Täna oli ka päev

Sihuke kahtlus on, et ega sellest ketivahetusest pääse.

Täna puhanud olemisega Raisakull kruvis esivahetajalt trossi lahti ning proovis oma parima arusaamisega käikari huupi paika panna. Siis pingutas järgmise poldi puruks. No see on andestatav, kuna Raisakullil pole momentvõtit ja ratta kokkupanemise juhendit kuskilt võtta, siis võttis uue poldi kasutusele. Enam-vähem sai ratta korda.

Et Raisakull on loova mõtlemisega, mõtles ta sirge juhtraua vahetada millegi vanema vastu, näiteks vedeles kuuri all vana Aist'i lenks, proovis seda rattale nagu uuema aja moeröögatuse perra a la kruusaka/tsüklokrossi moodi külge pookida, kuid krimpsutades nägu loobus ta sellest ideest – perse jäänuks liiga upakile.

Kruttis vanad mittefunksivad käiguheeblid töötavate piduritega ühiskatlast välja – nüüd on randmekeerutusega gripsihvtid küljes. 

Otsapunnidena lõi sampusekorgid lenksu otstesse - näis, kas teevad pauku.

Helkurid külge ja pakikas taha – ongi ratas liikluskõlbulik.

Ainuke mure praegu on selle liiklusseaduses ette nähtud tiliseja puudumine.

Äkki paneks selle asemel mingisuguse pasuna?

Värvida või mitte? Selles on küsimus.

Üks osa Raisakullist soovitab kondiraputaja ära värvida, kuid teine, laisem osa sõdib vastu, põhjendades seda raha kulutamisena ja loodusereostamisega (loe: osoonikihi lammutamisena).

Lisaks peab Raisakull kujundama ja lõikama välja mingisuguse sablooni, mida saaks korduvalt kasutada.

Lihtsalt ei viitsi sellega praegu tegeleda.

Homme ka päev

Kondiraputaja timmimine on üks tänamatu töö.

Vähemalt sai tagumine käiguvahetaja enamvähem täpselt paika rihitud.

Aga see esimene käigukas vajab veidi ajupuhkust.

Kui eile töötas kõik laitmatult, kontrolli mõttes, kas sai kõik korralikult paika, vähemalt vänta liigutades, tagumine ratas õhku kraapimas, siis täna, pingutades veidi esimese käiguka polti, murdus see pooleks. Seda sisekuuskandiga polti polnud kuskilt enam võtta, siis asendasin selle kuuese poldiga. Ja näädsa, käigud enam vanaviisi sisse ei taha enam minna. Lisaks lõikas Raisakull ülearused piduri ja tagakäigu trossid lühemaks, vanad kodaraniplid vajutas veel enne trossi külge, et sealtmaalt enam tross ei hargneks. Homme rihib Raisakull selle esimese käiguka paika.

Sellest hoolimata tegi Raisakull paar tiiru tanumal.

Kui ees suurele hammakale kett peale jooksis, siis kuulis Raisakull raginat – ega ei tea ka kuskohast see täpsemalt tuli, kuigi kett keskmisel ja väiksemal hammakal seda raginat polnud.

Kett on ka määrimata.

Juhul, kui Raisakull saab esimese käiguka töökorda, siis saab täpsemalt aimu, mis ja kus.

Tundus siiski suurema hammaka puhul, et kett viskas üle taga väiksematest hammakatest. Kuigi kõik hammakad on üsna normaalse kulumisega ja kett istub ka laitmatult hammaste peal. 

...aeg sõuab, aeg nõuab...

Aja nüüd neid mööda peakarvu taga.

Mes?

Sa mötlesi, et täisi?

Mkmm...

Kuradi pödrakärpsed - pikeerivad nagu vokke vulhvid raske laadungi all taevast ei-tia-kust ja maandudes hakkavad nagu dessantnikud otsima peakolus varjualust, kust verd imeda. Aja noid siis nigu tinge mööda juuksekarvu taga.

Loodus annab märku, et sügis ei hüüa tulles – pea kuu aega oli seda suve meil sel aastal.

Peale möödunud-nädala-tagust juubelit võtsin motoriseeritud kuulipritsi elik elektrilised käärid ja lõikasin oma juuksed maha. Enne ei saanud – siis jäänuks mu kiiskavale peakolule valendav juuksepiir kõigile näha ja irvitada.

Nüüd vähemalt pole parasütistidel kuskile peitu minna.

