Raisakulli küünlakuu. Iideni väravad.

 Raisakull arvas, et need klaasist väravad avanevad ise nagu supermarketisse sisenemisel, kuid sel hetkel tuli talle meelde valges kitlis õe ennistine slaavipärase aktsendiga antud soovitus vajutada seinal olevat nuppu. Päris pröökama see ei pistnud, kuid imekombel avanes see sissepääs vaikselt. Raisakull komberdas kahe kargu vahel justkui Iideni aeda, seda otsesemas mõttes. Mõelge ise, õdede toas olid õed jummelist kenade näolappidega, üks ilusam teisest, kolmandast ei tasu iitsatadagi. Raisakull mõmises miskisest siiasaatmisest, ei tea kas on ikke õige koht? Äkki on siin hoopis mingisuguse missivõistluse garderoob? 
"On küll õige koht, palun oodake seal puhketoas", misjärel Raisakull kaapas edasi. Vaevalt diivanile istuma sättides tuli nurga tagant üks naisterahvas oma tütre ja väimehega, kes tervitasid Raisakulli nagu vana tuttavat, kuigi too nägi neid esimest korda alles vaevu paar tundi tagasi oodates oma järjekorda õe kabinetti pääsemiseks. Mõni aeg, nii kümme minutit hiljem jätsid noored dazvidaanija ja läksid minema. Mahajäetu kohmitses oma sumadanis ja keeras nii äkki impulsiivselt ennast ringi, käsi pikalt ees. Raisakull pidi sekundiga oma okulaarid lähivaatesse keerama, ega äkki talle trääsa ei näidata. Ei näidatud ei seda ega rusikat, vaid pakuti hoopis kommi. Raisakull keeldus viisakalt, öeldes - magusat ta ei armasta. Ega kaua saanudki seal istuda, kui üks kaunis kitlikandja kutsus Raisakulli endale järgnema ja viis ta ühte palatisse, kus paluti üleriided kotti sumada ning anti avar hõlst selgaajamiseks. Ega Raisakull ennast ei ava koheselt, sest kaks palatikaaslast ajasid juttu nii nagu oleksid omaaegsed vanad tuttavad, kolmas vastas mõningatele küsimustele. Ei oska Raisakull midagi öelda selle kohta, et jube tuttavad näod, nagu oleks kokku trehvanud kuskil. Kui aga jutu sisse tulid sellised kohad nagu Triigi ja Pandivere, Rakkest kõnelemata, siis ei suutnud Raisakull muiet varjata. Tasa ja targu. Et nad kõik olid juba opilaualt läbi käinud, siis olid nad ilmselt paaripäevasel taastumisrežiimis, samas kui Raisakull paastus. Paastus ikka mõnusalt elektrilise seadistusega voodis, võttes vastu õnnesoove, mis mobiilile laekusid. Ei hakanud Raisakull kaaspatsientidele selgitama, et täna sai ta aastanumbri võrra rikkamaks.
 Õhtu sõudis kohale ja sellega koos ilmus välja anestesioloog, kelleks osutus ilmselt kliinikumi kõikse ilusaim noorik.
No seda Raisakull räägibki, et "Iiden" selle sõna otsesemas tähenduses! 
Uimastiarst tuli ütlema, et muidu on tema töö patsiente uinutada, aga homme teda pole ja ta annab need andmed, mis ta Raisakulli käest küsib, edasi homsele anestesioloogile.
"Millist tuimestust Raisakull eelistaks?" 
No ikka seda pilditut olekut - koputada kummikuvaldaga pähe ja asi ants. Ei mingit keerulist jäärasarve moodi särkvärki.
"Aga kui teeme hoopis kohaliku tuimestuse?" 
Mkmm, võimalik vere lehk võib minestuse äärele viia. 
"Allergiaid?" 
Ei tea olema. Sugulased mainivad vahel, et tööallergia võtab võimust... 
Vaevalt oli anestesioloog palatist väljunud, kui sisse astus uus kitlikandja, sedakorda oli tegu kirurgiga, kes teavitas, et tema lõikab järgmisel päeval Raisakulli. Kui on küsimusi , siis püüab ta neile adekvaatseid vastuseid anda. Raisakull ütles, et tema eelistab teadmatust palju enam, sest siis pole pabistamiseks mahti. 
Õhtusööki Raisakull ei saanud nagu ka järgmisel hommikul hommikusööki... 

Järgneb...