Eilne päev

 Eilane oli sellise virila ja vingus päeva nägu. 
Kõrgusest vajus alla sihuke hall uduvihm, mis lasi siiski kauguses olevaid objekte eristada. 
Raisakullil oli juba käega rehmanud ning endamisi ühmanud, et see pole ju maailma lõpp, kus lauldakse uimasevõitu ehtprantslaslikke sanshoonseid kohvikulaule vingetes punkhevirokivõtmetes. Süütas tule rahumeeli saunas kerise alla, mis tahtis suitsu ruumesse pressida. Madalrõhkkond, nentis ta endamisi. Nüüd tuli veidi oodata kuni tõmbama hakkas, siis sai katla alla puid torgata ning peerust tuli otsa sumada. Aaa, vahepeal viskas ta linad ja padjapüüri pesumasinasse, et selleks ajaks, kui iseennast küürima hakata, saavad juba need küljealused kangad kuumas ruumis kuivada nii kuivaks, et krõbisevad edasisel käitlemisel. 
Peale lõunat oli kaks varianti laual. Esimene pakkumine oli pesusse minna. Raisakull heitis pilgu välja ja langetas kõhutundest väga kaaluka otsuse. Ennast jõuab hiljem ka küürida, seda enam, kui katlas on vesi tuline. Raisakull astus nõndanimetatud naelakastidesse, ning haaras sahvrist kollase ämbri. Siis tuli garaažist mönker välja ajada ja sellega veidi maad oma lonkavat jalavaeva vähendada. Kuuskede all seiskas Raisakull oma transpordivahendi. Masinalt maha astudes tuli kohe neljakäpakile laskuda. Nii ta veetis umbes tunni rahulikult kuuskede all roomates kuuseriisikaid korjates kollasesse ämbrisse, millel kiri "Seenel käimise ämber". Kolmveerand kümneliitrise ämbrijagu riisikaid sai ta selle tunni ajaga korjatud. Ennast sirgu ajades vaatas Raisakull, et rohkem pole siit midagi korjata. Jah, eelmiste aastate korjekohad tuleb ka üle kaeda, kolmveerand ämbriga ka nagu narr koju pöörduda. Nii hõredat seenekasvu, kus iga seene kättesaamiseks ja ämbri täis saamiseks tuli suurem lapp maad läbi kõmpida, pole Raisakull varasematel seenejahiaegadel kogenud.
Ju siis vara veel!