Raisakulli suusaminutid 4

 Kurat, pool sellest ajast, mis Raisakull plaanis tahkel veel liuglemiseks, läks täna küll tühja kohta. 
Ülevabariigilise tähtsusega ettevõte tahtis kasseerida olematu teenuse eest natuke raha Raisakulli karmanist. Hea oli, et arve paberil ilutses ja Raisakull veel vanamoodi netipangas arveid maksab.  Sellesama ettevõtte klienditeenindus pressis igal arvel üleminekut "mugavama" e-arve peale, et see säästab midagi, mida pole olemas.
Klienditeenindusega vaieldes torkas sealne töötaja, et need on nii väikesed summad, et võiks teha otsekorralduse. *
On ikke ohmoonid!
Kui Raisakullile poleks paberarvet saadetud, siis ta poleks eluilmas teadnud, et nad varastavad tema tagant - mis sest, et väikesed summad, aga mitmelt korraga  saab ju suure kasumi. 
*- Mille peale Raisakull oleks nähvanud - juhul, kui teile tunduvad need summad üliväikesed, siis võite ju ometi ilma igasuguse tasuta seda va teenust kah osutada ja milleks üldse seda teie meelest/arust väikese raha liigutamist vaja peaks olema??? 
Linnasaksad ilmselt ei hooma, et on inimesi, kellel käib isegi see tühine makse üle jõu ja kes peavad igat sandikopikat kalliks - kallimaks, kui bürokraadile endale makstavat mingit tema meelest kergelt saadud euronärakat...

Lisaks avastas Raisakull. et tema suusarajal on jahimehed oma dziibiga rallinud. 
Nüüd pole muud, kui panna mõned lauad viiekümneste-sajaste kruvidega teravikud ülespidi rajale, ehk on siis näha, kaua nad seal Raisakulli eramaal viitsivad kimada.
Sildi panekust pole eriti tolku, need ülbikud on ilmselt kanapimedad ja võivad eramaa-sildi metalli kokkuostu vedada.
"Ülbikud" sellepärast, et Raisakull oli juba sügisel tervele hulgale jahimeestele selgeks teinud, et uuest, see tähendab käesolevast aastast, ei tohi jahimeestel enam asja olema Raisakulli kinnistu peal.
Kui nad tahavad/soovivad kasutada Raisakulli kinnistut, siis peavad teatud tingimused enne ära täitma.
Esiteks kopratammide lõhkumise enda peale võtma, kaua see Raisakullgi jõuab jahimeestele peale pandud kohustusi* täita - tervis pole enam see, mis vanasti. 
Teiseks tasuvad järgmise aasta maarendi koos tulumaksuga enne jõule, mida nad ei teinud, seega pole neil õigust enam Raisakulli maa peal paarutada. Kui nad seda siiski teevad, maksavad kahekordselt + eelmiste aastate maksmatajätmised sama tariifiga! 
Ja kolmandaks, kuna teiste piirkondade jahiseltsid jagavad aasta lõpul tavapäraselt maaomanikele paar ulukilihast tehtud vorstikangi, pole Raisakull seda lõhnagi tunda saanud. 
Lisaks on nad omavoliliselt ühe kuuse langetanud üle jõe purdeks, mille taha jääb igasugune saast pidama.
Ja ometi kasutavad/kasutasid kütid Raisakulli maad ilma igasuguste kompensatsioonideta aastakümneid... 
Kaua see Raisakull neid jäägrimun(n)e nuumab, raisk? 
* - Niipalju kui Raisakull on kuulnud teisi jahimehi rääkimas, peavad need teatud arvu kütitud kopraid ette näitama, et saada luba nii mitme põdra küttimiseks. 

Nojah, sinnasamusesse tänane suuskamine läkski - tuju nullis ja nii edasi. 

Raisakulli suusaminutid 3

 Raisakull teab, et ei tohi kunagi hõisata, sest selle tegevuse tagajärjel muututakse kahtlustatavateks ja saavutatakse hoopis vastupidine tulemus. Olgu kuidas sellega on, aga Njuutoni avastatud seadus avaldus täna ühel korral. Ju oli see tarvilik samm, kui jalad kiirelt alt ettepoole suskasid, nagu Bruts Lii filmides, ainult, et tabada ei õnnestunud kedagi. Ainuke valus koht oli see olematu sabakont, mis maandudes kannikate vahele kinni jäi. Siiski-siiski oli vaevaline ennast püsti ajada - vanus pressib ka omajagu peale. Raisakulli parempoolne külg ilmselt ei paranegi, sest oli eelmistel aastatel libedust tundes üle pingutanud. Lebades veidi aega selili maadligi, oli hoopis teine vaade, votukrahvia jaoks kuidagi ideaalne. Mis ajab vanduma, kui teadvustad enesele, et parasjagu kõik piltitegevad masinad vedelvorstidena toas särtsuvooliku otsas end täis joovad... Ja oma tobedust kirudes liigutad end nii, et paar minutit läheb aega jalgele saamiseks. 
Tänase päeva saldoks jäi kuskil kilomeetrine rajalõik üles-alla ainuüksi kõhu toel vinnates pluss uued suusajäljerajad lisaks eelmiste sissetallatud "magistraalide" mitmekordse läbimisega. 

Ilmajaam lubas ilma külmenemist, siis oli Raisakull enne minekut saunapliidi alla tule teinud, et rohkem ei saanud eemal suuskamas olla, sest pliidi alla  tuli halgusid juurde toppida.

Raisakulli suusaminutid 2

 Peale seda, kui Raisakull oma eelmise postituse avaldas, läks paar tundi plekikääride otsimiseks. 
Keeras peaaegu oma elamise pahupidi, aga mis leidmata jäid, olid otsitavad plekikäärid. Teate ju isegi, et taasiseseisvumise ajal lõigati nende riistapuudega "valgeid laike" ajaloost välja. Kui kadunud tööriist ei tahtnud end ilmutada, siis asendustööriist ajas ka asja ära. Relakaga ettevaatlikult küüniseid lihvides sai Raisakull igati rahapesulise maniküürse tulemuse - jalad särasid nagu juudi jõulupuu, heites üle viiekümne halli ja värvilise varjundi. Vahepeal käis mõte kolbast läbi, et äkki on mõttekas varbad üldse ära kaotada...
Täna hommikuks oli eilane hästi kohev lumesarnane nahalasu kenasti põrandat katmas, et lausa kahju oli oma jalajälgi sinna  tampida. Tolmuimeja abiga sai sellest lahti - kolm kotitäit ollust viidi lindudele söömamajja. 

Raisakull jäi tegelikult isegi mõtlema, et kuidas saab kaks sama suurt suusasaabast oma suuruses erineda? Ühel saapal oli paberinutsakas ninna surutud ja teisel ei midagi. Aga vaat, selle teise ehk parema jala saapal oli ninaotsa pressitud kuigipalju paberit, et Raisakullil jäi mulje, et seda paberit seal polnudki. 
Täna koukis Raisakull sellegi natukese ninast välja ning seejärel pistis oma koiva saapasse - ei olnudki vajadust suurt varvast amputeerima hakata. 

Heinamaa peal suusatades oli üsna hea tunne konte liigutada - eilses suusajäljes oli üsna kõbus liikuda. Et see liikumine ühekülgseks ei jääks, tampis Raisakull senisele lisaks veel paar kolm rada sisse selle mõttega, et öösel külmaga suusajälg taheneb. Maapind on suht soe, et paaris kohas võttis sulalumine ollus hoo maha, kleepudes suusa külge. Kolm-neli korda oli täna ka maakülgetõmbejõud tugevam kui Raisakulli sambalaadsed koivad. 
Tuleb tasa ja targu alustada -kui  eile olid suusaminutid, siis täna on koguni suusatunni jagu värsket luhvti sisse hingatud. 

Kuna Raisakull oma koledat larhvi ei taha lastele pasa lahtiehmatamiseks (seda on mitu korda juhtunud, kui Raisakullist pilti on tehtud ning manitsedes lapsi olema head ja sõnakuulelikud, muidu tuleb see vanamees ja ehmatab su nii ära, siis on käbi ehk sitt ka püksis ja kus see häbiots!) netti riputada, sai siiski sjölhvi-laadne ollus Röövikusse pressitud. 

Raisakulli suusaminutid

Raisakull on väga mures oma kehakaalu pärast. 

Oleneb, kelle kalendri perra võtta, maailmas üldtarvitatava vana-aasta õdaql käis Raisakull kohalikus kaubahoovis - ladus seal kaks jõuluporteri ning kaks maakera kuklapoolsel mandril pruulitud ingveriõlle pudelit korvi - et vähemalt joogipoolist jätkuks. Tiirutas seejärel kalmistul ringi ning esivanematele mõeldes süütas küünlaid, et kiirsammul kottu jõudes Austraalia õllesid mekkima hakata. Kodutanumale jõudes otsustas Raisakull, et korgib hoopis uue aasta hakul austraallased lahti. 
Seda enam - telekapaneeli sisse lülitades tuli sealt Meri ja Orav, Raisakulli arust maailma parim eestikeelne huumorisaade koos rollikandvate kuratlikult hästiistuvate karakternäitlejatega, siis ununes õllelimpsimine sootuks.
Hea pikaleveninud naer irvitab ka põie lahti, siis põrutas Raisakull nurga taha kusele...

