Sellest on...

 Sellest on juba möödunud paar nädalat või hoopis paar päeva, kes see ikka seda enam nii täpselt mokaotsast oskab poetada, kui hoovis askeldas siuke tuulispask, mis praktiliselt kogu õues vedeleva kergekaalulise materjali aianurka teiseldas. No ammuilma on see teada, et iga tuulepuhang väsib ükskord ja siis on veidi aega selline tuulevaikus, mil sääsed kiletiibade pinisedes objektile kõhutäit saama minnes järsku alla kukuvad. Vot seesama moment on mesilassülemil täpselt ajastatud uue kodu leidmisele enne, kui järgmine, eelmisest tugevam tuuleiil, pere laiali lammutab.
Sel hetkel oli vaja Raisakullil kähku peldikusse minna ning teekond sinna kujunes üpris kiirete sammukestega. Et ülalmainitud kari mesilasi oli kuskilt mesilast plehku pannud ja ilmselt leides uue asukoha just praegu garaažiks oleva vana viljakuivati kütmise sissepääsu, mis kolhoosiaegu maakive täis laotud, sumisedes nii valjult, et Raisakull jäi hetkeks kõhklema, kas tasub siit kaudu edasi liikuda või tuleb uus marsruut tekitada. Kuna häda ei anna häbeneda ning selsamal hetkel lõi kino üles teadvusest silme ette kunagi nähtud dokumentaal, mis näitas, kui õieti mäletada, et mesilassülem on suht ohutu, siis võttis Raisakull snitti julge hundi rasvasest rinnast ning liikus ettevaaatlikult ihaldatud asutuse suunas. 
Ennast kergendanud, kuid mõneks ajaks istudes mõtisklema jäädes tuli Raisakullile pähe, et enne tähtsat toimingut oleks võinud enne vaadata, ega teiselpool istmikku ennist kohatud loodusnähtusega midagi sarnast ole. Muidu pärast sutsakate saamist ei oleks pükse saanud üles tõmmata - tagumik hullult paistes nagu pügmee suguharu liikmetel.