Eile võtsin kätte ja lammutasin mõneks tunniks eelmisel aastal koos 27,5” GT-ga toodud 26tolliste ratastega Classic Stinger-i nimelise kondiraputaja lahti. Et sellest saaks mingisugune kulgur, tuleb linnas ära käia kummide ja trosside järel.

Mõtlemise koht ongi kummide valik.
Võib-olla on mõttekas raam isegi ära värvida...

Loll

Jah, Raisakull on loll, aga see-eest järjekindel. 

Iga päev käib mööda jõekallast ja lõhub kopra öö jooksul tekitatud tammi. No ega kopral midagi ole ehitusmaterjalina võtta, kui kalda veerelt pajuvõsa. Lisaks tuleb lammutamise käigus imeasju ka lagedale. Näiteks klaasist õllepudel, millel kork peal ja mille valmistusaasta peaks silma järgi olema 1998, igasugu dihlofossi baloone, tänapäevastest plastpudelitest ei tasu mainidagi. Korra tõmbas Raisakull mudast välja penoplasti ja kasvuhoone kile, paaril korral jäi pootshaagi taha kinni saetud lauad. No ja Raisakull imestab, et pole inimlooma kolpa veel välja õngitsenud. Juhul, kui sellega hakkama saab, pole Raisakulil midagi selle vastu, kui kobraste tegemistel hoiavad silma peal kohtuekspertiisi ametnikud. Saabki natukeseks rahu.

Tegelikult jäi paar päeva vahele, kus Raisakull käis korraks sorujuubileumi pidamas. Kuidas sa ikka minemata jätad, kui paberkandjal kutsega, millel olid kuldsed kirjad ja lintki oli kuldne, oldi vaeva nähtud.

Pidu oli äge, selle peab küll ära mainima. Peeti see 40-aasta juubel kuskil Kambja kandi seikluspargi veerel. Raisakull käis eraldi veel uurimas, mida see park endast kujutab ka. Kaedes atraktsiooni tervikvõtmes, adus Raisakull eneselegi selgelt, et Tarzani moodi mööda puude vahel turnides ta seda rada ei läbi. Ka siis mitte, kui julgustuseks joodud pudel viina ja auhinnaks miljon naela.

...veidi kõpitsemisväärt tegemisi...

Aega läks üksjagu nagu ka rahaollust, kuid üks projekt sai lõpuks ka valmis.

Enne avatud talude päeva väisamist pintseldasin lauad läbitöötanud õliga üle ja läksin puhkepäeva nautima, seni need võõbatud lauad kuivasid päikese käes. Esmaspäeval kihutasin Tapale, ostsin sealt paar-kolm pakki sajaseid kruve, mis sai järgmisel päeval ära kasutatud.

Tulemust näete allpool:

Nüüd ei saa ma riiki ka nuumata trahvide seljas.

Siis reedel saabus vennapoeg maakera kuklapoolelt, tundis veidi igavust ja oli kohe hakkamas, kui pakkusin talle veidi vees solberdamise tööd. Andsin talle selga pesust tulnud ürbid, jalaotsa aga polnud muud pakkuda kui talvesaapad. Pootshaak ka ligi ning sõitsime mönkriga jõe äärde, kus kohe tööga pihta hakkasime.

Ei, me ei püüdnud krokodille ega alligaatoreid, vaid lõhkusime kopra ehitatud tammid ära. 

Laupäeval aga jõin end pildituks suure peo käigus. 

Tänane öölugu

...kõlab sedasi:

Käisin küla peal

Avatud talude päeva raames käis Raisakull Väike-Maarja kandis, kus ta teadis olema üht omapärast maiust tegevat vana tuttavat. Niipea kui Raisakull oma näolapi kohale vedis, anti talle kohe maitsta grillliha salatiga. Alul oli liha mekk ikka liha maitsega, kuid mälumisega lõi välja ebaküdoonia maik. Lisaks oli liha palju pehmem, kui muidu eesti seakasvatajate toodetud lihaollusel. Peremehega hiljem asja üle arutades mainis too, et tema ei tegele lihaga, vaid tõi Poolast. Raisakulli kulmukergituse perra täpsustati, et sama tapakaaluga siga elab sealmaal paar kuud kauem. 

Salat oli otsast otsani omatoodang, kus kasutati lisaks mahekasvatatule ebaküdooniamahla „poslamasla elik õli ja/või äädika” asemel.

...ebaküdooniamarinaadis veetnud liha oli viimase peal...

Kõht kinnitatud haaras Raisakull avatud talude päevalt sarvist. Ega seda võimalust saanud kasutamata jätta, kui peremehe kõrval tema valdusi kaeda. Põhiliselt kasvatatakse lisaks ebaküdooniale ka küüslauku ja seda kõike mahedalt ning väärindatakse kohapeal. 

Raisakullil hakkasid neelud käima nagu Pavlovi koeral ebaküdooniast tehtud valmistoodetele pilku peale visates. Sortimendis oli ka küüslaugupulber, -krõpsud, -sool, kui nüüd Raisakull tagasi tagasi peaks minema, siis oleks järgmisena ostunimekirjas just need. Kuigi küslasoola on Raisakull juba teinud, seda on veel järel kuskil nii veerandi kohvipurgi jagu. Raisakull ootab tomatite valmimist, siis raputab tomatilõigule seda küslasoola... mmmm....

Niisama pakuti hobusega küüti, millest Raisakull pidi loobuma, sest kui tema juba hobuse selga istub, lohisevad jalad mööda maad... 

Mönkrisõidust ei saanud aga kuidagi ära ütelda, kuna Raisakull tahtis võrrelda Textronit, ehk endise nimega Arctic Cat'ti, enda pilliga, siis tundus üsna asjalik pill olema - isteasend on kuidagi parem lisaks kompaktsusele, kuid nagu Raisakull mainis, ei anna põgus sõit täielikku ülevaadet...

Textron AllTerra 450

Ja nüüd, kallis lugeja, sinu nägu on siin puudu: 

Pereettevõte Vinkymon osales esmakordselt avatud talude päeva raames.

Tänane öölugu

Noneh, viski on pudelis.
Kus ta siis olema peab?
Ega siis ma tollepärast Tarbatusse sõitma hakanu.
Niikuinii jõudis Metallica kontsert mulle kohale alles paar päeva enne toimumist...
Kuid oma püünele ma neil esineda ei lase, muidu Lars nõuab tasu selle eest.
Juba tollepärast palusin Iiri kuttidel oma versiooni esitada: 

Laulupidust

Ahjaa, meelde tuli, raisk!

Laulupeost pidin ka mölisema, hea, et jaole sain.

Mida vanemaks ma jään, seda enam millegipärast puudutab mu hinge Ernesaksa/Koidula „Mu isamaa on minu arm”. Nii, et ma laulsin seda nüüd eepilist lugu kaasa, pisarad voolamas mööda põski alla...

Uskuge mind, noores eas ma eriti ei tundnud sellist hingevärelust kui nüüd.

50 tollise ekraaniga Philipsi nutifööni kaudu jõllitanuna pidin kiiktoolilt maha kukkuma, kui kaesin inimmassi liikumist rongkäigus ja pärast laulukaare alust rahvast. Mitte kuskilt ei hakanud silma sellist tõrjuvat ilmet nagu siinkandis kohtab – mine sa võta kinni, kas pean mina ära kolima sinna, kus eesti ilusad inimesed elavad või elan ma vales kohas.

Nagu mõned mu kodutanumal käinud on pärast kõnelenud, et miskisugune energiasammas peab siin olema, et nemad pole mujal nädala ajaga, kuust rääkimata, saanud puhata nii kui siin ühe päevaga.

Selle pean küll ära mainima, noh nii kodurahu huvides, et mitte mingisugust energiasammast pole siin olemas. Sest vastasel juhul olnuksin ma iga päev energiline.

Kõik on suhteline, või vähemalt peaks olema: üks pähetorganud teooria on siuke, et ma ise olen see käsn, mis kõik halva endasse tõmbab.

Kuhu see kõik aga ladestub? 

Mingisuguse pähekeksinud teooria järgi pressib hingekriipivate lugude taustal käsnana korjatud äng pisaratevooluna välja.

Kurat, segane sai...

Miks Raisakull meiemaa muusikafestivale ei külasta?

Terve meite maa on suviti vestivaale täis, aga Raisakull ei satu ka kõikse parema tahtmise perra ühelegi kontserdile. Kord pole tal raha laristada, kord pole aega paristada...

Kõige jõukam ajajärk oli Raisakulli jaoks siis, kui toimusid RokkSummerid – vaat siis oli raha võimalik välja käia. Kahel rokisuvel saigi täie rinnaga kolmel päeval järgemööda kõik pändid läbi kuulatud.

Viimati käis Raisakull ühel Rokk-Krooksul, mis pidi algselt toimuma Tapa lennuväljal, kuid millegipärast viidi üritus üle toonasesse kultuurimajja, kus tänapäeval pesitseb Grossi kaubamaja.

Raisakull ei saanud juba siis eestlastest aru – nii kui venelastest koosnenud noored pundid püünele astusid, vajus saal millegipärast tühjaks, justkui oleks boikott välja kuulutatud. Ometi tegid nood üsna head rokimusa – saund oli teisem ja milllegipärast etemgi kui eestlaste parimad mehed seda kidradest välja võluda püüdsid.

Raisakull läheks ja kaeks tänapäevasemad pundid ka üle, aga ei saa – transpordiga on ikaldus, samuti öömajaga. Lisaks on Raisakull ainus, kes kuulab sellist muusikat, mida temast vanemad ei suuda ja nooremad ei viitsi süvitsi nautida.

Raisakull on aja jooksul õppinud loobuma nendest maistest ihalustest, mida maailm pakub.

Nii oli ta raske südamega pidanud suu puhtaks pühkima Alice Cooperi kontserdist, mis mitu aastat tagasi Haapsalus toimus. Ränkraske ohe kostus siinkohal...

Vaevalt sai Raisakull veidi planeerima hakata selle suve käimisi, kui sellelegi tõmmati sitast virtsavett kraevahele – kuradi elronisnoobid viskasid jalgratturid oma veeremitest välja. Persse mingu!

Raisakulil ongi jäänud üks trumpäss tagataskusse, kuid seegi võidakse jokkeriga minema peeretada.

Nimelt mõtles Raisakull muretseda endale neljarattalise mopeedi, et katus ka ööbimise ajal peakohal on lisaks vihmale, aga see tahetakse jällegi lubade alla suunata, milleks on vaja esmalt tervisetõendit, mida Raisakull tohtrilt ei saa mitte mingil juhul.

Kui Raisakulliga midagi juhtub, pannakse tohter vangimajja! Nii totrat keeldumisepõhjust annab ikka kui mitte luubiga, siis mikroskoobiga otsida...

Kui Röövik vahetab identiteeti, ega siis sellest head nahka tule

See, et Raisakull igasuguste Androidide asjus võhik on, ei peaks uudis olema.

Kuna tänapäeva mõistes ürgne symbianiga Nokia telefon näitab tehnoloogilisest võtmest lähtuvalt dementaalselt ignorantset suhtumist, siis on ta akukestvusega näidanud ikka veel suurt üleolekut androidide suhtes. Lisaks on Nokia paraja suurusega, mahtudes igasugustesse pükside külge õmmeldavatesse moblataskutesse. Ja töötab nagu kulda. Ning sa ei pea eriti menüüdest mingit rakendust taga ajama, sest tead, et need vähesed rakendused on seal ja see asi on seal teises kohas. Ei mingit pea vaevamist.

Android on aga teisest puust.

Saad vaevalt oma mällu vajutada needki vähesed androidirakenduste asukohad, mida sul tõesti vaja läheb, kui uus versioon selle kõik segi paiskab. Küsimata üle, kas tohib olemasolev süsteem üle viia järgmisele tasemele. Selle asemel laetakse taustal uus, loodetavasti ka parem alla mingi aja jooksul ning siis järsku ühel hetkel palutakse restart teha. Seejärel avastad, et sinder viidi vaikimisi üle järgmisele op. süsteemi tasemele.

Mu kassist Röövikule poogiti nuugati (android7) asemel o’reo (android8) külge.

Raisakullil oli enamus mittevajalikke asju nuugati menüüs kinni keeratud, siis nüüd tuli oreos uuesti hakata kaevama, kuna uuendustega koos tõmmati kõik lahti. Lisaks ei saa Raisakull kuidagi enam ligi kinnikeeramiste rakendusele - annab koheselt märku, et rakendus seiskus. Ptüi, raisk.

Mõtles Raisakull, et äkki annab tehasesätetesse tagasi pöörata, aga ei – näitab nüüd, et lausa tehases on peale installitud see oreo ehk iiri sitt.

Küsis Raisakull seepeale küll kassilt, ega ometi suur üleilmne nälg tulemas ole, et ta pähklimaiuse vahetas hiiresita vastu?

Ühest teisest asjast ei saa Raisakull ka aru – miks kuradi pärast ei jäetud see küpsisesändvits lihtsalt vahele ja kohe pirukale üle ei mindud, kui juba versioonivahetus ette sai võetud.