Ja juba hakkaski raketisadu taevasesse kõrgusesse lendama - Raisakull kogu oma eksistentsi ajal pole aru saanud sellest mõttest - suur hunnik rahaollust pannakse hakkama, aga orbiidile ei jõua miskit.
 Nii kui Ambla kandi omad on rahahunnikud ära põletanud, algas taamal Aravete-poolne raharaiskamine pihta - kuidagi nadi oli sealpoolne tulestik. Ja vallasaksad, va lollakad debiilikud, tahavad sinna koonerdajate kanti keskuse teha... 

Teate, aga nii kainet uueaasta vastuvõttu Raisakull ei mäleta...
Bundabergi õlle lahtikorkimise-järgsel degusteerimisel läks söögitoru küll soojaks, aga silmavaade jäi ikka külmaks. Silti uurides oli tegu hoopis alkovaba õllega - mis kuradi õlu, raisk - limonaad ikke... 

Tulles tagasi postituse alguses kirjeldatud mure perra, otsustas Raisakull täna lumelauad aidast välja koukida ja minna suuskama.
Viimati suusatas Raisakull kuskil veerand sajandit tagasi, Tamsalu-kandi mägedes, kus vanad Kievi kotletid suusasaapad  otsustasid suurel kiirusel künkast alla liuglevale Raisakullile vembu mängida ja esiti oli parema jala suusasaapanokk rebenenud sedasi, et ühel hetkel oli lihtsalt suusk kiirem kui Raisakull ise - lihtsalt kihutas alt ära. Raisakull proovis  tasakaalu hoides ühel jalal nagu iluuisutaja libiseda, aga ei see aidanud, sest ka vasakule jalale langev koormus tõmbas ka sealse saapanokarebestuse esile nõnda, et Raisakull tegi isegi uhke pirueti enne kõhuli maha prantsatamist. Selle viimase pärast oli ka Raisakulli lõug verine, nagu noored sugulased hiljem märkasid.  
Õepoeg oli ühel aastal oma suusavarustuse saatnud erinevate sõnumitega - õde rääkis, et Raisakullile, aga teine sugulane väitis vastupidist. Kurat sellega - kuna eelmisel aastal suusatada ei saanud, siis haaras Raisakull natist kinni - saapad jala otsa ning pani heinamaa poole ajama.
Lihasmälu vajas sissetöötamist - aeglase tempoga alustades polnud asi hull midagi, sest rada tuli sisse tallata. Et pind oli ebatasane, siis ei pääsenud Raisakull kukkumistest, seda viimast pidi sooritama lausa kolm korda:  kõigepealt paremale küljele, siis vasakule ja takkapihta ka tagumikule, ja see kõik juhtus viiekümne meetripügala jooksul. Alles siis tajus Raisakull enda kere raskust, see tuli hingeldades lavalaudadele tagasi vinnata. Lõpuks hakkasid parema jala suured varbad märku andma, et kuradima valus on...
Tollepärast võtabki Raisakull omale kõik jalaürbid parema koiva järgi...
Prooviks  kõiksepealt küünised maha lõigata, kui too ei aita, siis raspli, liivapaberi või käiaga varbaotsad ära lihvida - varvaste amputatsioon jääb kõige tagumiseks abinõuks...  
Loodetavasti nii drastilisi samme ei pea ette võtma, kuna Raisakull hankis sellel aastal laiad metsavahisuusad, millele tuleks sidemed välja mõelda. Muidugimõista, heast nahast sidemeribad näeksid üsna algupärased välja...

Looduse peegel kui lootusetuse reegel

Looduse peeglisse

süvitsi vaadates tunned

end kui näkimuinasjutus.

mis haarab su oma embusesse

ja millest enam kuidagiviisi 

välja ei vingerda...

Need kolm kaadrit jäid Raisakulli arust "kahe emmi ja kahe kiivavajunud risti" aastal  üheks parimateks Rööviku-poolseteks galeriiväärilisteks kinnipüütud hetkedeks. 

Aasta viimane tehnoloogiamölin

Polegi tükk aega tehnoloogiast mölisenud. 

 See asi tuleb ära lappida ja seda enne aastanumbri vahetust. Ehkki viimane on ühiskonna kokkulepe, kuna aega ei eksisteeri mujal kui inimeseloomade peakolus. Mina näiteks ei kavatse aastavahetust tähistada. 

Ja milleks? 

 Toodi igasugust träni – hunnik mölahvöne ja üks Delli-läpakas. Põhimõtteliselt on viimane samasugune Vostro, millega ma tavaliselt netis jõlgun, vaid üks tollipurakas on ekraani vähem 15 vs. 14, kõik muu on sama. 14-tolline hakkab silmadele oma säriseva pildiekraanisagedusega.. Kuna mõlemil on 1gb+2gb mälu, siis mõlgutasin mõtteid selle üle, ehk annab 15tollise ekraaniga Vostro mälu poolest 4gigaseks tuunida. 

 Ei andnud, klemmiühendus on erinev, raisk... 

 Laadisin pea kõik mölaajajad täis, nüüd tuleb tengelpunga luhvitada ja igaleühele kõnekaart osta. Võimalik, et hakkan iseendaga maratonvestlusi maha pidama. 

 Sel aastal tehti kauges Austraalias mulle pooletoobikonto larhvivihikusse, et ma saaksin kursis olla Robinsoni seiklustele. See larhvivihik millegipärast peale suurt jänkistani tehnoloogiafirmade üheaegsete uuendustetulva mind enam ligi ei lase. 

 Nüüd ilmselt loll küsimus: vaata, omlett saatis mingi kirja, mis rääkis kuradi inaktiivse konto sulgemisest. Kui mu kolbasisene õieti mäletab. 

Mis too väljend siis tähendab – inaktiivne? 

Järeldus : loid aasta

Kuna vanaaasta lõpul on tavaks kaeda möödunusse ning see mälusoppidesse peitu panna, siis jah – head vanaaasta lõppu! Hullem on siis, kui uueaasta plaane tegema hakatakse, mis minu puhul sellel aastal totaalselt nihu läks. Läks, mis ta läks, ega ma sellepärast ennast süümepiinama hakka, et oleks võinud seda ja toda. Tuleb võtta aastat sellisena nagu see sulle kandikule kätte tuuakse. Nii vast on õigem ka – jääb röövelikust saamahimust hoopis teine nägemus alles – alandlik saamahimu.
 Kerides algusesse, algas mu aasta umbeskauges taoliselt – lühisõnum mölahvönis teavitas, et mult võetakse pension ära ja ma pean ennast töötukassas arvele võtma ning tohtrite manu minema. Peretottertohter pani ajad kirja, mul jäi oodata, kunas vastuvõtuajad kukuvad. Päev enne kukkumist helistati ning vabandati ette ja taha ning teavitati vastuvõtuaegade lükkamisest määramatusse tulevikku. Mõni oleks jubedalt tõmblema hakanud, kuid ma võtsin asja rahulikult.
 Ilmusin töötukassasse ja sealne tädi hakkas kohe minuga ankeeti täitma.
 Mõnda asja tuli luisata, üldises plaanis aga jäi mulje, et ma olen lõpetanud töötuülikooli „kumm laudas”.
 Iga kuu pidin nüüd ühe päeva võtma ainuüksi kodus passimiseks.
 Et helistavad.
 Mida kuradit!?
 Ma saan aru sellest helistamisevärgist, kui on tõsine tööpakkumine.
 Aga ei, nendel ametnikel on kohustus helistada töötuna kodus konutajale ja uurida, mida too seal teeb ja kas on teine ikka hinges...
 Ajuvaba mu arust.
Ega ma lootnudki Paide-keskse töötukassa ametkonna peale – lihtsalt ei panustanud ühtki inteligentset tugrikut sellele, et nad pakuvad tööd näiteks Tapale, kuhu oleks mul üpris hea käia. Järelikult on neil hobuste silmaklapid peakolu sisse keevitatud.
 Lõpuks sai villand nii neil kui mul, et käisin spetseskulaapide mant läbi ja uue hindamise kohaselt võeti mind arvelt maha ning maksti takkajärgi vähemakstud puuduolev juurde.
 Pensionär ei ole ja töötu ka pole – kes ma lõppeks olen?
 Keiser?

 Aasta edenedes sain korraks pangaarve sisuliselt nulli viidud – ostsin Tuhniku.
 Isegi mu matuseraha polnud, kui ma olnuks sel hetkel suurest nälgimisest hinge heitnud. 

Äkitse oleksid sugulased mu põrmu hoopis anatoomikule müünud – nii toimides saanuks mu pealt isegi kasumit teenida...
 Paar päeva küla peal aknaid vahetamas käies vinnasin ennast taas reele.
 Omanik jäi vähemalt rahule – nüüd on tal nii soojad toad ja kütet läheb ka vähem.
 Mina aga pean hakkama uut klienti otsima, kes halupuid ostaks...

 Naaberkrundil sai veidi korrastustöid tehtud ja saarepuid maha võetud – oksarisu tuli vedada mujale, kuigi ma oleksin need lihtsalt sealsamas ära põletanud.
Ilusamad päevad läksidki nende okste vedamise nahka.
Sellest hoolimata sain üksjagu rattasõitu harrastada. Küll mitte eelmiste aastate tasemel. Sest seltskonda pole.
 Kokkuvõttes oli üsna loid aasta.

Raisakulli hingetõmbe hetked raskel a'al

 Kunagi ammusel ajal oli mu lemmiktegevuseks logelemise erivorm - igasuguste krimkade ja põnevikkude lugemine...

...siis tuli logelemise järgmine, tervislikum tase - sihitu kondamine, mille käigus sai igasugu hetki purki korjata..

... nõndanimetet meistriklassi jõudmiseks tuli logelemise kõrgtase endale selgeks teha - töödelda purkikorjatud hetked ma'i'tia-laadseteks sedöövriteks...

... mnjah - mis seal siis ikka - 

sõnad on ilmselgelt siin liigsed!

Valitsuse määrus?

Kuna peldikupaber hakkas otsa lõppema lisaks verivorstile ja hapukapsale, siis ajas Raisakull ennast liikvele. No muidugimõista lähedalasuvasse kaubaruumi. Kondas siis Raisakull mööda saali, ladus oma kaubad korvi kui järsku tundis sõõrmetega õhku vedades karamellilist õllearoomi. Et see lõhn meenutas tumeda leivavee oma, neelatas Raisakull mitu korda närviliselt oma kõrisõlme - kurat, õlleisu kargas pärale. Vedas end siis õllelõhna järgi müügisaali tagumisse otsa, kus sellised joogid euroaluste peal justkui aupaistes kõrgusid, nägi Raisakull, et tumeda õllega pesti põrandat!
Kujutad sa, kulla lugija, nüüd ette - jõuluporteriga (?) küüriti põrmandut!
Jah, see oli tõesti jõuluime...
Wuhani taudi peletamiseks pole vist palju vaja...

Raisakulli aastalõbu heietus

Et saaks asjaga ühele poole enne, kui jamaks kipub. 
Sest...
Mingisugune suvaline aastalõpp jõuab kohe-kohe kätte.
Siis olla tavaks heldimusega vaadata tagasi ja sättida järgmise aasta lolluste kokkukeetmisteks uued rööpad paika ning antakse kõlavalt puruneva klaasiklirina saatel uusi lubadusi.
Toda viimast ma üldiselt kergelt ei anna ega jaga - ihnuskoi särk on ikka magusam, kui arvata osatakse.

Igatahes täna lasin segumasinal pesu pesta - tulemuseks räbaldunud triiksärk ja kulunud olekuga uhiuus ülikond. Trussikud ja maikad, mis sisse visatud, said uue ilme - kui ma nendega kuskile ilmun, arvatakse mind olema pornokunn. Vähemalt sokid ei tekitanud šokilaadset õndsat olemist - need sain samasugustena nagu kolusse susatud - kannaauklikud nagu nad olid. 

Homme plaanin ärilise poolega ühele poole saada, kuigi mus bisnesmeni soolikat üldse pole ega tule. 

Kuna ma pole ka eriline pagar, siis  tolmutordid ootavad. 

Suured pühad tulekul, patt oleks neid koiku alla vedelema jätta. 

Äkki keegi hüppab siit läbi, siis on neil ninaesine nosimine kindlustatud. 

Ainult, et ma ei mäleta enam, kuhu ma need rosinad pistsin? 

Raisakulli ajajaht

Aeg teatavasti vajab karget ruumi.

Kolmapäeval oli seda küllaga 

ning veel valget ja puhast - 

ma, käsi südamel, seda võin öelda.

Kuid siis oma põsel tundsin

hilissügise sooja tuulehingust -

aja halastamatu suudlus 

sulatas taas lumise ime.

Täna, kui kõikjal valitses plöga,

võtsin sae ning mõtlesin juba - 

lumememme tegemisest loobun, 

selle asemel pakkudest kuju vorbin.