laupäev, 13. juuli 2019

Laulupidust


Ahjaa, meelde tuli, raisk!
Laulupeost pidin ka mölisema, hea, et jaole sain.

Mida vanemaks ma jään, seda enam millegipärast puudutab mu hinge Ernesaksa/Koidula „Mu isamaa on minu arm”. Nii, et ma laulsin seda nüüd eepilist lugu kaasa, pisarad voolamas mööda põski alla...
Uskuge mind, noores eas ma eriti ei tundnud sellist hingevärelust kui nüüd.

50 tollise ekraaniga Philipsi nutifööni kaudu jõllitanuna pidin kiiktoolilt maha kukkuma, kui kaesin inimmassi liikumist rongkäigus ja pärast laulukaare alust rahvast. Mitte kuskilt ei hakanud silma sellist tõrjuvat ilmet nagu siinkandis kohtab – mine sa võta kinni, kas pean mina ära kolima sinna, kus eesti ilusad inimesed elavad või elan ma vales kohas.

Nagu mõned mu kodutanumal käinud on pärast kõnelenud, et miskisugune energiasammas peab siin olema, et nemad pole mujal nädala ajaga, kuust rääkimata, saanud puhata nii kui siin ühe päevaga.
Selle pean küll ära mainima, noh nii kodurahu huvides, et mitte mingisugust energiasammast pole siin olemas. Sest vastasel juhul olnuksin ma iga päev energiline.
Kõik on suhteline, või vähemalt peaks olema: üks pähetorganud teooria on siuke, et ma ise olen see käsn, mis kõik halva endasse tõmbab.
Kuhu see kõik aga ladestub? 
Mingisuguse pähekeksinud teooria järgi pressib hingekriipivate lugude taustal käsnana korjatud äng pisaratevooluna välja.
Kurat, segane sai...



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar