kolmapäev, 11. juuli 2018

Nii...


Nii...
Millest täna võiks möliseda?
Ah jah, õige küll.
Leiti ammusest ajast pärit asi, mida nüüd serveeritakse kui meie rahvakillu iibe kasvatamiseks mõeldud atribuuti.
Mille nimetus kõlab kui õndsal Brežnevi ajalgi – lastetusmaks.
Ei tahaks uskuda, et nüüd oleme taas stagnatsioonilise agoonia alguses.

Kui lubate, siis vaen seda asja oma mätta otsast.
Olude sunnil pole ma naisemees.
Mul polnud ega tule seda va ihaldatud Ilu-Eedilikku nägusust ega Pärbhi-Khenni sportlikku keha.
Neiud-naised põlgasivad mu lihtsalt ära.
Ehkki õigem on nimetada mind vigaseks, kuigi mitmelgi korral olen kuulnud ütlemas: Mida see värd siit otsib?
Tantsupõrandal olen paar korda jäänud keset muusikapala üksi.
No mida ma seal enam võimlen.
Edukas pole ma ammugi.
Mulle jõudsid naiste ootused siis pärale, kui juhtusin kaema ükskord üht dokumentaali – üks mees mängis alul keskmist kodanikku ja hiljem rikkurit. Viimasel puhul oldi valmis lausa kaela viskuma.

Nüüd jõuame lastetusmaksuni.
Mul endal lapsi pole ja ilmselt tulemata nad ka jäävad.
Minust mittesõltuvatel asjaoludel.
Kas hakatakse minu puudega inimese pensionist maha arvestama mingi protsent?
Tulge mõistusele!

Kas ma tõesti peaksin vägistajaks hakkama?
Kohtukulli ees aru andes väidan, et lastetusmaksust pääsemiseks pidin neiukese ära vägistama.
Nüüd maksuamet oodaku 9 kuud, siis olen ilmselt saanud isaks, aga ma ei loodaks sellele, kuna see neiuke laseb teha abordi ning kui lubate, siis ma lähen ja vägistan veel mõned tibid igaks juhuks...


jätkub...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar