Söör on surnud

Söör on surnud!

Ei-tea-kust välja hüütud miskipärast ükskõikse veidi baritonilaadse käriseva kõlaga, justnagu see oleks igapäevane hüüe siin turuplatsil, lause tarretas mõne hetkega kõik tehingud. Kümnekonna minutiraasukesega olid kõik lahkunud. Tühjus oli näiline – siin-seal kriiskasid õhuvooluste tuules maapinda kriipivad paberkotid, mis segi rebitud plastikuga võistlesid platsilt lahkumise kiiruses.

Söör on surnud?

Jah, raske on uskuda kohmetuma panevat uudist, jäädes lihtsalt tühja pilguga ennastunustavalt jõllitama, pühkides meeltes olevad tegevused olematuks. Lihtsalt seisatud ja püüad meenutada kadunukest hea sõnaga, kuigi tead omast kogemusest, et päevakangelane oli eluaeg kõigile meelde jäänud oma iseloomuliku õõvastava vastikusetundega, jooksutades kõik, kes tema teele sattusid, amokki.

Söör on surnud...

Oid tõrgub midagi sellist uskumast.

Imelik on sellest mõelda, kuna...

Ta pidi ju igavesti elama.

Nagu surematu.

Aga, vabandate ehk mind, millesse ta suri?

Aa, nüüd ma mõistan.

Et siis...

Söör uppus oma surematusesse!!!

Kui on surnud, siis on.

Ja mis see minusse puutuma peaks?

Aja jooksul jõutakse sinnamaani, et kärvatakse või kooletakse ära – ainult, et mingi valemiga on Söör ülikaua eksisteerinud. Turuvarblased sädistasid ühtelugu Sööri ülipikast elueast, et mingi konks võis seal olla, kuid see saaga oli ammu ussitanud radioaktiivse rauagaasi mekiga. Viimaks ei jäänud muud üle, kui kõik leppisid igasuguse seletusega - tüdinult noogutati Sööri eluloo uutele versioonidele a la jah, me teame seda juba ammuilma, me võime sulle lausa veerandsajandi taguste uudistega lajatada, kuid me ei viitsi enam ning kes pagan teab, kuhu komposti need kuradi pajatused tollal hargiga kanti...

Võib-olla, või õigemini lasi Söör tõepoolest mitu põlve tagasi oma varbaküünest kloonimisväärset materjali võtta, et siis, kui ise hakkas enda eksistentsi lõppu tundes toppima uut materjali kookonisse... Mis seejärel kasvas uueks valmikuks, kes omakorda oli sunnitud uut kookonit valmis kuduma enne, kui inimeste sekka lasti. Kõige enam imestati ja murti pead toona selle üle, et miks juba kollakashalli ja kortsulise asemel järsku rõõsa ja sile Söör ilmus, kuigi ametlikult teatati, et Söör on ilukirurgide noa alt läbi käinud. Nüüd on vist kogu materjal otsas. Ja uut Sööri pole kuskilt võtta.

Söör on nüüd läinud.

Rahutu hing on langenud igaviku küüsi.

Kuhu minekut ta kõige enam kartis.

Või põlgas.

...

Pikka iga teispoolsuses, Söör!

Ebaloogiline lihasmälu

Neil, kes kasse on pidanud, peaks asi tuttav olema, aga allergikutele peaks nagu ära seletama.

Kassipoja võtmisel on teada, kui mänguhuviline ta on – kui ainult saaks, siis roniks, peidaks kuskile ära ja siis hüppaks jala ette või pähe, ehmatades peremeeslooma ning ajaks enda turja nii küüru, et paistaks suuremana kui ta tegelikult on.

Novot, kui kodus juhtub diivan olema ja sina puhkad parasjagu, lastes leiba luusse või teed parajasti lõunauinakut, siis kassihakatis ronib diivani seljatoe peale, passib kannatlikult seda hetke, mil saab hüpata su unelarhvi kütkes oleva kere peale, et sa mõnikord ehmatad une eemale. Ja selline „maandumise vajutusehetk” jääb sulle kogu eluks meelde.

Üdiselt on mul hea uni. Kui pea patja puudutab, siis mõne minuti pärast ma tõenäoliselt ka magan. Mõnikord on vaja enne tekialune temperatuur magamiseks parajaks saada ning siis suikun iseenesest unemaailma.

Viimasel ajal on olnud neid juhtumeid, kus ma juba uneäärsel ookeanikaldal naudin uinumiselainete loksumist, et juba veel paar lainet hiljem sügavasse unevette vajuda, kui äkki tajun seda nõndanimetatud kassipoja maandumist. See on nii ehe, et juba olen ärkvel ja puha ning tõmban tule põlema ja vaatan, kes mulle peale hüppas. Mitte kedagi pole. Rott või hiir oleks vast punnu pistnud, et oleksin kindla peale vanduma hakanud ning lõksud üles sättinud – kumbagi pole. Küll aga viib vajutuse raskus mõtted just kassile. 

Ja nii on juba mitu korda juhtunud, ehkki ma olen diivani ammu laiali lammutanud ning pole mu koikul seljatuge või kohtagi, kus kass võib varitseda hetke, kus mu und segada saaks lihtlabase pealehüppamisega. Ja seda elukat pole mul juba kümme aastat olnud, kui rebane meilt kassi minema viis.

Mõttetegevus keeldub aga uskumast, et mingid üleloomulikud jõud tegutsevad siin.

Head seda ja teist!

Kõigepealt tuleb, jah, tuleb õnnitleda uude aastanumbrisse jõudmise puhul, kuigi see on üsna tarbetu õnnesoov, kuna igal rahval on oma ajaarvamine, millal uusaastat tervitatakse. 

Nii nagu siinkandis – lähen vana-aasta õhtul kuskil kella kuue-seitsme paiku kalmistule küünalt põletama, kui ühest hoovist käivad miskisugused raksatused, mis panevad mind arvama, et mammut on kuskil lõhkuma hakanud ja silman õhtuhämaruses ilutulestiku särk-värki. 

Ju see pererahvas pidi kuskile ära sõitma või kardeti tuule tugevnemist, mis võinuks plaanidele kriipsu peale tõmmata, et nii varakult alustati uusaasta pidustustega. 

Võinuks ka kampa lüüa, aga šampanja puudumine tõmbas igatepidi kriipsu peale.

Mispeale kribatüki koostamine jooksvalt ja sujuvalt kulges joomise peale – ma pole ammu nii kainet aastanumbrivahetust pidanud, kui nüüd.
Tegelikult sai viimati talvekuu lõpul pulmalauas viina visatud.  

Jõulude ajal/peale seda s.o. 28.detsembril tehti mulle üllatus – paar klassivenda astusid nagu lambist mu mant läbi. Kuna nad mõlemad tulid oma sõiduvahendiga, pidid nad paraku kained sohvrid olema. No mida mina üksi siis ikka oma viinuskit pruugin. 

Isegi 80kraadine Austria sisemaa rumm Stroh jäi puutumata ja kogub ainult tolmu siin kapi otsas.

Meenutasime-arutasime ja jõudsime ühisele arusaamisele, et iga viie aasta takka kokkutulekut on ikka liiast - et teeks hoopis iga kolme aasta takka, siis pole kokku saades peamurdmist, kes nende sügavate kortsude alt vastu jõllitab - minugipoolest võiks igal aastal olla klassikokkutulek.

Siis samal päeval visiteeris õetütar koos oma onutütrega, et minna Rakvere Jooööksule. Siin oli neil hea soojas toas igapäevane rõivastus sportlikuma vastu vahetada. Soovitasin plikadel „pantserid” jala otsa torgata – kas nad mind kuulasid? Ah?... 

Õrritasin küll teisi, et järgmisel aastal on nimetatud üritus üle viidud kättemaksuks pealinna, kuna Tormi-Marko solvus südamepõhjani, et ta linnapeakohalt maha võeti, kus ta sai väikest jupijumalat mängida. 

Tulles nüüd tagasi kalendriaasta vahetamise ehk ilutulestiku teema manu, siis mõtlesin selleks ajaks magada juba õiglase und. No ei saa ju, tugev tuul ja saluut kokku eriti ei klapi, iseäranis kui lund pole, peab keegi pidama nagu lolli päästemehe rolli, kes oleks kohe hakkamas, kui midagi untsu peaks minema.

Aga jah – kes ütles, et rahvas vaene on?

Maksuametnikel oleks olnud hea ülevaade, kui nad oleksid toonud enne jõule turule oma äpi, kus aastavahetuse aerofoto seis minutipealt näha olnuks - kus rohkem rakette taevasse lasti, sealt on saada sittakanti tulumaksu.

Täna oli vaja tuua leivaollust ja teel poodi oli näha ikka veel aastavahetuse riismeid – igal pool vedelesid mingid ümmargused papilärakad, sekka veel püssirohust määrdunud riisisöömisepulgad üksiti. Nagu prügilas tatsu...

Elamus seegi!

Aastavahetusejärgse olematu pohmelli aitas sedakorda üle elada Beth Hart, kelle üks lugu "Sister Heroin" praegu taustal kõlab ja ootel on "Ma pigem jään pimedaks"...

Pange mulle loits peale

Inimloomad on imelikud – terve aasta vinguvad, et raha otsas, kuule laena mulle üks õlu, veidi raha vms, aga aasta lõpus lasevad sajalisi tuulde – kes kingituste, kes ilutulestiku peale.

Siis lisanduvad suurkorporatsioonide (loe: pank, TV) palved annetada mingi kuradi ma-ei-tea-mille-jaoks veidi. 

Ausalt – imelikuks kätte ei lähe või?

Põhjusmõtteliselt ma ei laena midagi. Ega anneta.

Aga (pseudo)kerjuslik eluviis peab ära lõppema, muidu ei saa me viie rikkaima riigi sekka.

Võtsin seekordseid jõule vastu üsna tõrksalt.

Ma pole mitusetu aastat järgepanu kuuseoksigi tuppa raatsinud tuua, et pärast saaks etelda mingisugust väikest etüüdi teemal „Kuidas ma kuuseoksi välja viisin ja kõik okkad (kuradiraisk) maha pudenesid”.

Paljud siinkandis on solvunud, kui ma mulle soovitud heade jõulusoovidele vastasin lakoonilise tüdinud üleõla ühmatusega: Pühi ise!

Päeva- ehk jõuluteemaliste muusikapaladena võtsin seekord ette vanad glämmroki lood.

Nüüd on leierkolbas igasugu „Ole ise leid”, „Pommiruumi ’lits”, „Kribukirbudiippiip”, „Vokk on Göran” , paratamatu ballastina veel tolleaegsed hipide, Poni Emmi, Smõuki ja Susi Kuattro lood.

Mis paratamatult ühtaegu südame ja sita keema ajavad, tekitades nostalgilist nooruseihalust ja nukrat üksiolekutajumist...

Aga kui kõlab Kriidensi „Panen sulle loitsu peale”, haarab mind millegipärast täielik õndsus.

Lihtsalt

...teadmiseks.

Ma sinutorust midagi siia ega ka mujale enam ei lingita, sest see on aja jooksul muutunud idiootselt lollakaks autorikaitse ees lömitajaks.

Kurat võtaks, mul jäävad need postitused, kus juutuup ära keelatakse, suht mõttetuteks lalinateks.

Viimasel ajal on üks magus lugu mu kolbahelistikus kordama jäänud rebane-jooksus looga ja muudkui korrutab kuni mingi uus lugu vajutab oma raskusega selle maadligi. Tahaks seda lugu jagada, aga mis sellest tolku on – mingid töllakad nõuavad selle loo eemaldamist niiehknaa.

Jõuluaeg on siis peagi käes?

Raisk!

Ma pole selleks üldse valmistunud.

Sest ühel päeval hakkasin midagi taolist kirja panema ja siis kadus mõttelõng kuskile ära.

Lihtsalt haihtus...

Olematuks.

Mu kolbasisene on segi nagu Pärtli kört.

On see märk peast soojaks minemisest, ausalt, ma ei tea.

Et oma süldilaadses kallerdises selgusele jõuda, tuleb ilmselt endal juhe kuskilt ära sikutada.

Mingi aeg üksinduses ei mind päästa suuda.

Ma tean nüüd, et kogu see ümbritsev maailm on puhas illusioon – nähtamatute lainete voogamine teatud sagedusel loksudes, mis võib olla omakorda meelepete.

Ehmusin sellest niivõrd, et haarasin pussi ja torkasin selle endale sisse.

Valus oli! - omaenda rusikaga vastu vatsa lüüa.

Kui lõpuks sellest obadusest toibuda suutsin, siis silmi avades ma vereloiku ei näinud.

Küll aga silmasin sinikat, mis mu rasvunud õllekõhul nüüd ilutseb.  

Aga noh, häid saabuvaid jõule!

Koristasin ja leidsin vanu kribamisi, mis hinnanguliselt kuraditosin aastat vanad peaksid olema...

Proovin nüüd taaskord papüürusemäärimisega kätt valgeks saada.

Noh, algas see jant paar nädalat tagasi, kui politseiametis käisin omale uusi okustaate nurumas, kuna vanad peagi oma kehtivuse kaotavad.

Sealsamas tegin ka kabiinis olude sunnil endast pilte.

Ei, mitte edevuse pärast, vaid lausa nõutakse seda.

Mitu korda käisin.

Kord ei kõlvanud ei üks ega teine grimass.

Lõpuks jäädi rahule.

Kus nad kuradid pääsesid.

Ega sellega ikka jamad lõppenud.

Siis taheti mu näpujälgi.

Protesteerisin küll, et mis, mina pean nüüd näppe määrima hakkama.

Et äkki soovite ka varbajälgi?

Ei tahtnud, raisad jutlustasid midagi eeskirjadest ja juhenditest, mida nad punktuaalselt täitma peavad.

Muidu pole neil varsti pead otsas.

Iroonilisel kombel pole neid ajuolluseid katvaid kolpe praegugi, kui nad tegevusjuhenditest kümne küüne ja hammastega kinni peavad hoidma.

Pöidlajälge andes ei tahtnud jooned välja joonistuda.

Suur imestus ise vallutas ametimehi, kes sellega juba aastaid tegutsenud.

Küsiti mult, mismoodi ma ikkagi ilma sõrmejälgedeta elada saan.

No ma vaikisin, samas mõte töötas täistuuridel, et silme eest hakkas mustaks tõmbuma.

Sõna levis kogu jaoskonnas, lõpuks polnd õhku, mida hingata – võmmide kogunemine ühte pisikesse uberikulaadsesse ruumi ikkagi head ei toonud...

Tugev ammoniaagilehk koondas kõik mu meeled tähelepanu keskmesse...

Tundub, et hakkan väikestviisi oma mõttelõnga harutades plangutagusesse sättima.

Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi neid ajutohtrite aega kulutama kipun.

Siiakanti pole mul enam ühtegi „sõpra“ jäänud – kõik on läinud sõna otseses mõttes mullatoidule – kes läbi troinoi-surma, kes läbi pekstuna hinge heitnud.

Mult on mitut puhku küsitud, miks ma üldse lävin selle va põhjakihiga?

Ei teagi, miks ja miks just selle seltskonnaga?

Võib-olla selleperast, et aimata, kui sügavale on võimalik inimloomal üldse langeda/vajuda?

Kuidas nad sealt vesiliivamülkast välja üritavad rabeleda.

Ja kas tasub siis see ränkraske teekond endal läbi käia?

Pakutud ka mulle igasugu seebilõhnalisi jooke, kuid ma olen alati oma pudeli või purgiga, seetõttu pole šampoonimaitselist odekolonni mekkida saanud.

Ongi hää.

Oleneb vaatevinklist.

Ühte asja tean kindlalt – ühiskonna koorekihiga ma lävida ei soovi.

Kogu nende senine käitumine on näidanud ülbuse ja kõrkuse üleolu.

Lihtsalt ei taha oma ego sellega ära rikkuda.

Kuidas teil?

Helistati Virumaa Teatajast ja küsiti, ega ma ära pole unustanud maakonnalehe tellimise, et nagu hakkab ära lõppema teine ja nad saatsid isegi e-meilile pakkumise.

Vastasin – see pakkumine ei saa õige olla, kuna mina olen alati tellinud alates esimesest jaanuarist kuni 31.detsembrini, aga teie saatsite mulle arve, millel kirjas alates 18. detsembrist... midagi nagu ei klapi siin. Mul peaks veel maakonnalehe tellimus jooksma kuu lõpuni.

Oi, neil on kirjas, et 17.detsembril lõpeb selleaastane tellimus ära.

Ma soovitasin vaadata mu eelmiste aastate tellimusi, kõik algavad aasta algusest ja kestavad aasta lõpuni. Kuidas see aasta nüüd nii lühike kipub olema, hoolimata sellest, et liigaastat ka polnud?

Neiu või naine teiselpool traati lubas uurida ja tagasi kõlistada.

Mina sel ajal üritasin pangast kaeda, kaevates maksete ajaloos veidi.

Veidi aja pärast helistatakse ja väidetakse, et ikkagi 17. lõpeb mu maakonnalehe tellimus ära. 

Ma siis sorisin mälus – kui oleks eelmisel aastalõpul kaks nädalat järgepanu tulnud kaks eksemplari maakonnalehte, siis oleks see punase lipuna olnud mälus, aga kuna jooksis tavaline tellimus, siis topelt lehte ma toona ei saanud. Expressposti kaudu sai nagu tellitud üle netiavaruse, siis peaks olema nende kala, kuna Eesti Posti kaudu ei ole võimalik neti teel maakonnalehte tellida. Kuna Postimees Grupp kuulub ka Expressposti omanike hulka, ehk olete ühes kompaniis, siis küsige neilt nüüd, kuhu see kahe nädalajagu tellimisraha küüditati? 

Sa kuradi kurat! 

Ausalt, ega ma nuta selle raha pärast, mis mult lihtlabasel moel pihta pandi.

Et miski 4-5 euro pärast hakata oma õigust taga ajama, ei ole see närvide kulutamist väärt.

Kuid edaspidised lehetellimused on nüüd nihkes, mistap see ajab närvi mustaks küll. 

Nagu ka seegi, et ma tean, et olen maksnud aasta lõpuni, ja selle kahe nädala jagu ei saa maakonnauudiseid lugeda juhul, kui ma ajastan järgmise aasta tellimuse vanaviisi 1.jaanuariks... 

Nojah

Nigu niuhti.

Käidud pulmas.

Ja peiupoisiks ei petetudki.

Nagu selles vanas laululoos.

Juua oli.

Süüa ka.

Millal minul pulmad?

Enam ei usu selle võimalikkusesse.

Olgugi, et nooremas eas katkestati mu sellelaadne unenägu järsult...

Tarbatus käidud ja Dorpatis ööbitud.

Tarbatu – ilm karge.

Oodata vaksalis paar tundi tundub mõttetu olevat, seega longin nagu tema kõrgus vana logard kesklinna poole.

Ooteaja lühendamiseks astun sisse ühte kohvikusse, masinlikult tellin ei-tea-miks espresso – hää kange on.

Rüübet mekkides meenub, et Horts jäi kottu.

Peale luristamist uudistan va kohalikku tuumajaama, mis rahva seas tuntud kui Reaktor – no ei saa aru, mida kuradit nad seal müüa tahavad, sest esimesse ärisse sisenedes ei ole ühtegi hingelist, aga hinnalipikud on küll oma punkt duubelüheksate raskuste all lookas.

Dorpat – viimast nädalat poissmehe elu nautiv onupoeg koos venna ja naabripoisiga, täditütrepoeg ja miskipärast ka mina, vana looder ise, kes ilmselt jääbki igaveseks poissmeeste kluppi.

Menüüs seisab eelroana:

kahte tüüpi õlut,

prantsuse konjak,

vene viin,

põdra vorst,

konserv elajate lihast,

aasimine,

särgivärk jne.

Põhiroog:

Värskes luhvtis Emajõe kallast mööda raekoja platsile.

Edasi käänatakse kurat teabki enam kuhu, tellitakse õlled ja mingid kuradima hääd kangemad kraamid, mis klaasides on kihilised.
Enne ei jaga pilti ka teha, kui otsas on.

Õllega suuloputus, pööratakse okulaarid piibukasse.

Taas õlled, mulle kakao Maroko moodi. 

Utsitatakse ka mind piibutama, kuid jään endale kindlaks.

Pärast mõningat istumist väsib kõige noorem ja kaob vaateväljalt.

Kuna õhk läheb üsna läägeks, tõusen ja lähen kopsudesse luhvti vahetama.

Uulitsal jõlkudes meenuvad head kaheksakümnendad aastad – õllesaal oli siin, telegraafi ja kaugekõnejaam oli sääl, kino oli selle nuka taga, teine kino aga siin, kainestusmaja aga...

Viltune maja nagu Pisa torn aga seisab siinsamas, ilma poolakate budimexi kirjadeta.

Taskus vibrab miski – võtan vastu, küsitakse: kus oled?

Nüüd juba raekoja taga! vastan.

Süüa tahaks, kostab torust.

Milles probleem? Läki Püssirohtu! Oodata viitsid, kui ma näole annan?

Kiired liigutused piibubaari suunal, mööda minnes politseiametnikule põlastava pilgu heitmine – segab siin rahulikku inimkontingenti, raisk.

Päevakangelane ukerdab juba tänavale.

Värske hingamine lööb klaariks.

Teised kaks jäävad piibu manu.

Ronin magusamekilisse ubrikusse ja annan teada, et läheme püssirohtu, kui tahtmist on, siis tulge järgi.

Kusehäda ei anna häbeneda.

Mitte minul.

Peldikuputka on, aga suletud. 

Pirogovi platsil on õnneks tagumine külg valgustamata, kust kostab sorin. Öösorr vist!

Püssikas tahavad viieka nina peale – maksan topelt.

Otsime kohta, kuhu oma tagumikud istutada.

Teisel korrusel vaba laud.

Hõivame ja okupeerime selle.

Söögisedeli uurimine.

Mõni aeg hiljem saabuvad „piibukad”, ühel kaks kannu õlut.

Annavad lühikese arutelu järel tellimuse sisse, mina omakorda soovin teed.

Kostab muusika – stiil paistab olevat bluusi ja Jimi Hendrixi segu.

Hinnang:

trummar – väga hea,

bassitinistaja – väga hea,

soolokidraväänaja – väga hääää, parim,

häälepaeltepiinaja – minu arust hää, aga päevakangelase arvates pole miskit väärt...

Kogu punt tervikuna – väga hea. 

Ahjah, poole pealt vajuvad nooremad hotelli poole.

Tund kuskil peale keskööd, suund Dorpatisse.

Sinivalged bussiloksud harrastavad korilust, kuid...

Kuna kaks kanget eriti ei tuigerda, siis vist kardavad meid.

Miks muidu suure kaarega mööda sõidetakse?

Emajões sireenid ka ei hõigu, siis jõuame õige pea kinnimakstud norsklasse.

Kuradima palav on. Tekki ei saa peale võtta – nagu saunas higi voolab.

Vajun stereofoonilise norskamise vahel lõpuks unne.

Järelroog.

Hommik. Dorpat.

Rootsi laud. 

Kella kaheteistkümneni on võimalik põõnata, kuid teen vehkat.

Dorpatist Tarbatusse.

Kolan veidi linnas.

Külm annab märku.

Põrutan vaksalisse, võtan kuuma joogi ja kroissandi.

Õgin viimase ära ja lürbin kakaod peale.

Igav on. Kaen mölafööni ekraani.

Jõuan veel Konsumit külastada – banaan ja pakimahl.

Tagasi vaksalis. Vajun ooteruumi ja maiustan.

Üks vesistab eemal, laadides miskit aparaati.

Rong.

Haaran tasuta Seemitsopa.

Istun kena näitsiku vastu, kuna meie pilgud ei ristu, süvenen lugemisse.

Tulevad veel kaks kena näitsikinimest, hõivavad mu kõrval ja selle vastas olevad istekohad.

Piletimüüja küsib midagi, tahan näidata oma konarlikku viipekeelt, kuid keelelt tuleb – Tapale!

Otsin tengelpunga ja tasun pileti eest sulas.

Sukeldun taas lehelugemisse.

Jõgeva.

Tõstan okulaarid ja kaen ümbrust.

Tuvastan, et integratsioon toimib: mu kõrval istuv tulevane eskulaap on ise venelanna, kuid töötleb rüperaalis oma töid eesti keeles.
Tamsalu. 

Kuna üle rongi „Tapan, kjes mjahha ljähhvad!!!” enam ei röögita, siis pakin lehe kokku ja ootan oma peatust.

Tapa.

Rong peatub ja näen välja astudes, kuidas buss laisalt peatusesse venib.

Jõuan bussi peale küll.

Alati võib elu Möörhvi moodi kuradile pöörata

Et ülehomme Tarbatu linnas kooserdamiseks aega valida, võtsin korraks Pööbelmanni instituudi kodukal kolada ja leidsin oma suureks üllatuseks, et pea kõikide õpside nimed on mulle puhta võõrad, ainult kasvunnide seas olid paar-kolm nime, kes ka meie üle vahti pidasid. Ausalt öeldes mõtlesin siiralt korraks sealkandis olles veidi möla ajada, kuid nüüd jääb see minugipoolest ära.

Hommikuse rongile mineku plaan lendas sellega väikse sisinaga kuradile.

Seega saan kauem põõnata ja ei pea oma okulaare kella kuueks lahti tegema.

Kuna reede õdakupoole pidi üle vabariigi kokku kondama igasugu poissmeeste peo osalisi, siis Tarbatu linn väristab juba õlgu kogu selle kamba tõttu. 

Eelmisel korral polnud mind küll selles jõugus, mis sai miskipärast mitmes sealses sööma ja joomaurkas aastase sisenemise keelu, siis nüüd vast ollakse tolerantsemad.

Kiirus, mis muud...

Sedaviisi siis.

Möödunud nädalad olid suht kiired.

Ja kuna pea enam ei jaga enam miskit, siis ei oska ka nagu midagi ette ja taha planeerida, tegutsemisest mainimata.

Käisin viimaks pereõe man, see kirjutas mulle antibiootikumid välja. Vähemalt on nüüd suurem köha kontrolli all. Täna käisin veel kord, et vinduvale köhimisele lisaannustega jalaga tagumikku anda. Homme pean Tapa linna kobima selle järele.

Siis sai ükspäev veel Paides käidud – allesolevad hambad tuli x-kiirtega läbi pommitada. Muidu hambatohter ei nägevat puurida.

Et kaevupump üles ütleb, on juba tavaks saanud – kondensvesi uputas seekord kondensaatori, tekitades lühise ja sellega seoses tuli uus pump soetada. Üleeelmine pump kestis küll mitu head aastat, enne kui midagi hakkas pekki minema.

Nüüd sai siis lahjema mootoriga hüdrofoor paigaldatud ja järgmise asjana läks põhjaklapp. Ega otseselt põhjaklapp ei läinud, kuid imivooliku otsa plastikjubinal läks üks keere puruks ja sealt vahelt hakkas torudes survet langetama, mistõttu pidin Tarvanpääle kimama uue vooliku järgi.

Möödakihutanud reedel pakkisin mönkri käru peale ja kihutasime Tarbatusse, et kõik korralised masinahooldused enne talve ära saaks tehtud.

Kusjuures, ei tea enam ka põhjust, mis võlu sel Tarbatul küljes on, et ligimesed viimasel ajal sinnapoole voorivad – kes pidusse, kes teatrisse, kes matustele... Muide, järgmisel nädalal asun taas mina sinnapoole teele – siis pidi mingisugune pidu maha peetama. 

Ja ausalt öeldes pole mul niipaljukest vaba aega siginenud, et saaksin oma vanale Pööbelmanni instituudile pilgu peale visata ning rahulikult seejärel ära kärvata.

Kõige rohkem pelgan küsimisi teemal - millega tegeled? 

Aus vastus oleks ikkagi selline: luuserdan!

Vaat sedakorda siis sedasi.

Ahjaa, kui ma nüüd juba siin olen, siis tänane öölugude kogumik ei tee mitte sugugi paha...