Laulupidust

Ahjaa, meelde tuli, raisk!

Laulupeost pidin ka mölisema, hea, et jaole sain.

Mida vanemaks ma jään, seda enam millegipärast puudutab mu hinge Ernesaksa/Koidula „Mu isamaa on minu arm”. Nii, et ma laulsin seda nüüd eepilist lugu kaasa, pisarad voolamas mööda põski alla...

Uskuge mind, noores eas ma eriti ei tundnud sellist hingevärelust kui nüüd.

50 tollise ekraaniga Philipsi nutifööni kaudu jõllitanuna pidin kiiktoolilt maha kukkuma, kui kaesin inimmassi liikumist rongkäigus ja pärast laulukaare alust rahvast. Mitte kuskilt ei hakanud silma sellist tõrjuvat ilmet nagu siinkandis kohtab – mine sa võta kinni, kas pean mina ära kolima sinna, kus eesti ilusad inimesed elavad või elan ma vales kohas.

Nagu mõned mu kodutanumal käinud on pärast kõnelenud, et miskisugune energiasammas peab siin olema, et nemad pole mujal nädala ajaga, kuust rääkimata, saanud puhata nii kui siin ühe päevaga.

Selle pean küll ära mainima, noh nii kodurahu huvides, et mitte mingisugust energiasammast pole siin olemas. Sest vastasel juhul olnuksin ma iga päev energiline.

Kõik on suhteline, või vähemalt peaks olema: üks pähetorganud teooria on siuke, et ma ise olen see käsn, mis kõik halva endasse tõmbab.

Kuhu see kõik aga ladestub? 

Mingisuguse pähekeksinud teooria järgi pressib hingekriipivate lugude taustal käsnana korjatud äng pisaratevooluna välja.

Kurat, segane sai...

Miks Raisakull meiemaa muusikafestivale ei külasta?

Terve meite maa on suviti vestivaale täis, aga Raisakull ei satu ka kõikse parema tahtmise perra ühelegi kontserdile. Kord pole tal raha laristada, kord pole aega paristada...

Kõige jõukam ajajärk oli Raisakulli jaoks siis, kui toimusid RokkSummerid – vaat siis oli raha võimalik välja käia. Kahel rokisuvel saigi täie rinnaga kolmel päeval järgemööda kõik pändid läbi kuulatud.

Viimati käis Raisakull ühel Rokk-Krooksul, mis pidi algselt toimuma Tapa lennuväljal, kuid millegipärast viidi üritus üle toonasesse kultuurimajja, kus tänapäeval pesitseb Grossi kaubamaja.

Raisakull ei saanud juba siis eestlastest aru – nii kui venelastest koosnenud noored pundid püünele astusid, vajus saal millegipärast tühjaks, justkui oleks boikott välja kuulutatud. Ometi tegid nood üsna head rokimusa – saund oli teisem ja milllegipärast etemgi kui eestlaste parimad mehed seda kidradest välja võluda püüdsid.

Raisakull läheks ja kaeks tänapäevasemad pundid ka üle, aga ei saa – transpordiga on ikaldus, samuti öömajaga. Lisaks on Raisakull ainus, kes kuulab sellist muusikat, mida temast vanemad ei suuda ja nooremad ei viitsi süvitsi nautida.

Raisakull on aja jooksul õppinud loobuma nendest maistest ihalustest, mida maailm pakub.

Nii oli ta raske südamega pidanud suu puhtaks pühkima Alice Cooperi kontserdist, mis mitu aastat tagasi Haapsalus toimus. Ränkraske ohe kostus siinkohal...

Vaevalt sai Raisakull veidi planeerima hakata selle suve käimisi, kui sellelegi tõmmati sitast virtsavett kraevahele – kuradi elronisnoobid viskasid jalgratturid oma veeremitest välja. Persse mingu!

Raisakulil ongi jäänud üks trumpäss tagataskusse, kuid seegi võidakse jokkeriga minema peeretada.

Nimelt mõtles Raisakull muretseda endale neljarattalise mopeedi, et katus ka ööbimise ajal peakohal on lisaks vihmale, aga see tahetakse jällegi lubade alla suunata, milleks on vaja esmalt tervisetõendit, mida Raisakull tohtrilt ei saa mitte mingil juhul.

Kui Raisakulliga midagi juhtub, pannakse tohter vangimajja! Nii totrat keeldumisepõhjust annab ikka kui mitte luubiga, siis mikroskoobiga otsida...

Kui Röövik vahetab identiteeti, ega siis sellest head nahka tule

See, et Raisakull igasuguste Androidide asjus võhik on, ei peaks uudis olema.

Kuna tänapäeva mõistes ürgne symbianiga Nokia telefon näitab tehnoloogilisest võtmest lähtuvalt dementaalselt ignorantset suhtumist, siis on ta akukestvusega näidanud ikka veel suurt üleolekut androidide suhtes. Lisaks on Nokia paraja suurusega, mahtudes igasugustesse pükside külge õmmeldavatesse moblataskutesse. Ja töötab nagu kulda. Ning sa ei pea eriti menüüdest mingit rakendust taga ajama, sest tead, et need vähesed rakendused on seal ja see asi on seal teises kohas. Ei mingit pea vaevamist.

Android on aga teisest puust.

Saad vaevalt oma mällu vajutada needki vähesed androidirakenduste asukohad, mida sul tõesti vaja läheb, kui uus versioon selle kõik segi paiskab. Küsimata üle, kas tohib olemasolev süsteem üle viia järgmisele tasemele. Selle asemel laetakse taustal uus, loodetavasti ka parem alla mingi aja jooksul ning siis järsku ühel hetkel palutakse restart teha. Seejärel avastad, et sinder viidi vaikimisi üle järgmisele op. süsteemi tasemele.

Mu kassist Röövikule poogiti nuugati (android7) asemel o’reo (android8) külge.

Raisakullil oli enamus mittevajalikke asju nuugati menüüs kinni keeratud, siis nüüd tuli oreos uuesti hakata kaevama, kuna uuendustega koos tõmmati kõik lahti. Lisaks ei saa Raisakull kuidagi enam ligi kinnikeeramiste rakendusele - annab koheselt märku, et rakendus seiskus. Ptüi, raisk.

Mõtles Raisakull, et äkki annab tehasesätetesse tagasi pöörata, aga ei – näitab nüüd, et lausa tehases on peale installitud see oreo ehk iiri sitt.

Küsis Raisakull seepeale küll kassilt, ega ometi suur üleilmne nälg tulemas ole, et ta pähklimaiuse vahetas hiiresita vastu?

Ühest teisest asjast ei saa Raisakull ka aru – miks kuradi pärast ei jäetud see küpsisesändvits lihtsalt vahele ja kohe pirukale üle ei mindud, kui juba versioonivahetus ette sai võetud.

Bussiootetants

Operaator Raisakull kergitab hända

...sest keegi teine seda teha ei taha.
Ühtlasi on Raisakull tunkedes ja laborikitlis katsetamaks sedööverlikku muuvi-laadse olluse paiskamist laia üldsuse okulaaride ette.
Noolani Kriis-stopper ei raatsinud Raisakullile saata juhiseid paremaks ülesvõtteks, siis tegi Raisakull äktsioonlühifilmi. milles ei puudu tuli, meeletu inimloomamassi kaootiline sommbilaadne liikumine ja rahulik ning kohustuslik "õnnelik" lõpp, oma anarhiliste tõekspidamiste järgi nii, kuis oskas.
Kusmanu, ilma igasuguste tiitriteta, mille jaoks võinuks kuluda miljoneid dollareid...
Lisaks on allpool olev linateos, loodetavasti maailma parim hittfilm, nii lühike, et kusi lihtsalt ei jõuagi põide tilkuda.

  Raisakull esitleb:

Tule minek 

Aeg

Aeg on siin seisma jäänud.

Ma pole eriti kursis, mis seiskunud ajaga juhtub?

Kas sama, mis veega?

Hakkab roiskuma?

Haisema?

Nagu vanamoodsas kõnekeeles öeldakse – lehkama?

Või on tekkiv odöör lummav?

Vastupandamatult ligitõmbav?

Lõhnaku see aeg mismoodi tahes, aga ma ootan.

Aga...

Nüüd tekkis keelele küsimus.

See ootamine – kui aeg seisab, mismoodi siis tegutseda tuleb?

Läbi kerguse jõudis kohale tõdemus.

Et ei ole vist eriti mõtet oodata, kuna aeg ei liigu.

Tunduski, et kõik asjad hakkasid millegipärast venima.

Esialgu tööd ja hiljem kõik muu.

Ainult arusaam jõudis läbi raskuste kohale.

Millegipärast ka märkamatult.

Et olen kiire taibuga... 

__________________________________ 

Eile, kui lõin neti raamatuna lahti, 

ei suutnud ma uskuda oma silmi... 

olnuks mõistuselgi üldse mahti 

arutada - unes on see või ilmsi? 

Poni mahajäänutele enam ei kirjuta... 

Jaanireede

Käis Raisakull üle mitme-setme aasta siin Ambla kohalikul jaanikul.

Uskuge või mitte – Raisakull tundis end kontvõõrana inimloomade seas.

Paar tuttavat lõusta sai nagu peanoogutusega tervitatud, aga ülejäänud olid tema jaoks võõrad.

Mnjah, pole Raisakullil enam midagi teha, kui jätkata kord ette võetud marssi meenutavat komberdamist üleüldise erakluse suunal.

...nähke siis, kui kanged on Ambla naised...

„Tänan, inimesed, teid südamest, et te mind jaanikuplatsil talusite...

Mõistsin vaid ühte, teile olnuks parem, kui ma eemale hoidnuksin.

Jah, kesköö paiku ma vaikselt kadusingi teie seast – polnud see tümpsupidu mitte üks teps minu jaoks.

Viimane lugu, mida ma eemaldudes kuulsin, oli smõuki Älis, mis iga raskelt astutud sammuga sumbus suhtelisse vaikusesse...”

Kodutanumale jõudes hõljus uduloor vana jõesängi kohal.

Ühel hetkel märkas Raisakull kummituslikku voogavat liikumist udu sees –kas tantsisid seal Murueide tütred, üks kaunim kui teine?

Tahtnuks loota küll, siis võinuks ise ka sinna sukelduda ning naastes oleks kolm sajandit siin maa peal mööda kulgenud, enne kui järgmisel korral midagi Raisakullist midagi kuulda saate!

Siiski hüppas udulaamast metskits, ainuüksi selleks, et Raisakulli kahtlusi hajutada ja tagasi kalpsata...

Ning mõista andes, et inimkond ei saa nii lihtsalt Raisakullist lahti...

Hüvasti, kevad!

Et täna on selle aasta kevade viimne päev, siis luban endale sihukest asja nagu seda on õela ussi piste.

Nimelt jõllitasin kolbasiseselt sinna talletunud tähelepanekuid, mis koosnesid millegipärast seniseid presiidiumilaua täitevametnikke ning jõudsin pika mõttelungi ühele järeldusele – ju siin on tegu ealiste iseärasustega.

Võtame või kadunud Lennu-taadu – tema läks kahe ametiajaga nii õitsvaks päikese moodi, kui ta naeratas, siis säras kogu tema mornilt kaetav ümbruskond nii heledalt nagu tuumapäikese käes, et varju minna ei saanud. Ei aidanud isegi päikeseprillide ninale panek, keevitaja maskist ei tasu siinkohal kõssatagi.

Arnoldiga võrreldes paistis Lennart millegipärast kaalu juurde võtvat – ju siis nõukogude aegse leiva sisse surutud saepuru peal üles kasvanud Lennu-taat sai järsku oma toidulobisse kvaliteetse toidumenüü, mille tagajärjel hakkas head ja paremat pruukides kaal kasuma.

Arnold aga jäi oma kaasa koostatud menüü manu ja seetõttu näib ta siiamaani sama sale nagu hõbedastel kaheksakümnendatel.

Toomas oli harjunud lääne toidusedeliga, mistõttu pole ta siiamaani vananenud. Ilmselt nooruses sõi ta kamalute kaupa „emmandemm” dražeesid, kuidas selle toote slõugan kõlaski: „ei sula sinu käes ega suus”, millele naljamehed lisasid „ega ka pees”. Ehk teisisõnu tarbis Tom säilitusainetega kemifitseeritud tooteid.

Nüüd, kui Kersti on presiidiumilaua taga, tundub mulle, et see on talle üle jõu käiv amet.

Meenutagem kui kena ta oli, kui Brüssellis intervjuud andis ja no vaadake nüüd teda – nagu äraaetud setukas teine, nii et lausa kahju hakkab!

Hääd kevade lõppu!

Nonehh

Jõllitas Raisakull täna eesti meediumi poolt üleskihutatud pööbli pettumust õõvastavast sardiinide konservikarpide võiduajamisest ja leidis ühtlasi, et ei oska meie rallisõitja kaotada.

Selles võidu libisemises võite täiega Raisakulli süüdistada – kui tema midagi oma pilguga vaatama jääb, on asi tuksis. Aga isegi kõige juhmimad ahvukaadid, keda üldse on võimalik siit planeedilt leida, osutavad kõik, et süüdi on seesinatine meedium, mis pasandas kogu aeg, et Ott naksti selle võidu kottu kätte toob – Raisakull oli palju ettevaatlikum, et ei kihutanud end kihevile, vaid rahustas ümberkaudseid seatinaväärsete sõnadega: Ralli lõpeb alles vinissis!

Raisakull tegi täna otsa lahti – Aggressoriga vajutas Presiidiumirajale agressioonilaadse jälje.

Paaris kohas tuli agressiivselt pidurdada, et veenduda valitud suuna õigsust. Lisaks hakkas kintsudes tekkima krambilaadne tunne – pold aega ega tahtmist masseerida, kolm tilka verd ei raatsinud Raisakull vasakule ka mitte anda. 

Üldiselt on Presiidiumirada hakanud ära kaduma – tea, kas Arnold (mitte see austriast pärit jõujuurikas mustneeger, vaid raudrüüga aadlik elik rüütel) ei jaksa enam seda teed käia? Miks siis meie nooruslik ja sportlik presiidiumi esinaine seda traditsiooni üle ei võta? See ju hästi odav valimispropagandavahend.

Tehnoloogiahuvilistele selline küssa – kuidas saab android-kühvlilt selle neetud „hädaabi” lukustusekraanilt ära kaotada?

Liiga kergekäeliselt lülitab android selle „hädaabi” miskipärast sisse.

Ta kurask hakkab lambist taotlema mingeid andmeid, et saata need koos appikutsega meedikutele. Hea oli, et need lahtrid on veel täitmata, vastasel juhul oleks Raisakull Seewaldis hästi pehmete seintega palatis.

Raisakull ei soovi mingit hädaabiteenust – ta saab sittumise ja kusemisega üsna hästi veel hakkama.

Homme aasta tagasi, peale pooleaastast pausi, lülitas Raisakull ÖÖVIKU stepslisse.

Õnnesoovid ja pasarahe saate siia kommentaaridesse litsuda. 

Avamised

Täna käis Raisakull spaa-hooaega avamas.

Kõiksepealt tuli vastavalt ka parmude ja muude selliste pinisevate vereimejate vastaselt riietuda, lastes enne dihlofossi, khmm, õigemini pihustades puugivastast Offi riietele. Lõpuks tõmbas oranžikarva kummikud kahele paarile sokkidele otsa. Kaabulott peanupu otsas, habe sorakil nagu vana äratrööbatud pintsel või igemehari, nägi Raisakull hirmus vihane välja küll, hirmutamaks igat laadi argu rehve ja sotse, muudest jahvekummardajatest ei tasu lausa röökidagi. Mis nad siis tulevad siia õuele õiendama... Oi, kui kippelt nad kadusivad, kui Raisakull pootshaagi käe otsa haaras.

Spaasse jõudes lammutas Raisakull pootshaagiga basseini ühe seina laiali. Paaris kohas läigatas vesi üle kummikusääre, ega sest polnud hullu miskit – sel juhul polnud enam vaja end tagasi hoida. Ainult kae, et ise persetpidi vette ei kuku. Siis oleks ka supelusehooaeg Raisakulli jaoks avatud...

Veetaseme alanedes ei tahtnud basseini peremees end larhvile anda. Oleks, et saadaks puhtaks küüritud dollareid, aga ei, tema, kuradi kooner, raisk, saatis hoopis nurga tagant Raisakullile mingisuguseid rohutuuste.

Hommikul läheb ja kaeb Raisakull üle, kas ja kui palju rohelisi kupüüre talle jäeti...

Homse kohta veel niipalju, et Raisakull avab ametlikult enda jaoks sportimise hooaja, selleks tuleb GT-ga Aegviitu vändata, et presiidiumi rada mööda Jänedale naasta. Et ilusat ilma pidi lubatama, saaks sellel aastal ühtlasi ratturipüksid ka veidi sisse peeretada. Muidu löövat koid sisse...

Viimasel ajal mängib leierkast ühtelugu üht lugu nonstopina Raisakulli peakolus: 

Ei julge enam pakkuda, kas "Armas Adolf", ptüi raisk, ikke "Arms Aloft", toob Britannia aastakümnetetagused sündmused meie maale - igatahes Raisakullil on endal selline karvane tunne sees küll podisemas, et varsti läheb rahutusteks...

Naised

Nõndanimetet isehakanud kohalikele poliitilistele korüfeedele politrukidele ei anna asu, et välismajandust kureeriv minister ei kavatse maksumaksja raha niisama korstnasse laristada ning kui ta peab just kuskile välismaale minema, siis kavatseb ta seal ainult eesti keelt pruukida. 

Minu meelest õige samm ministri poolt. Isegi väga suure penikoormasaapaga astutud samm. 

Lisaks sellele panustab ministriproua ka tööhõivesse andes üldsusele positiivse laengu – asjatundlike tõlkide palkamine.

Igatahes on nüüd ehk paarikümmend inimest tööle võetud - iga keele jaoks oma ala asjatundja. 

Lisaks kuuleb maailm nüüd meie ilusat eesti keelt, mitte saksapärast inglise purssimist venekeelsete vandesõnadega.

Kui juba ministriproua suudab tööhõivet kontrolli all hoida, ei suuda presidendikatselei ikka palgata viipekeele tõlki igale presidendi teleesinemisele. 

Hehh...

Üks remark veel – nimelt seesama ülalmainitud proua minister kureerib ka raalimajandust – olete mõelnud, kui paljud infotehnoloogilised lahendused võimaldavad kaugtelesuhtlust ilma, et sa pead kuskil teisel pool maakera kohal viibima?

Kaja Kallase nördimust kajastas juba terve eilse päeva Seemitsop.

Reformierakonna esinaine kaebles, et peaminister on kaks kuud teda vältinud.

Ma ei tea mida sellest arvata?

Kas Kallas ja Ratas amelesid mürasid või mängisid murumänge läbirääkimiste ajal, sellal, kui tõmmati kuskile punased jooned? 

Mõlemad lõid siis üleaisa? 

Et nüüd ilmutasid needsamad jooned pissipulgale?

Ma mõtlesin, et Kajal rohkem oidu peakolus on kui Jüril...

Lisaks sain Seemitsopast teada, et Kaja käis oma isaga aborditohtri, vabandust, presidendi man, kes juhataks asjaliku kosjakontori.

Halloo, Kaja! Kui sa soovid kohtumist eestimeelse mehega, kes seletaks sulle poliitilised nüansid selgeks olgugi, et peab toosama mees ennast mõõdukaks anarhistiks, siis olen ma ikka veel vaba ja vallalisena saadaval... saadaval... aadaval... daval... val...