Vähese viina viga

  

 Kuna nädalapäevad tagasi sai põllult vili ära koristatud, siis sai Raisakull põllu peal roppu mööda spordiga tegeleda. Algul mõtles ta kondiaurumasinaga kimada. Aga ei, otsis majapidamisest kepikõnnikepid üles ja andis aga takka. Et saaks lõpuks selle lonkamise-taarumise kaelast ära.
Ei, Raisakull ei uskunud elu seeski, et kepikõnd tema nii võhmale võtab. Juba esimese saja meetri peale tundis Raisakull, et hakkab hingeldama ja teise saja meetriga olid juba spoorid lahti ligunenud ning kolmanda sajameetrise teekonna läbimisel oli nahk märjavõitu...  
Kolm päeva järgemööda sai niimoodi roppu mööda kõnnitud. Neljandal päeval aga tundis Raisakull kahest kohast jääkülma hingust – asi siis viiendal päeval tõbine olla. Ja nõnda tõbine, et ei seisnud tema ühti püsti, sest maapind kõikus sellesinatise peapöörituse valguses ja magas koikus terve päeva maha. Laupäeval aga tuli pisikene inimeselooma tunne peale – läbi hädise päeva sai korvitäie puid veetud sauna ja keris küdema panna. Peale saunaskäiku võttis Raisakull tühja kõhuga paar-kolm pitsitäit ei-tea-kui-kaua külmkapis vedelenud mingit viinaleotist ning kobis magama. Pühapäeva hommikul oli aega mõtlema hakata, mis asi teda kimbutas – tuul tõmbas läbi.
Targemad ütleksid selle peale hoopis, et see on vähese viina viga.
Sellest on juba paar nädalat...

Üleeile koukis Raisakull garaažist Tuhniku välja ja kultiveeris tuhlimaa ära.  
Täna kattis Raisakull suve jooksul saetud-lõhutud puud kinni.
Suvine ilm ja päikese soojus viis mõttele, et sel aastal pole Raisakull supelkostüümi saanud selga ajada, et oleks nagu aeg – vesi niiehknaa soe. 

Kas teate, ristirahvas - homme algab juba viinakuu!