enne sadu pärale ka jõudnuks. Kuid ettenägematud asjatoimetused laagri kokkupakkimisel võtsid täielikult aja enda valdusesse, et öö saabumist ei märganud keegi. Viimase erkvalge laterna väljalülitamisega saabus pilkane pimedus, mil keegi meist taipas punase avariivalgustuse lülitit vajutada. Ei, me ei rääkinud, kui just tarvis polnud, kõik teadsid, mida nad tegema pidid ja tegutsesid ka vastavalt, ilma et lõugu oleks niisama laksutanud.
 Igatahes oli selge, et siit me lurdiidiumit välja ei kaevanud, kuigi varem võetud proovid seda näitasid. Mine sa tea, äkki olid mõned konkurendid juba ammuilma sellele paigale pilgu peale visanud ja möödunud veerandsajandi sees siin kõik ära kaevandanud.
Olime jubedalt pettunud – kõik lootused siin teenida lasti suurelt veega alla.
Aga, kui arvestada, et esialgsed proovid võeti siit geoloogide kahe-kolme esimese ekspeditsiooni poolt ligi poolsajand tagasi, siis oli suur võimalus, et keegi pani ammustel aegadel siit teenitu oma tasku, ilma, et kuskile oleks märge kritseldatud.
 Tuju oli niigi nullis, kui me vaikselt nohisedes koormad selga vinnasime ja lõpuks liikuma hakkasime. Lähenesime vaikselt tasandikule, kui tihe udu meid endasse mähkis.
Teadsime, et eespool varitseb enne tasandikku ussikujuline mäemurrang, mis oli tekkinud ilmselt ammustel aegadel, kui siinsed tektoonilised pinnahäired olid aktiivsed. Geoloogid olid aastakümme tagasi välja selgitanud, et viimati värises jalgealune pind siin miljoni aasta eest, siis võis seda põhjustada üks suurem taevakeha, mis pärast komeediga otsetabamuse järel pudenes kosmiliseks tolmuks ja ilmselt on see ala siin otsekui surnud. Rõhuga: otsekui, sest me polnud siinoleku ajal ühtegi elusolendit näinud, kuigi tundsime kogu aeg, et keegi või miski on meie tegemisi jälgimas. Selline imelik tundumus valitses nüüdki, kui me tühjade taskutega nullpunktist lahkusime. Hetkelised sähvatused udus lasid aimata, millal jõudsime kuristiku äärde, kuhu olime tulles ohutuspiirded paigaldanud. 
Hüvastijätt oli lühike - vaatasime üksteisele otsa ja mõistsime, et kui nüüd keegi libiseks siin järsakul, on tema ainuke teadmine väga kaua aega kestvas vabalangemises, mil häält kähedaks karjudes võis mitu korda kopse täita, et sinna kuru põhjani on maad tosin miili ning astusime sellel libedal rajal...

7 kommentaari:

  1. Tundub nagu autori hingeseisund oleks sisse kirjutatud...
    Kas tohib liituda sarjaga "Suuri mõtlejaid" - mul on ka üks mõte?:D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :D
      See on mul väga toores toorik, ajukeemia ei vunksi lennukalt nagu ennevanasti ca tosin aastat tagasi.
      Ehk pean kirjutamisest üldse loobuma?
      Samas jällegi, kui ei proovi, siis läheb ajutegevus rohkem kängu. Niikut Damoklese väits...
      Mis puutub -sarjast "Suuri mõtlejaid"- siis on see eneseirooniana mõeldud, just nagu vanas blogis -Ajuhiiglase mõttemülgas-.
      Ega ma keela kedagi liitumast, niiet lase käia.

      Kustuta
  2. Pisike aken, mis lasi piiluda suurema loo sisse.
    Uvertüür tellisepaksusele ulmeromaanile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mul trügis Uraani Golkonda miskipärast ekraanile.

      Kustuta
    2. kahjuks pole mul niipalju püsivust, et telliseraskusega klade täis kribaksin...

      uraani golkonda- vist oli see purpurpunaste pilvede maal?

      Kustuta
  3. See oli nüüd teaser :) mis edasi sai??? Ei tohi niimoodi lugejatele teha ..:( lugejad nõuavad järge!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Miks ei tohi?
      Tulles vastu lugejate nõudmistele, teavitan, et järg on saabunud!

      Kustuta