Pilti?

Aga palun...

Siin peaks vesi sügavamas kohas rinnuni olema.
Aga kui sild saab kord valmis, siis mõõdan ära.

P.S. Nagu kuskilt kuulda on, pidavat Albu kandis seesama veejuhe puhta kuival olema pikemat aega...

P.P.S. ... ja Albu asub tükk maad allavett.

Sügisene suplus

Kui teised on oma supelsaksa hooajale ammu pitseri peale sulatanud, siis mina vist avasin iseenda jaoks supluse hooaja. 

Ilus soe ilm oli eile, sellega on kõik nõus.

Noh, ma siis otsustasin taas mönkrile hääled sisse lüüa, ilma igasuguste eraldusmärkidega järelkäru liiva ja tsemendiga sappa võtta ning panin padavai maanteele. Paar päeva tagasi olid mingid võmmid kooserdanud samas kohas, nõnda arvasingi, et ega välk ühte kohta ikka topelt ei löö. Veenduda tuli vaid ühes – maantee oli tühi.

Peale tsemendisegu valamist oli mul mõttes ka kive vedada. Tassisin kive mönkrikärru, seejärel üle heinamaa objektile, et need kivid kindlustaks mu selleaastase suurprojekti kaldaserva. Kolm koormat kive vedasin, üteldes juba teise laadungi lõpus – Aitab tänaseks!

Vaatasin, hämaraks läheb kuskil paari tunni pärast, et vean veel!

Ühte rasket kivijurakat süles hoides ja sammudes vee piirile asetatud kividel tundsin ühte kivi jalge alt kadumas. Olin selle tulemusel keradest saadik vees nagu Kangro Kalevipoeg Tallinna lahes, ainult selle vahega, et paadi asemel oli mul ikka kivi kramplikult haardes. Hakkasin juba otsapidi kreeni vajuma, kui vängete vandesõnade saatel lasin kivil vajuda jõe põhja.

Muidugimõista tuli kaldale pääsemiseks kiireid liigutusi teha. Kummikud olid selle ajaga triiki vett täis, ei hakanud neid jalast ära sikutama, veel vähem neist vett välja nõristama. Nii ma käisin oma tosin korda jõe ja kivikoorma vahet. Algul oli veidi külm, kuid siis hakkas juba soojem – kas mu jalad soojendasid vett või jahutas vesi mu koibi veidi, see jäägu igaühe enda otsustada.

Koju jõudes tänasin iseennast, et hommikul said ahjud köetud.

Kohtumine tundmatuga

Kui Raisakull hingedepäeval teispoolsusesse lahkunutele küünlatulega tagasiteed märgistas, ei teadnud ta, et vikatimees oli kaotanud oma tööriista ära.

Äärepealt oleks Raisakull vikatisse rullunud – hüvad kondiaurumasina kiunuvad pidurid peatasid kiirelt liikuva massi peaaegu momentaalselt, ainult silmad ja igemed tahtsid küljest kuhugile ettepoole liikuda, aju koormatavast laubast ei tasu siin ilmselt kõneledagi.

Raisakull lülitas lisaks põlevale rattalambile ka pealambi täisvõimsusele ning nägi kraavis kohmitsevat süsimusta kapuutsiga hõlsti rüütatud tumedat kuju.

Ei olnud seal tuld ega helkurit.

Vikatimehel endal polnud vist mitte mingit arusaama sellest, et valgust peegeldav jubin on tema enda elu huvides.

Tõstes vikati maast, küsis Raisakull, ega see tema tööriist ole?

Kohe sirutusid kondised käed niidutööriista poole.

Hea oli, et Raisakull teravat verest roostes vikatit hoidis nõnda nagu hobusele suhkrupalukest pakkudes. 

Vastasel juhul jäänuks tal kämmal ilma sõrmedeta. 

Kuna Raisakullil oli üks helkurilaadne jubin ülearu, siis riputas selle tõsise töömehe süsimusta hõlsti külge põlvede kõrgusele rippuma.

Raisakull jõudis veel rahuolu tunda, et vähemalt üks hing jääb masinate poolt lapikuks sõitmata, kui kapuutsiga kuju silmamoondusena haihtus.

Ainult helkur rippus samas kohas, kuhu Raisakull ta kinnitas.

Kas õhk oli niivõrd tüünelt paks, et elupäästev vidin kraavipõhja ei kukkunud või olid siin mingid muud jõud mängus? Raisakull kehitas õlgu ja jättis helkiva asjanduse sinnasamasse – äkki kellelgi on vaja, siis võtku ja kasutagu oma eksistentsi hüvanguks! - ning hüppas sadulasse ja väntas ilma igasuguste vahejuhtumiteta kodu poole.

Eile nägin ma...

Raisakull ei tea, miks kuradi pärast Tarbatu linn talle pidevalt ette jääb?

Juhtus eile lõuna aegu sinna põikama – vihmahallina kulgev aeg tiksumas õhtu poole.

Käis Raisakull ühes poest teise mitte midagi ostmata.
Trehvates nagu muuseas kunagist naabripoissi kirikumõisa päevilt.

