pühapäev, 12. mai 2019

Jälle mingid valimised...

Raisakull leidis mingil päeval postkastis vedeleva valijakaardi. Mis andis teada, et mingisugused eurovalimised on tulemas.
Hea oleks leida postkastist ka kutset tuhlikorjamisele järgnevale kardulate valimisele, missivalimisest ei tasu kõssatagi... Või siis sedel koos limusiiniga kõikse seksikama naise valikukriteeriumite arutamisele või hoopiski osalemaks degustaatorina parima alkohoolse joogi konkursil... 
Raisakull on ammusest ajast olnud euroskeptik, selline mõõdukapoolne.
Aga mis puudutab europarlamendi valimisi, siis on ta põhimõtteline mittevalija.
Oleks ju kuidagi ebaõiglane, kui kunagi enne Euroopa Liiduga liitumist andis Raisakull oma hääle eitajate leeri, ja nüüd siis käib valimas.
Las europarlamendivalimised jääda nende pärusmaaks, kes liitumise poolt hääletasid.
Kui kunagi euroliidust lahkumise üle hääletust korraldatakse, ka siis ei lähe Raisakull oma tahet peale määrima.
Üheainsama korra andis oma tahtest märku, jäi see hääleks vähemuse poolele – rohkem pole vaja oma peakolu rappida edasiste sammude suhtes. Isegi siis, kui keegi pakub Raisakulli esindama ennast, et kavatse Raisakull iseendale häält anda, veel vähem hääletuskabiini sukelduda.
Mis imestama paneb, on see, et kohalikel ja meie parlamendivalimistel on rohkem kandidaate, et ei mahu teised sugugi valimiskaardile ära. Ometi makstakse seal Brüsselis siinsetest mitu korda enam palka ja lisandub veel kopsakas koduigatsustasu.
Hääletusprotseduuri sukeldumata ei saa Raisakull mitte üks teps aru, miks peab andma oma hääle kõige meeldivamale kandidaadile – Brüssel on ju kaugel.
Paljudele ei meeldi ekre-bande, ometi ei taheta noid aga Belgiasse komandeerida.
Ikka antakse oma hääl nõndanimetet omadele, iseasi, mida nad seal ise korda saadavad. 

Nüüd siis öölugu, mis tulevastele eurosaadikutele passib kui kokkuvolditud kämmal kolju okulaaride avausse...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar