Ahjaa, meelde tuli,
raisk!
Laulupeost pidin ka
mölisema, hea, et jaole sain.
Mida vanemaks ma
jään, seda enam millegipärast puudutab mu hinge Ernesaksa/Koidula
„Mu isamaa on minu arm”. Nii, et ma laulsin seda nüüd eepilist lugu kaasa,
pisarad voolamas mööda põski alla...
Uskuge mind, noores
eas ma eriti ei tundnud sellist hingevärelust kui nüüd.
50 tollise ekraaniga
Philipsi nutifööni kaudu jõllitanuna pidin kiiktoolilt maha
kukkuma, kui kaesin inimmassi liikumist rongkäigus ja pärast
laulukaare alust rahvast. Mitte kuskilt ei hakanud silma sellist
tõrjuvat ilmet nagu siinkandis kohtab – mine sa võta kinni, kas pean mina ära kolima
sinna, kus eesti ilusad inimesed elavad või elan ma vales kohas.
Nagu mõned mu
kodutanumal käinud on pärast kõnelenud, et miskisugune
energiasammas peab siin olema, et nemad pole mujal nädala ajaga,
kuust rääkimata, saanud puhata nii kui siin ühe päevaga.
Selle pean küll ära
mainima, noh nii kodurahu huvides, et mitte mingisugust
energiasammast pole siin olemas. Sest vastasel juhul olnuksin ma iga
päev energiline.
Kõik on suhteline,
või vähemalt peaks olema: üks pähetorganud teooria on siuke, et
ma ise olen see käsn, mis kõik halva endasse tõmbab.
Kuhu see kõik aga ladestub?
Mingisuguse
pähekeksinud teooria järgi pressib hingekriipivate lugude taustal
käsnana korjatud äng pisaratevooluna välja.
Kurat, segane sai...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar