Jaanik

Kunagi mitte just ammusel ajal oli Raisakull jaaniku aegu mujal passinud, kuid nüüd on paljude sõprade hajumisel ja ka tervislikel põhjustel raskusi vanu suhteid hallata. Algas see, kui õieti mäletada, veidi enne Wuhani taudi siiajõudmist. 
Justkui ettekuulutus muiste. Või mingi teetähis elukaarel. 

Raisakull oli esmaspäeval ennast vedanud Ambla laadale, ehk leiab mõne tuttavagi, kuid jama oli ilmselt selles, et see jaanilaat toimus tööpäeval, mistõttu tundus kauplejaid rohkem kui ostjaid. Võib-olla mingisugune laadamelu või -vaib heljus kohapeal, kuid Raisakulli see niiväga ei kõnetanud. Või ei osanud ta seda tunnetada. Seetõttu lonkis Raisakull peale laadaplatsile pilgu pealeviskamist kottu tagasi, kus ta silma mõneks tunniks looja laskis.
Õhtul oli Raisakull veidi räsitud olekuga läinud tagasi laadaplatsile, kus nüüd oli vähem kauplejaid ja tehtud ruumi spordi- ja kultuuriprogrammi jaoks. Ilmselt oli pool või kolmveerand üritust läbi, kui Raisakull taas kultuurimaja taha jõudis. Ta lokaatorid skännisid ümbruskonda ja tuvastasid asjaolu, et tuttavaid larhvilõustu polnud.

Justkui oleks Raisakull sattunud kontvõõraks. Sama hästi võinuks ta tundmatu sõduri nahas leegitseda igavuse või igavese tulena kuskil kangelaslinnas, kus kõik mitte-midagi-ütleval ilmel märkamatult mööda kihutavad nagu tühjast õhumolekulist. Siiski taipas Raisakull, miks ta kedagi ei tunne – inimloomad on nooremaks läinud, kuigi ka vanu oli näha. Põlvkondade vahetus, arusaadav. Lisaks on mõned kinnistud omanikku vahetanud – uute kinnistuhaldajatega pole ju tutvust tehtud. Sellest järelduvalt hakkas Raisakull mõtlema, et vast peab iseennast ka siit minema kupatama.Mõnda vähemkäidavasse kohta. Või ikkagi rahvarohkesse – kus on käimas miitingud näiteks. Sellisel juhul on nädalajagu päevi soolaleivapidu tagatud, et muudkui tullakse ja tullakse...

Selsamal hetkel katkes Raisakulli mõttelõng ühe korraldaja poolt mikrisse esitatud palve. Otsiti Jaani, sest Jaanika oli lõkketulesüütamiseks valmis. Kuna kõik Jaanid olid Amblast ilmselt jalga lasknud, siis paluti natuke hiljem seda, kelle isa kannab Jaani nime, esile astuda. Lõpuks keegi leiti, sest lõkkease võttis tuld.

Sel ajal köhis muusikakollektiiv Ahoi! kõrid laulu tarbeks lahti. Raisakull ümises nii mõndagi lugu kaasa. Rahvas aga läks tantsu lööma. Kui bänd pausile läks, vaatas Raisakull veidi ringi ja hakkas patseertoki najal kodu poole lonkama.