Kolmapäev

Kolmapäeval saabus Raisakull taaskord kliinikumi, et ehk vahetatakse teine kehas olev kulunud sharniir uue vastu ringi.  

Iiden oli sellel aastal neutraalsem ja samas ka rahvineeritum kui eelmisel korral. Võiks isegi öelda, et tasakaalustatum. Missikandidaate seekord eriti ei olnudki näha - süüdi olid ilmselt nii tudengipäevad kui ka noorikute eksamiteks valmistumine. Sellest hoolimata ei langenud Raisakulli tuju kuskile, sest nüüd sai ta vähemalt kõhutoetust pudru näol, mitte ei pidanud nälgima nagu aasta tagasi. 
Ja igavust sai peletatud telekajõllitamisega - näidati Tšernoobõli katastroofi...

Õhtul käis kirurg ütlemas, et järgmisel hommikul kirurgeerib tema päeva esimese lõikusena just Raisakulli.
Et küsimusi on? 

Mkmmm, vastas Raisakull ja lisas, et mida vähem detailseid elemente talle pähe siirdatakse, seda vähem ka pabistamist. 

Seejärel saabus tuimestitegija, kontrollis üle paberile kantud andmed ning taaskord küsis - millist tuimestust teha?
Raisakull luges eelmise korra tema uimastamise raporti ette ja soovis koheselt manustada üldnarkoosi, et vältida kahekordse pohmaka teket. Millega jäädi ka rahule. 
Järgmisel hommikul oli Raisakull juba enne äratust üleval ja käis pesus ära. Ning siis tuli ratastega koikule hääled sisse lüüa ja siirduda opituppa, kus ta ümber tõsteti opikoikule, mis meenutas Raisakullile ristil olemist. 

Talle kinnitati kanüül veresoonde ja mingid niplid igale poole, sedakorda ka kolba külge. Lõpuks suruti Raisakullile hapnikumask näkku ja peale viiendat sügavhingamist tuli mõned teised lõhnaained manu ning oligi Raisakull rajalt maas...