Raisakullil oli eelmisel reedel plaanis tuhli-võtt, mis sai aegu varem kokku lepitud ja oli selle tarbeks lõunast "maru odava tööjõu" tellinud. Tegelikult oli "maruodav tööjõud" ise ennast tuhlivõtule pakkunud. Tulid kohale ja võtsid söögid-joogid ka kaasa, kondipehmendajast ei tasunud kõssatagi. Seda enam, kui Raisakulli ülesandeks jäi saun kütte panna ja tuhlisaagi ämbrid keldri veerele toimetada. Vahepeal oli tibanud vähest vihma - aga misse ilma sajuta tuhlikorilus on, eks ole...
Tuhlid said üles ja keldrisse toimetatud, siis järgmine etapp oli kontide pehmendamine "Koskenkorva" elik vana Jeltsini lemmikjoogi firma likööri limpsides. Sedaaegu oli saun soe ning "maruodav tööjõureserv" sai puhtamaks, misjärel manustati edasi kondipehmendit.
Raisakull oli nädalajagu päevi varem teatanud, et Pööbelmanni-lennu kokkutulek nädalavahetusel ees ootamas, siis oli lõunamaa "maruodav tööjõud" lahkesti nõus Raisakulli kaasa võtma - neil ju läbi Tarbatu sõit niiehknaa ees.
Raisakull oli ikkagi endale kindlaks jäänud, et tema ikkagi läheb rongiga, sest Revali suunast on üks klassiveli ja hea sõber tulemas sama transpordivahendiga. Sellisel juhul saab teada, kaua kulub ajaliselt Vaksali uulitsalt Raekoja platsile lonkavkõmpimiseks, et oskab pärast tagasiteel õigeks ajaks rongi peale munsterdada.
Järgmisel hommikul oli Raisakull varakult maast lahti saanud ja õiendanud "päeva tavalised toimingud" ära ning keha kinnitanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli Raisakull kuidagiviisi rongi peale viia. Maailma turvalise autoga viidi ta Tapale, kus Raisakull kümnekonna minuti pärast "porkna" peale siirdus.
Raisakull oli eelmisel õhtul mõelnud, kas võtab mõlemad kargud ühes või piirdub ühega - viimane valik paistis kuldse keskteena. Katsu sa rongis liikuda kahe kaikaga - nati tüütu on istekohta valida, isegi rongikleebistel pole kahe kepi teavet.
Igatahes oli Raisakull järgmises vagunis kokku trehvanud Pööbelmanni-aegse võitluskaaslase ja kunagise blogija ÖöHulkuriga, kellega juteldes sõiduaeg kähkumini kulus.
Tarbatus suslalt maha ronides kaes Raisakull ilma, mis oli päikseline ja jahe ning oma mölahvöni sihverplaati ja jättis numbrid meelde. Peale ÖH suitsupausi hakati liikuma kõige otsemat teed Raeplatsi suunal. Kurrat võtaks, raeplatsile jõudes ei vaadanud Raisakull isegi raekoja kella sihverplaatigi, et arvutada kulunud aeg. Selle asemel oli Raisakull mõelnud, et keerab Tarbatu kunagise kuulsa õllesaali suunas. Aga jõudes üle-eelmise postituse pildimaterjalini, helistas juba Sindist pärit klassiveli, küsides - kas ja kus te olete?
Millele Raisakull vastas, et Rüütli uulitsal jõlgutakse parasjagu.
Aa, me ka Rüütli tänava alguses - tuli vastuseks.
Ennäe imet - kolm tuttavat kuju, neist kaks pärnumaa ja üks kohalik, ilmusivad nähtavale.
Siit edasi juhtunut on juba kribatud eelmises postituses, nõnda, et hüppame sellest nüüd üle.
Ränduri pubisse ronides mööda treppi, oli "kadunud poeg" maininud, et sees on lift, mille peale Raisakull ütles marurahulikult, et arstide ettekirjutus on määranud trepist ronimise, sest see aitab liigeste liikumisele kaasa ja samas ühtlasi kaalutõusu vältida.
Tellitud õgimismaterjalid ees olid Pööbelmanni veteranid asunud keha kinnitama ning nagu ühed lorilaulusõnad mainisivad - ...siis kõige noorem vestiväel läks sakusmenti joogipoolist tooma... - sest odavam oli pudel tuua poest, kui hankida baarileti tagant. Ja mitu korda käis "peale klappimist" ära.
Ühel sellisel noorima äraolekul laekusid veel paar omaaegset võitluskaaslast ja ilm pööras täitsa ära - aknast oli näha tuulesuunda koos sademetega, mis lausa teravnurga all alla kulges.
Lõpuks, kui aeg sealmaal oli, et sademete hulk vähenes ja Raisakull asutas end jalgsi rongi peale minema, olid mitmed häält tõstnud - KUHU NÜÜD? - ja lubati lausa vaksali treppi sõita, kui Raisakull veidiks ajaks veel jääb...
Tapal oli bussi väljumiseni kõva tund aega, mille sai surnuks lüüa kakao manustamisega sellises asutuses nagu"Pussy jam". Too viimane "nimetus" oli välja mõeldud liitlassõduritele, kes orientiiri vajasid, küsides kohalike käest sedasi väljendades bussijaama kohvikusse tulekul. Kusmanu, üdini mustaks päevitunud liitlased olid vaba aega sisustamas, sellal, kui Raisakull kakaod lürpis.
Lahkudes oli Raisakull tänanud teenindajaid nagu alati ning võtnud koti õlale ja äärepealt oleks unustanud kargu maha - hää, et uksel meenus...
Kodutanumale jõudes oli vaja kummikuid, sest vahepealsel ajal oli tiik keset teed tekkinud. Raisakull sajatas täiega vallasakste aadressil ja sandaalides läbinud selle pahkluudeni ulatunud vesise olluse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar