Jälle see "aigu om"

 Raisakull unustas eelmises postituses mainida, et neli-viis pesa olid kõvema tuhlivõtmise aegu üpris rohelised ja oli palunud "maruodaval tööjõul kaugelt lõunast" need alles jätta. Ja nüüd üleeile kukkuski viimsepäev neile allesjäänud kartulitele. Möödaminnes said ka porgandid ja peedid salve. Ei tea, kas asi jäi veinimanustamise puuduse taha, kuid peedisaak jäi igatahes väga niruks - metroo-olendid olid pooltel peetidel jätnud ainult koored pealsete külge. Kolletunud heina seest korjas Raisakull üheainsa vutipalli-suuruse kõrvitsa - kui see polnud suve jooksul kosunud, siis ei ta enam kasva ka. Kabatšoki-saak jäi ka sellel suvel üpris kasinaks. Justkui need taimed ja närilised teadnuksid Raisakulli tervislikku olukorda ja säästsid teda üpris tõhusalt. Eile oli Raisakull käinud nii-öelda luurel, kas on mõtet kabatšokitaimed üles tõmmata, et saaks maa lähiajal puhtaks roobitsetud ja Tuhnikuga üle käia, kuid nähes seal paari ilusat õit, lükkas selle mõtte kolbast eemale. 
Aigu om...

Ilm keeras ära, raibe...

 Raisakullil oli eelmisel reedel plaanis tuhli-võtt, mis sai aegu varem kokku lepitud ja oli selle tarbeks lõunast "maru odava tööjõu" tellinud. Tegelikult oli "maruodav tööjõud" ise ennast tuhlivõtule pakkunud. Tulid kohale ja võtsid söögid-joogid ka kaasa, kondipehmendajast ei tasunud kõssatagi. Seda enam, kui Raisakulli ülesandeks jäi saun kütte panna ja tuhlisaagi ämbrid keldri veerele toimetada. Vahepeal oli tibanud vähest vihma - aga misse ilma sajuta tuhlikorilus on, eks ole...
Tuhlid said üles ja keldrisse toimetatud, siis järgmine etapp oli kontide pehmendamine "Koskenkorva" elik vana Jeltsini lemmikjoogi firma likööri limpsides. Sedaaegu oli saun soe ning "maruodav tööjõureserv" sai puhtamaks, misjärel manustati edasi kondipehmendit. 
Raisakull oli nädalajagu päevi varem teatanud, et Pööbelmanni-lennu kokkutulek nädalavahetusel ees ootamas, siis oli lõunamaa "maruodav tööjõud" lahkesti nõus Raisakulli kaasa võtma - neil ju läbi Tarbatu sõit niiehknaa ees. 
Raisakull oli ikkagi endale kindlaks jäänud, et tema ikkagi läheb rongiga, sest Revali suunast on üks klassiveli ja hea sõber tulemas sama transpordivahendiga. Sellisel juhul saab teada, kaua kulub ajaliselt Vaksali uulitsalt Raekoja platsile lonkavkõmpimiseks, et oskab pärast tagasiteel õigeks ajaks rongi peale munsterdada. 

Järgmisel hommikul oli Raisakull varakult maast lahti saanud ja õiendanud "päeva tavalised toimingud" ära ning keha kinnitanud. Lõpuks oli aeg sealmaal, et tuli Raisakull kuidagiviisi rongi peale viia. Maailma turvalise autoga viidi ta Tapale, kus Raisakull kümnekonna minuti pärast "porkna" peale siirdus. 
Raisakull oli eelmisel õhtul mõelnud, kas võtab mõlemad kargud ühes või piirdub ühega - viimane valik paistis kuldse keskteena. Katsu sa rongis liikuda kahe kaikaga - nati tüütu on istekohta valida, isegi rongikleebistel pole kahe kepi teavet. 
Igatahes oli Raisakull järgmises vagunis kokku trehvanud Pööbelmanni-aegse võitluskaaslase ja kunagise blogija ÖöHulkuriga, kellega juteldes sõiduaeg kähkumini kulus. 
Tarbatus suslalt maha ronides kaes Raisakull ilma, mis oli päikseline ja jahe ning oma mölahvöni sihverplaati ja jättis numbrid meelde. Peale ÖH suitsupausi hakati liikuma kõige otsemat teed Raeplatsi suunal. Kurrat võtaks, raeplatsile jõudes ei vaadanud Raisakull isegi raekoja kella sihverplaatigi, et arvutada kulunud aeg. Selle asemel oli Raisakull mõelnud, et keerab Tarbatu kunagise kuulsa õllesaali suunas. Aga jõudes üle-eelmise postituse pildimaterjalini, helistas juba Sindist pärit klassiveli, küsides - kas ja kus te olete? 
Millele Raisakull vastas, et Rüütli uulitsal jõlgutakse parasjagu. 
Aa, me ka Rüütli tänava alguses - tuli vastuseks. 
Ennäe imet - kolm tuttavat kuju, neist kaks pärnumaa ja üks kohalik, ilmusivad nähtavale. 
Siit edasi juhtunut on juba kribatud eelmises postituses, nõnda, et hüpakem sellest nüüd üle. 

Ränduri pubisse ronides mööda treppi, oli "kadunud poeg" maininud, et  sees on lift, mille peale Raisakull ütles marurahulikult, et arstide ettekirjutus on määranud trepist ronimise, sest see aitab liigeste liikumisele kaasa ja samas ühtlasi kaalutõusu vältida. 
Tellitud õgimismaterjalid ees olid Pööbelmanni veteranid asunud keha kinnitama ning nagu ühed lorilaulusõnad mainisivad - ...siis kõige noorem vestiväel läks sakusmenti joogipoolist tooma... - sest odavam oli pudel tuua poest, kui hankida baarileti tagant. Ja mitu korda käis "peale klappimist" ära. 
Ühel sellisel noorima äraolekul laekusid veel paar omaaegset võitluskaaslast ja ilm pööras täitsa ära - aknast oli näha tuulesuunda koos sademetega, mis lausa teravnurga all alla kulges.  
Lõpuks, kui aeg sealmaal oli, et sademete hulk vähenes ja Raisakull asutas end jalgsi rongi peale minema, olid mitmed häält tõstnud - KUHU NÜÜD? - ja lubati lausa vaksali treppi sõita, kui Raisakull veidiks ajaks veel jääb... 

Tapal oli  bussi väljumiseni kõva tund aega, mille sai surnuks lüüa kakao manustamisega sellises asutuses nagu"Pussy jam". Too viimane "nimetus" oli välja mõeldud liitlassõduritele, kes orientiiri vajasid, küsides kohalike käest sedasi väljendades bussijaama kohvikusse tulekul. Kusmanu, üdini mustaks päevitunud liitlased olid vaba aega sisustamas, sellal, kui Raisakull kakaod lürpis. 
Lahkudes oli Raisakull tänanud teenindajaid nagu alati ning võtnud koti õlale ja äärepealt oleks unustanud kargu maha - hää, et uksel meenus... 

Kodutanumale jõudes oli vaja kummikuid, sest vahepealsel ajal oli tiik keset teed tekkinud. Raisakull sajatas täiega vallasakste aadressil ja sandaalides läbinud selle pahkluudeni ulatunud vesise olluse... 

Kõrtsi valiku strateegia

 Kui Tarbatu linna raekoja platsi peal Pööbelmanni ei-mäleta-mitmenda-lennu inimloomad kokku saades mööda kõrtse ja muid kereparkimisasutusi viivuks väisasid menüü silmitsemiseks ja oma tengelpunga paksust takseerides loobusid platseerumast, siis olgu ette öeldud, et Raisakull oleks kohe sinnasamma istunud ning hakanud omale nokaesist tellima. Igasuguse autokraatiailminguvastane Raisakull aga leppis hea südamega demokraatia kasuks, sest suurem osa kokkutulnuist otsustas ühiselt, Raisakullilt nõusolekut küsimata, säästmise teed minna. 
Ühel hetkel oli kamp ninapidi kobaras või puntras menüüd sirvides arutamas, kas antud kõrts on hea toiduvalikuga, eemaldus Raisakull paari sammu jagu tagasi ja heitis pilgu korraks üle õla. Kolm-neli sammu eemal oli üks meeskodanik huviga jälgimas viipekeelset sõnelust. Siis koitis Raisakullile miskipärast, et see on ikkagi tuttav kuju, hoolimata aja pikemast kulust. Ta astus kodaniku suunas ja ütles - Tere üle pika aja, "kadunud poeg"! Astu aga julgelt ligi... 
Kodanik "kadunud poeg" oli väheke segaduses, kuidas nii kähku ta ära tunti. Aga jah, paar aastat oli ta Raisakulli ja teiste kohalolnute klassiveli ning peale Pööbelmannist lahkumist pole temast kippu ega kõppu kuulda old. 
Kogu selle jõlkumise aja oli tehtud sjölhvisid ja tülitatud möödakäijaid grupipildi jaoks klõpsu vajutama, oli Raisakull ainus, kes ei võtnud oma aparaati karmanist välja, sest kõigil olid niinimetet nutihvöönid. 
Üks taat oli möödaminnes küsinud kellaaega, siis Raisakull oli oma traadita nuppudega aparaadi välja koukinud ja lugenud sihverplaadil olevaid numbreid... 
Teate, seda hetke, kus kohalolnud oma uskumatute ilmetega Raisakulli "kõnetraadiaparaati" silmasid, ei müüks isegi triljonite dollarite eest. 
Lõpuks jõuti bussijaama, kus teise korruse peal pesitseb "Ränduri pubi", aimas Raisakull selle "püha söömaajakoha" valiku tagamõtet - nimelt on sealt palju mõnusam bussi peale munsterdada.  

Eilne pilt

 Raisakull väisas eile Tarbatu linna, kus toimus Pööbelmanni-ajastu klassikokkutulek.
Allolev "seisatud hetk" sai möödaminnes purki püütud, otsides kohta, kuhu ankrusse jääda.

Eilne vestlus

 Eile oli Raisakullil vestlus riigiametnikust naistuttavaga. 
See oli huvi tundnud, kas Raisakullil on ikka kolmevärviline plagu väljas lehvimas. 
Raisakull vastas ausalt, lausa puhtast südamest, et ei ole. Majal pole isegi kohta, kuhu varras panna, seega pole ka riigilippu siin elamises. 
Truu riigitöötaja ähvardas tulla trahvi tegema. 
Tule aga - oli Raisakulli vastus - ma maksan ainult "natuuras"...

Eilse tuhmuva tähesära jälgedes

Miljonid inimloomad üle Euroopa said eile ennast tähtsaks teha - nad said aja paariks tunniks päikesevarjutuse jaoks oma kiire elutempo pausile panna.  
Raisakull ei tahtnud sugugi kehvem olla. Ta tõmbas aknaruloo alla ja nentis endamisi, vaat tuu om ikke perfektselt täiuslik päikese varjutamine, võrreldes hädiste pilvedega. Kui aeg sinnamaale jõudis, kus Kuu Päikese ette trügis, et võtta viimaselt sära ja tampida see mutta, oli meie kodutäht juba metsa taha longu vajunud. 

Täna võttis Raisakull kätte ja plaanis hakata kiivavajunud puuriitu ümber laduma. 
Noh, ega varem ole sellist jama oldki, et laotud puud arvavad kõik kuivada ahvikiirusel, mille tulemusel peab teistkordselt riita üles laduma. Ilmselt vaheltult peale puusakondi vahetust laotud virn ei olnud sellisel tasemel, mis ta oli aastaid enne. 
Aga vähemalt sai Raisakull nüüd nõndanimetet trenni tehtud elik rasva põletatud. 
Enne halgude ümberladumist niitis Raisakull korralikult muru ära. 

Homme pole selleks aega. Raisakull kaes ilma ja otsustas homme, mil lubab suhteliselt tuulevaikust, kondiaurumasinaga Tapal ära käia. Peab ikka endale ära muretsema korralikud saekaitsega püksid. Vanadesse pükstesse pole saag oma hambaid sisse löönud - pealisriie on niivõrd ära kulunud, et enam ei kannata neid suspesid pesta. Või siis metsas toimetades - jääb oksa taha kinni ja rebeneb ära teine. 

Need lõigud

   

Oh jeerum küll – kas tõesti on juuliusekuu läbi saanud!? 
Pilk kalendrile kinnitab seda. 
Millegipärast...

 Ega Raisakull saanud oma nokka välja pista – päikeseliste ilmadega olid kohe parmud hulgakesi kallal, hoolitsedes selle eest, et Raisakull üleliigse ultraviolettkiirguse mõjul nahavähki ei saaks. Ega see lihtne olnud, ikka hammustati pistekohad verele. Karkude najal komberdada siseruumide poole, samal ajal pimeparmude horde tõrjudes, lisaks kirjude tiibade ja roheliste silmadega parmud turjal läbi riide võtmas viimast... Hilisem kratsimine kuplade piirkonnas oli küll täitsa õndsakstegev ja ühtlasi hästi mõnus, kuid hulluks ajav.

Mingil ajal heinakuu keskpaiku vahetas Raisakull 50 töötunni täitumisel Härjal (peab vist ikkagi uue nime vaatama teisele, peaasi, et H-tähega algaks) verd – vana õli sai aadrilaskmisel masinast välja lastud, seejärel tuli teostada luhvti- ja õlifiltri ning küünalde vahetus, siis alles tuli uue õli lisamine. Aega läks üksjagu tänu, toa ja garaazi vahel edasi-tagasi lonkamisele, aga asja sai, sest siiani pole veel miskit välja tilkunud. Kütusefilter sai siis vahetatud, kui bensiinipaak tühjaks sai. Käsiraamatus on pilt, kus paagist väljuvale voolikule järgneb kraan ja seejärel tuleb filter, kuid millegipärast on tehases pandud filter enne kraani. 

Umbes samal ajal võttis Raisakull pähe loobuda karkudest. Alul oli imelik lonkamine, kuid mida aeg edasi, seda rohkem kõnnak välja tuleb. Kuid päris taarumiseta/kõikumiseta Raisakull kõndida veel ei saa. 

Siis kustikuu teisel poolel plaanitakse Pööbelmanni-aja kokkutulekut - sinna võtab Raisakull küll ühe kargu kaasa. 
Parem muidugi oleks mõlemad abikoivad ühes võtta, siis ei pea ta oma pead vaevama selle pärast, kuidas ühistranspordi piletikontsumüüjale selgeks teha, et sant läheb santlaagrisse - allahindlus oleks teretulnud...
Ikkagi kolmanda ilmasõja veteran võtab kätte ja kasutab just selle firma tranduletti, milline au ...
Kui aga senine korraldus pekki sõidab, siis varuvariante eriti palju pole - eelmine viisaastaku kokkutulek jäi teatavasti Wuhani taudi tõttu ära - sellisel juhul korraldab Raisakull ise selle kokkutulemise taoliselt, et paneb kuupäeva ja asukoha paika ja siis ole näha, kes kohale ilmub. 
Omaaegse võitluskaaslasega sai mölisetud, et mismoodi seda soru*-kokukat korraldada.
Kõiksepealt kogunemine Pööbelmanni instituudi ees - klõpsitakse ühispilte ja meeletult sjölfisid. 
Seejärel tuleb ette võtta üle Tarbatu kuulsa pubijota juhtimisel ühe pubi või kõrtsi vallutamine, kus igaüks vastutab ja tagab enda korrektse lahkumise - lähtuvalt oma tengelpunga paksusest. Ja iseenesest muidugimõista kainusest. 
Kui kõik eelnev klaar on, siis adjöö ning iga roju oma koju... Sest sai jõllitatud, kes miskitmoodi välja näeb ning kuuldud, kes elus ja kes igaveses unes. 

_____________

* 40 aastat lõpetamisest.

Raisaluul: Allilmameister

 

 ...ühel päeval, kui mu pilk õues ringi eksles, 
nägin, kuis mutt muru peal ujus krooli - 
suured kühvelkäpad mööda maad peksid, 
must sabaots püsti, põhja-suunda hoidis - 
viimaks ta ilmselt kopsud täis võttis õhku, 
sukeldudes vihmast pehmesse poriauku...

Jaanik

Kunagi mitte just ammusel ajal oli Raisakull jaaniku aegu mujal passinud, kuid nüüd on paljude sõprade hajumisel ja ka tervislikel põhjustel raskusi vanu suhteid hallata. Algas see, kui õieti mäletada, veidi enne Wuhani taudi siiajõudmist. 
Justkui ettekuulutus muiste. Või mingi teetähis elukaarel. 

Raisakull oli esmaspäeval ennast vedanud Ambla laadale, ehk leiab mõne tuttavagi, kuid jama oli ilmselt selles, et see jaanilaat toimus tööpäeval, mistõttu tundus kauplejaid rohkem kui ostjaid. Võib-olla mingisugune laadamelu või -vaib heljus kohapeal, kuid Raisakulli see niiväga ei kõnetanud. Või ei osanud ta seda tunnetada. Seetõttu lonkis Raisakull peale laadaplatsile pilgu pealeviskamist kottu tagasi, kus ta silma mõneks tunniks looja laskis.
Õhtul oli Raisakull veidi räsitud olekuga läinud tagasi laadaplatsile, kus nüüd oli vähem kauplejaid ja tehtud ruumi spordi- ja kultuuriprogrammi jaoks. Ilmselt oli pool või kolmveerand üritust läbi, kui Raisakull taas kultuurimaja taha jõudis. Ta lokaatorid skännisid ümbruskonda ja tuvastasid asjaolu, et tuttavaid larhvilõustu polnud.

Justkui oleks Raisakull sattunud kontvõõraks. Sama hästi võinuks ta tundmatu sõduri nahas leegitseda igavuse või igavese tulena kuskil kangelaslinnas, kus kõik mitte-midagi-ütleval ilmel märkamatult mööda kihutavad nagu tühjast õhumolekulist. Siiski taipas Raisakull, miks ta kedagi ei tunne – inimloomad on nooremaks läinud, kuigi ka vanu oli näha. Põlvkondade vahetus, arusaadav. Lisaks on mõned kinnistud omanikku vahetanud – uute kinnistuhaldajatega pole ju tutvust tehtud. Sellest järelduvalt hakkas Raisakull mõtlema, et vast peab iseennast ka siit minema kupatama.Mõnda vähemkäidavasse kohta. Või ikkagi rahvarohkesse – kus on käimas miitingud näiteks. Sellisel juhul on nädalajagu päevi soolaleivapidu tagatud, et muudkui tullakse ja tullakse...

Selsamal hetkel katkes Raisakulli mõttelõng ühe korraldaja poolt mikrisse esitatud palve. Otsiti Jaani, sest Jaanika oli lõkketulesüütamiseks valmis. Kuna kõik Jaanid olid Amblast ilmselt jalga lasknud, siis paluti natuke hiljem seda, kelle isa kannab Jaani nime, esile astuda. Lõpuks keegi leiti, sest lõkkease võttis tuld.

Sel ajal köhis muusikakollektiiv Ahoi! kõrid laulu tarbeks lahti. Raisakull ümises nii mõndagi lugu kaasa. Rahvas aga läks tantsu lööma. Kui bänd pausile läks, vaatas Raisakull veidi ringi ja hakkas patseertoki najal kodu poole lonkama.

Hull mis hull...

 Üleeile oli Raisakull garaažis võsaka konksu otsast alla võtnud, üle Tuhniku, mönkri ja Härja upitanud välja valguse kätte. Et proovib ja kaeb perra, kas kannatab teisega veidi käiguteede ääres vohavat heina vähemaks võtta. Nädala alul oli Raisakull selle tarbeks oma GT-ga Tapale vändanud* ja sealsest saepoest tamiilipotsiku lunastanud, mille sai nüüd kolmiknoa asemele keerata. Lisas võsaka paaki veidi uut kütust vanale juurde ja raputas selle segi ning proovis käivitada. Masin läks peale kohustuslikku minimaalset võimlemist koheselt käima. Raisakull ei teinud teist nägu ka mitte, kui suretas stoppnupust masina välja. Kaenud taevast veidi, otsustas ta selle paagitäie rahulikult ära lasta. Vahetas toas riided töistemate vastu ringi ja esikus surus kummikud koibade otsa. Seejärel kargu najal garaaži tagasi, ümbritses ennast rakmetega ning töö võis alata. Natuke aega hiljem oli toetumine vasakule jalale valulik ja siis tuli niitmisele järsk lõpp teha. 
Noh, vähemalt sai alguses natuke rasva endas vähemaks. 

Eile oli  Raisakull veidi targem - pistis kargu rakmete ja keha vahele nagu musulmanid või piraadid omal ajal kinžalli vööle kinnitasid. Iga paari sammu tagant tuli kark appi võtta, kuid töö sai üksjagu tehtud - hoonete ümbrus sai kenama väljanägemise. Seejärel oli Raisakull rehaga kõik niidusaadused käiguteele laiali roobitsenud.  
Täna hommikupoole istus Raisakull Härjale ja hekseldas kõik need pikemad varred molekulideks, Kuna ilm lubas aias muru niita, siis ennelõunase aja oligi aeg niitmisele pühendet. 

Raisakull oli ükspäev raadiumist kuulanud Johnny Deppi esitatud lugu ja millegipärast hakkasid turjakarvad turritama...

______________________
* Spidomeetri järgi väntas Raisakull ligi 30km ära - lihtsalt iseenda statistika jaoks sai see mainitud. 

Eile...

 Raisakullil oli eile harukordselt tihe sebimise päev.
Polnud siin imestada midagi - terve päev lubas ilusat ilma, mida järgnevad päevad ei luba - seega tuleb tegutseda - aed ja aiatagune vajasid niitmist. Muidu kole vaadata, kuis juba äraõitsenud võilillevarred kohati turritavad nagu padujoodiku irves hambatüükad. 
Kuna Raisakulli silmapiiril kedagi tulemas ei ole ja kõik teised on oma tegemistega ametis, siis otsustas Raisakull sarved pihku haarata ning ise kõik ära teha. Kõigepealt kanister rattale siduda ning esimene rattasõit peale oppi võis alata.
Bensukas polnud mingit järjekorda (Trumpile tuleb siinkohal tänusõnad öelda), siis sai Raisakull kõik asjad sujuvalt aetud - kanister kütust täis, seejärel tuli arveldamine ja edasine oli konksudega elastikkummiga kanistri pakiraamile paigaldamine. Aga tekkis probleem, kuidas ennast ratta selga istutada nii, et täis kanister ei liiguks oma asendikohast. Raisakull siis palus teenindajat appi. Ime küll, kohe oldi valmis rõõmsalt ja lahkel moel aitama. Muidu pigem ollakse nagu tõrjuvad. Raisakull soovis hüva päevajätku ning hakkas kodu poole väntama. 
Kodutanumal tuli "Härg" täis joota ja pealelõunasel ajal sööma viia - kaks tundi hiljem oli kogu niidetav pind niidetud. Niitmise ajal olid aasta esimesed parmud kohale lennanud ja kuna Raisakullil polnud neile õlut kuskilt võtta, siis tulid nad kohe niitjat purema, raisk. 
Peale niitmist tuli voolik lahti rullida ning liidesed külge installida ning niidukorpus sai puhtaks.
Trakats jäi mõneks ajaks jahtuma avatud kapotiga, kui Raisakull toas hilbud ontlike vastu vahetas.
Uksed lukku ja kargud kaasa.
Sest Amblas tuli väisata mingit pärimuspidu Baltica-festivali raames.
Kohale jõudes oli näha, et rahvast oli ja kõik istumisalused hõivatud. Raisakull otsis rahvamassist tükk maad eemal endale mingisuguse toe, kuhu selg toetada. Kuna ta on kõva kuulmisega, siis loomulikult ta ei kuulnud, mida kõneldi.
Ja ega Raisakull kaua ka ühe koha peal suuda püsida, siis loivas ta üsna pea mööda platsi, ehk näeb mõnda tuttavat - ei näinud ühtegi, kuid nägi Tšehhi rahvarõivais noori. Raisakull vaatas rõivaste mustreid ja tabas ennast mõtlemas - et mingid sarnasused madjarite omadega olid...
Oli mis oli, kui Raisakulli pilk sattus ekslema Eesti, ilmselt Ambla kihelkonna, rõivais inimloomi kaema, siis oli küll tunne, et meite omad on ilusamad.
Ringi liikudes kostus Raisakulli kuulmeradarisse regilaulu viisid Ambla naiskoorilt - teate, need helinivood olid rahustavad. 
Alles siis tabas Raisakull, et aeg oleks tagasi kodutanuma poole trööbata.  
Sest vats hakkas miskipärast korisema...

Homme juba juuni

Raisakull sai neil päevil kevadtöödega ühele poole - oksarisu, millest rohi läbi kasvas, on silme alt ära. Lisaks on aed osaliselt niidetud, sest ajaga on selgeks saanud, et võilille ei tasu kollaste õite õitsemise aegu niita - nad sindrid oskavad oma õienupu maadligi tõmmata, et järgmisel päeval irvitades uuesti pead tõsta. Lisaks sai kütus otsa - bensiinijaama külastus tuleb ette võtta siis, kui keegi viitsib siiakanti eksida. Ise Raisakull veel ei julge tooma minna. 

Täna käis Raisakull ainult karkude najal kalmistul. Kirikus kostus orelivile hääli - ju nad timmivad orelit või harjutavad rahvakunstifestivali Baltica pärimuspeo tarbeks. Igatahes tundus Raisakullile, et need meloodiakatked, mis tema lokaatoritesse paiskusid, sobiksid mingit sorti raskerokipundile nagu rusikas silmaauku. Ja kui Raisakull parajasti sellele tõdemusele jõudis, kostus tavaline orelivilistamine nagu muiste kirikus lasti, mille järgi issameiet või katekismust taga lauldi. Seepeale tegi Raisakull kirikaiast vehkat. Kodutanumale tagasi jõudes oli ta kella sihverplaati kaenud ja kiirelt arvutanud, et tsirka poolteist tundi kulus selle treti peale. 

Vat ei vasta...

 Sel nädalal hakkas mölafön taskus siplema. Raisakull sai vaevu rohelisele nupule vajutada ja kõneaparaati kõrva äärde suunata, kuid teispool nähtamatut traati kisendas vaikus. Kehitanud õlgu, tuli kõneajalukku sukelduda - kodumaine number jõllitas vastu. 
Ilmselt petturid... 
...Jõudsid nüüd järjekorraga Raisakullini... 
Jälle sama number helistas. 
Nüüd vuristati kiirelt naishäälega, et nad helistavad mingisugusest N. uuringufirmast ja tahavad teada subjekti poliitilist eelistust. 
Raisakull mõmises vastu, et tema on anarhist ja tema vastuseid ei anna, liiatigi telefoni teel. 

2525

 Kuskil aastajagu päevi tagasi kribas Raisakull, et ta on 400 kilomeetrit lühikese ajaga maha vändanud, kuid nüüdseks on velotrenazhööri tablool kirjas läbitud maad 2525 km*.
Kui lisada siia veel rattasõidu kilomeetrid, siis läbitud vahemaa number peaks suurem olema. Kuid siin on üks konks - toas velotrenazhööril väntamine erineb väljas kondiaurumasina sõtkumisega nagu öö ja päev. 
________________
* Justkui oleks Raisakull miskit teed pidi Moskooviasse Kremli müüri äärde ja seejärel tagasi kodumaale vändanud ilma, et kremliidid ja sealsed julgeolekuga tegelevad isikud sellest teada saanud... 

Aigu om...

 ...sest õitseb nii tooming ja võilill, võimsamad taimed katavad vaikselt oma alastiolekut kinni, aga Raisakull peab ikka ootama niiduaega. Sest kõikidel masinatel on küljes hoiatussildid, et ei tasu tehnikaga toimetada ravimite mõju all. Nagu Raisakull oleks põhjaläinud isik, kel ilmnevad joobes tunnused. Kui seda viimast ka ennast ilmutab, siis murrab kindla peale oma kodarakoivad.
Hehh... 

Ennist kraamis Raisakull eluruumid ära, et saaks korraliku primaadi kombel "oletatavaid" külalisi vastu võtta, kes nagunii ei eksi siiakanti ära. Koristamise käigus sattus Raisakullile ette Pentaxi kaamera, mida pole ta tükimat aega saanud olude sunnil või õieti tervislikel põhjustel ekspluateerida ning pani selle aku laadima. 

Itaalia Giro annab põhjuse velotrenazhööril rohkem vändata, kuid Raisakull sõidab selle käigus kõigepealt viis km maha ja siis on väikene puhkehetk, et seejärel taas viis km vändata. Kuigi üleeile tegi ta juba kohe kümnese otsa, ei hakka Raisakull veel maratoni ette võtma. 
Lisaks igapäevasele velotrenazhööri piinamisele on Raisakull väljas rohkem karkude najal käima hakanud - iga päevaga tuleb pikem teekond läbida. 

Kümne päeva pärast on rohud otsas, vaat siis tuleb hakata ennast rohkem liigutama.
Ikka tasa ja targu!

Maikuu esimene nädal...

...tundus helge olema. 

Sest Raisakull ei suuda uskuda sellist minekut nagu parasjagu käimas on. 
Eelmisel aastal proovis ta jalad alla ehk teisisõnu ilma keppideta käimise alles opist paari kuu möödudes, kuid sel korral nädala möödudes.
Oh ei, ärge saage valesti aru, et Raisakull kargud juba nurka viskas - no ei, seda küll mitte - pigem püüab nende kaigaste abil täita "epikriisi" soovitusi - tsirka pool aega on juba läbitud.
Raisakull nüüd mõtiskleb, mis selle tingib. kas pea pooltunni võrra lühem opiaeg või organismuse mälu? Viimasel juhul oleks selline teooria vaja käibele lasta - esimese opi taastumise raskus aitab teist toetada kergemini. 
Mõned päevad tagasi käis Raisakull klambreid eemaldamas, mis hoidsid haava koos. Öeldi seejuures, opihaav on hästi kokku kasvanud.  
Üleeile proovis Raisakull velotrenažööri piinata, kuid peale kahte km hakkas puus imelikke valuaistingeid edastama. Eile aga väntas Raisakull seitse km maha - ei olnud enam tunda noid imelikke valumomente. 

Aianduse sfääris tuleb tõdeda, et nõks peale volbripäeva sai kartul maha. 
Õeraas tuli külla ja nõudis Tuhnikut ning kobestas kõigepealt maa ära, peale mida sai vaod sisse ja peale tuhlite mahapanekut vaod kinni aetud. Raisakull andis eemal näpunäiteid nagu töödejuhataja muiste. 

Otste kokkusõlmimine

Kui Raisakull järgmisel hommikul sööma asus, pistis oma pea palati uksest sisse õde. Mitte meditsiiniõde, vaid lihane õde. Tõtt ütelda oli Raisakull veidi hämmingus - kust, kurat, sa siia sadasid? 

Kui hommikueine sai vatsa toimetatud, sai juttu veeretatud ning isegi saadetud kuulsate Iideni väravateni, unustamata sjölhvi-pilti teha. Tolle viimase jaoks sai nõndanimetet hullu vana teadmamehe soenguga etendatud, kus juuksekiharad kolba otsas segi sai aetud. 
Raisakull jõudis taas tagasi koridori teise otsa, vaatas välja ja no muidugi - õde oli oma tütre peni jalutamas. Tehti taas paar klõpsu, kus Raisakull ämmakleidis teisel pool klaasi, mis saadeti üle ilma laiali. 

Palatisse naastes heitis Raisakull korraks koikusse, kus ei saanud eriti vedeleda. Mölafön hakkas räuskama - väljamöllimise logistiline pool tuli läbi rääkida. Eelmise päeva pealelõunal oli vanemõde andnud paberid kätte ja Raisakull oli need susanud teiste okustaatide juurde. Ei saanud tutvudagi teistega, kui uus füsioterapeut astus sisse ja viis Raisakulli himaalajat harjutama, mis kujutas endast trepist üles-alla liikumist. Kui everest vallutatud, tuli taas palatisse naasta, kus lubafi uus plaaster peale kleepida ja kanüülid eemaldada. Raisakull vahetas seepeale ämmakleidi oma riiete vastu ringi ja oligi minekuvalmis. Tegelikult tuli voodipäevade eest ka maksta.

Aitüma, Iiden - loodetavasti kohtume siis taas, kui õla- või kaelaliiges ära kulub... 

Tellitud transport pidi natuke peale lõunat saabuma ning selleks ajaks ehk saab apteegist rohud välja lunastatud. 
Lõunaajaks oli õeraas ilma koerata tagasi jõudnud ja aitas Raisakullil rohupoodi otsida, mispeale väikene eine kakao ja kroissandi näol. 

Ooo, kaunitarid

 Sel päeval ei suutnud Raisakull enamat, kui ennast püsti ajada ning paar sammu rulaatori toel liikuda, sest silme ees kippus mustaks minema. Olgugi, et tütarlaps utsitas ikka rohkem samme tegema. Raisakulli kähiseva häälega öeldud - Pohmelliveski hakkas nüüd alles tööle, tuba juba ujub! - taipas neiu koheselt asja tõsidust ning aitas piinatava patsiendi ilusti tagasi koikule istuma. Paar sügavat hingetõmmet koondus pohmaka-tunne taas sinna, kust ta tuli - pähe. Raisakull pobises endamisi - ilmselt ta lekib kuskilt otsast, rõhku on vähe... Preili aitas veel vererõhumanseti paika panna ja peale mõningast monitorivaatamist mainiski, et vererõhk ongi madal, lõpetame seekord, ning läks järgmist ohvrit otsima. 
Raisakull sättis ennast mugavamalt koikusse ja jäi "okulaaride-rõõmu" tegemisi jälgima - tegemist oli tõeliselt kammitsavaba neiuga, kes tegi oma tööd hingega... 

Järgmisel päeval oli tööl reserveeritud moega iludused - neid saatsid konkreetsed laused, nõudlikmad käsud ja nõuanded - ilmselt juhendati praktikanti. Ega Raisakull saanud keelduda, kui ta kamandati koikust välja püstiasendisse. Paraku kümne sammu pärast tundis ta kõrvades kohinat, mis andis märku, et tagasi tuleks pöörduda. Raisakull jõudis mainida ka seda - vererõhk on veel madal - taibati koheselt ära, et pole see Raisakull täna tegus ühti. Monitori man siis tunnistati patsiendi õigust koikule truuks jääda. 
Alles siis kui söök kõhus laagerduma hakkas, oli Raisakull valmis rulaatoriga liikuma.
Selleks ajaks olid neiud-noorukesed ilmselt päevaplaani ära kuhjaga täitnud ning edasi liikunud. Nii nagu löödi Raisakulli koikule hääled sisse, mis sõidutati palatisse... 

Raisakull teadis nüüd, et nende paari päevaga peab ta koivad alla saama. Sanitaride lahkumise järel haaras probleemil natist kinni ja hakkas tegutsema - kaheksa ringi kõndis ta rulaatoriga osakonna otsast otsani ära. Seejärel tuli paus teha, sest ühe korraga ei tasu kõike ette võtta. Ja pealegi, õhtupoolik oli veel noor.
Puhkas väheke ja jõi väikeste sõõmudega vett ning "piitsutas" taas endale koormust andma. 
Seekordse teise ringi sooritamise ajal nägi Raisakull hästi tuttavat kuju tulemas Iideni väravatest sisse ja vangutas peakolu - õetütar tuli oma onule külla! 
Eelmise postituse illustratsioon oligi tema klõpsitud. 
Ajasime juttu ja otsustasime koridori ära mõõta, et mitu sammu tema sammulugejaga pikk on? 
Õetütar küsis ka seda, kas pikkade sammudega või lühikeste tatsumistega? 
Raisakull ütles selle peale - kamoon pole? Et ta ennist nagu uhke rinda ette ajav kuke-peetri moodi pikemate sammudega proovis neid lugeda, aga niiehknaa lähevad sassi, siis anti talle väikene vihje pisemate sammudega liikuda - pidi olema mõnusam ka...
Lõpuks, kui õetütar ütles koridori umbkaudse pikkuse, siis Raisakull suutis selle oma mälust ära kaotada.
Raisakull kõndis rulaatoriga veel paar ringi pärast hüvastijättu... 

(jätkub...)

Uinunud koletise ärkamine

Aga see uni oli väga magus, et Raisakull on nüüd vähe segaduses, kas teda äratati või ta ärkas ise. Pigem vist ikkagi äratati...
Igatahes teadvusele tulles tundis ta vasakus kintsus sihukest valu nagu oleks profiklubijalgpallur mingisuguse topispalliga paari meetri kauguselt just seda kohta täie jõuga sihtida üritanud, murdes endal löögijala hüppeliigese. Selline tuikav valu ... 
Sel ajal, kui Raisakulli okulaarid mööda lage liikusid, tuli tahtmine pöiaharjutusi teha. Ilmselt tantsivad varbad andsid ümbruskonnale märku, et patsient "uinunud koletis" on lõplikult ärkvel. Algas uus sagimine - koiku võeti särtsust välja ja nüüd liiguti taas roheliste x-kiirte ruumi poole. Muidugi tundis Raisakull, et ta pole enam mingi kohalik, vaid juba täheinimeseloom. Seda sõna otsesemas mõttes - vahepealse ajaga oli talle ilmunud müstilisel kombel kerele viis nibu juurde. Või niplid, kuhu saab määrdepritsiga tavotti lasta. Järgmisel hetkel tuli meelde, et peale opilauale siirdumist asetati needsamad viis kleebitavat nibu paika ja lisavarustusena tuli ka kolbale mitu niplit kleepida - need viimased olid mõeldud une sügavuse mõõtmise tarbeks. Sel ajal, kui Raisakull ootas lamades röntgenikabineti ukse taga, kiskus ta need kleebised maha. 
Röntgenikabinetis oli Raisakulli pilk pidama jäänud suurele ärarebitud servadega rohelisele leukoplaastrile, mis ilutses kubemepiirkonnas ja kollakas-oranžikarva vasakule jalale - Hmm, ei tea kas "made in china" silt ka kuskil tolkneb? 
Peale x-kirtega läbivalgustamist veeti Raisakulli koiku jälgimistuppa, kus ta veetis peaaegu järgmise ööpäeva. Nii kui Raisakull sai vererõhu membraani käise külge (paslik võrdlus passib nagu omal ajal omakaitsemehed valge või rahvamalevlased punast karva sildiga), siis tuldi Raisakulli tülitama. Esimesena oli platsis nagu aasta tagasi füsioterapeut, kes andis isegi eelmise aasta neidudele silmad ette. Väga sügav ohe tuli Raisakulli kopsudest läbi kõrisõlme, et isegi süda tõmbus kokku...  

Raisakull läheb ennast koguma.

 Ülalolev illustratsioon on juba järgmisel päeval üles võetud... 

(Jätkub...) 

📨

 Kui Raisakull pühabal peale tervet päeva kestvat magamist sotsmeediumisse sukeldus, ootas teda kauaaegse sõbra ja Pööbelmanni-aegse võitluskaaslase poolt jäetud pilt härra Rehbinderi viimse puhkepaigaga.
Raisakulli tsitaat: Ma millegipärast kipun arvama, et teated minu lahkumisest teise ilma õllekrahviga viina jooma on ennatlikud...