Kõrtsi valiku strateegia

 Kui Tarbatu linna raekoja platsi peal Pööbelmanni ei-mäleta-mitmenda-lennu inimloomad kokku saades mööda kõrtse ja muid kereparkimisasutusi viivuks väisasid menüü silmitsemiseks ja oma tengelpunga paksust takseerides loobusid platseerumast, siis olgu ette öeldud, et Raisakull oleks kohe sinnasamma istunud ning hakanud omale nokaesist tellima. Igasuguse autokraatiailminguvastane Raisakull aga leppis hea südamega demokraatia kasuks, sest suurem osa kokkutulnuist otsustas ühiselt, Raisakullilt nõusolekut küsimata, säästmise teed minna. 
Ühel hetkel oli kamp ninapidi kobaras või puntras menüüd sirvides arutamas, kas antud kõrts on hea toiduvalikuga, eemaldus Raisakull paari sammu jagu tagasi ja heitis pilgu korraks üle õla. Kolm-neli sammu eemal oli üks meeskodanik huviga jälgimas viipekeelset sõnelust. Siis koitis Raisakullile miskipärast, et see on ikkagi tuttav kuju, hoolimata aja pikemast kulust. Ta astus kodaniku suunas ja ütles - Tere üle pika aja, "kadunud poeg"! Astu aga julgelt ligi... 
Kodanik "kadunud poeg" oli väheke segaduses, kuidas nii kähku ta ära tunti. Aga jah, paar aastat oli ta Raisakulli ja teiste kohalolnute klassiveli ning peale Pööbelmannist lahkumist pole temast kippu ega kõppu kuulda old. 
Kogu selle jõlkumise aja oli tehtud sjölhvisid ja tülitatud möödakäijaid grupipildi jaoks klõpsu vajutama, oli Raisakull ainus, kes ei võtnud oma aparaati karmanist välja, sest kõigil olid niinimetet nutihvöönid. 
Üks taat oli möödaminnes küsinud kellaaega, siis Raisakull oli oma traadita nuppudega aparaadi välja koukinud ja lugenud sihverplaadil olevaid numbreid... 
Teate, seda hetke, kus kohalolnud oma uskumatute ilmetega Raisakulli "kõnetraadiaparaati" silmasid, ei müüks isegi triljonite dollarite eest. 
Lõpuks jõuti bussijaama, kus teise korruse peal pesitseb "Ränduri pubi", aimas Raisakull selle "püha söömaajakoha" valiku tagamõtet - nimelt on sealt palju mõnusam bussi peale munsterdada.