laupäev, 15. veebruar 2020

Sõbrapäeva mõtted


...Sõber, võta üles viin,
ava oma suu ja siis –
ühest väiksest sõõmust
õige pika peo
teha võime, juua üheskoos... *

Sõberipäev sai otsa ja nüüd on võimalus taas kokkuvõtteid tegema hakata ning hambaid teritada.
Nagu igal aastal enne ja pärast käesolevat aastat tõden, nukrus igatsuses kinni, taas ja taas, hoolimata nõndanimetatud sõbrakuul sündinuina, et sõbrapäeva pidamise mõttel pole ühtegi aruraasukest.
Parafraseerides kohalikku filosoofia koolkonda - et siis ülejäänud päevad aastas on siis määratud kui sõbratupäevad? Kui amerikaaniseerimist silmas pidada, saab üheainuma päeva aasta kohta romantiliseks armumiseks pidada ja ülejäänud päevad tuleb romantikast suu puhtaks küürida. Tavaliselt on sel ajal kesktalvine külm kimbutamas, kuid tänavune on justkui lõputu küünlapäeva stiilis varakevad platsis. 

Larhvivihiku sirvimisel on tekkimas lausa lapsikuse tunne, kus noored emmed/issid jagavad oma võsukeste pilte, saades kogu ilmalt vastu kommentaare a la nii nummi numpsik, laik jne...
Jah, ma saan aru, et uudne olukord nõuab jäädvustamist, et oleks hiljem hea meenutada, kuid jagamisel peaks noortel ajud olema. Ja pilldid paberil ja albumis.
Praegune olukord on nagu öökiv tatipritsimine, vabandan sellise otsekohese väljendi pärast. Ega see larhvivihik igavesti ka püsti seisa ja kuna kõik seal salvestatud pildid/videod on niiehknaa kompanii omand, siis tuleb hiljem mingi hetke meenutamiseks karmanit tühjendama hakata.
Nõnda, et olete hoiatatud!
Teisipidi võttes võib elektrimagnetimpulsslaine kuskil kosmoses või maa peal (tuumapommi lõhkamine) serverimaterjali ära hävitada.

Kunagi käis mul külas mitte just kauge sugulane, kellega vesteldes käisime üle kõikvõimalikud salvestusviisid.
Tema tundis nimelt huvi, milline formaat kestab ajatuna?
Minu vastuse -kiilkiri- peale pööritas ta uskumatu pilguga omi silmi ning jäi kuulama, kuidas ma sellele järeldusele jõudsin.

Nagu teada, on kõik elektrooniline tehnoloogia EMI-st ja elektrist sõltuv, kuid elektrit jagub niipalju, kuidas keegi investeerib päikese, tuule, loodete kasutamise peale, pikemaajaliselt pole tuuma ja muu fossiilenergia jätkusuutlik. Seetõttu on eelis paberil, kui just fossiilkütuse lõppemisel neidki ahju ei aeta. Kivisse raiumine võtab üksjagu aega, kuid ilmastik mõjutab siin kuluvise seisukohast. Seega on kiireim võimalus midagi kirja panna pehmele savitahvlile ja seejärel küpsetada ahjus. Seni, kuni üks tahvel sinu loomingut kuumas kõvaks küpseb, kribad sina juba järgmisele pehmele savitahvlile oma oopust. Möönan, et savitahvleid saab purustada, kuid kõrbeliiva maetuna säiivad nad kümneid tuhandeid, ilmselt ka miljoneid aastaid.
Sumerite ajast on neid arveametnike armastusromaane või novelle meie päevini jagunud...

_______
*mudisin omaaegse "Apelsini" hiti "Sõber võta üles viis" sõnu veidi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar