Eile hommikul oli Raisakull türkiissinise esmaspäeva meeleolus - hommikul ärgates vähe uimane olemine. Olgugi, et hilja ärkas. Kõigepealt ortopeedilised võimlemisharjutused, seejärel tablett veega hinge alla loputada ja lõpuks kiire lonkamine veelaskmiseks. Tagasi tulles tuli võtta puukorv eelmisel õhtul valmisvaadatud halgudega ja ahjud kütte torgata. Siis sai alles ainukese toitva töö peale mõelda - paar leivaviilakat ja leivamääret ning sepikuviil juustuga. Rohkem kodus hambaalust mittekisavat kraami polnud - putru ei viitsinud tegema hakata. Peale nappi kehakinnitust tuli hoopis poodi minna uue söömaolluse lunastamiseks. Enne ei saanud liikuma hakata kui ahjud köetud ja ahjuuksed kinni said.
Poest muretsetud träniga tagasi jõudes otsustas Raisakull peale lõunat minna metsa ja korjata sealt need jämedamad haavanotid kokku. Kuna järelkärule poomi asetamine koos vintsiga võtab aega, siis langes liisk kergema ja lihtsama variandi kasuks.
Lõunasöök vatsas laagerdumas, käivitas Raisakull mönkri ning siirdus sellega paar päeva varem langetatud haabade manu. Pardatsokist võttis ta tropilindi, keeras selle ümber tüve, silmus läbi ja teise aasa mönkri kärukonksu taha. Nii nagu esiisad vanasti pikki palke hobusega metsast välja tõid.
Et sadas uduvihma ja lumi sulas silmanähtavalt, tuli kiirustada. Varasematel aastatel oli Raisakull kaks notti korraga ära libistanud, kuid siis oli ka lund rohkem.
Hoovis tuli kottuveetud kahemeetrised haavanotid maapinnast kõrgemale tõsta, et tuul ja õhk läbi käiks.
Viimased kaks kottuveetud ligikaudu viiemeetrist notti jäid tänaseks jõukatsumuseks, sest eile enam ei käinud füüsiline pool neist üle. Ega tänagi ei oleks käinud, kuid selleks tuli need viiemeetrised pooleks saagida. Ähkides-puhkides kuidagiviisi said haaratsi ja langetuslabida konksu abiga needki maapinnast kõrgemale tõstetud.
Nüüd võib juba rahulikumalt võtta...