Küsimuse peale – ega neil ometi soru-piirangu märki müügil pole? - jäädi vahtima Raisakulli kui imeelukat üheksa-dimensioonilisest galaktikast, unustamata kohustuslikult maigutada suud nagu olnuks kala tuhkkuiva kõrbesse sattunud.

Raisakull ei hakanud seletama, misjaoks tal seda neljakümne-märki vaja on?

Tegelikult mönkriga ülevaatuselt tulles taipas sealne kubjas märgata ja mainida, et selline asi peab masinal olema. Vastuseks küsis Raisakull küll, et ega tema maanteel sõida, et isegi ülevaatusele tulles ongi ainus kord aastas, kus ta peab seda tegema, riskides samal ajal liikluseeskirja püha sätet – lube pole! Järgmisel korral pole ka asja ning jätab edaspidi kõik need masina ülevaatused ära ja liikluskindlustuse tegemata. Kes aga avalikel teedel sõita tahavad, need maksavad Raisakullile küsitavad lisaväärtused kinni, siis võib Raisakull ütelda jällenägemiseni järgmisel korral...

Tarbatus on tõesti huvitava nimega ärisid.

Mõni neist on lausa rõhutatult eestipärane, kuid sisult ... teadagi.

Ühes muutus Raisakulli tengelpung paar kupüüri kergemaks ja paari-kolme metallimündi vörra raskemaks.

Seepeale hakkas Raisakulli vats millegipärast märku andma.

Avastaski sellise hubase paiga - Hansa tall.

Menüüst tellis Raisakull selle ülemise ribiolluse.

Oli valida liiter või pool õltsi, vähemat ei saanud, kuigi piisanuks kolmandikuga liitrist suu loputamiseks.

Kui Raisakull lõpuks restoranist välja visati, taipas ta ka pilti teha.

"Aga jah, eile nägin ma... pimedust .

Nii kaks-kolm tundi...

Siis jõudsin kottu."
Kodus haaras Raisakull küünlad, lõi kondiaurumasinale hääled sisse ja sõitis lahkunute sekka.

Munarebu-pood on vist laste jaoks?

Munarebu-nimelises poekeses, mis andvat juba mega-hüper-giga-mis-iganes-suuruse kaubamaja mõõdu välja, ei leia Raisakull miskit, mis oleks asjalik vidina-särk-värk Rööviku jaoks.

Muidu Rööviku silm pilgub igapäevaselt vabrikus installitud äppide tasuliste lisade peale, kuid Raisakull pole neid viitsinud noid välja lunastada. 

Üks jube näljane on mingisugune ohvitserisita nime kandev rakendus, teine aga vallikomandöri nime kandev äpikene, mis igapäevaselt proovivad üksteise võidu, kui kõvad närvid Raisakullil on.

Juba siis, kui Raisakullil oli mõni aeg tagasi kasutada onupoja Samsungi-laadset toodet, pani Raisakull tähele, et mõni aeg hiljem muutusid mõned tasulised äpikesed kingituseks kätte.

Selsamal põhjusel ei hakka Raisakull oma taalrikotikest avamagi – äkki teevad kingikoti hiljem lahti.

Osta-osta-osta...

No mida kuradit ma ostan, kui tingimusis on kirjas, et krediitkaarti on vaja – nurises Raisakull.

Teadagi, Raisakullil polegi teist.

Rebu-poes ilmselt ei osata kaupa pakkuda – seal valitseb mingisugune tüüpiline ajast-arust arusaam asjast, nagu klient oleks väikene titakene, kes kohe-kohe oma aparaati pääsedes mänge mitte leides töinama hakkab. 

Sest igal pool, kuhu oma pilku ka ei heidaks, on seal idiootsel kombel mitmesuguseid mängukesi. 

Kuradikurat!

See tekitab Raisakullis masendust ja trotsi.

Teadmiseks munarebule – maailmas ei ole hullemat koonerit, kui seda on trotsivat masendust põdev Raisakull...

Äkki peab Raisakull aretama mingi kasuliku vidina Röövikule ja selle kõva raha eest Caterpillarile maha ärima?

Idee on olemas – põhjana saab kasutada Röövikut ennast.

Lisada tuleks ainult hiire/rotilõks, mis laksatab kinni hetkel, kui saakloom on ennastunustavalt jõllitanud ekraanilt virtuaalset juustu ja unustanud sealsamas kõik enesealalhoiuinstinktid.

Kui inimeste peal see igatahes toimib, miks ei peaks see loomade peal toimima???

Kohtumine minevikuga

Raisakull on eksisteerimise vältel kokku puutunud paljudega. 

Nii kuulsate, vähekuulsate kuid paraku ka tundmatute võrranditega.

Millegipärast on Raisakulli hämmastanud mõnede mäluvõime.

Näiteks olid paar lasteaiakaaslast Raisakulli tundnud ja mäletanud ka aastakümneid hiljem, siis Raisakull enamasti on nemad mälust minema pühkinud, mistõttu tuli Raisakullil vastu tahtmist tõdeda, et see kõik võis nii olla.

Aga kui Raisakull asjaosalise käest küsis täpsustavalt, et millega on tema küll selle au ära teeninud, kuna jäi teisele meelde, siis viidati just skeletti kandvale ürbile, mis oli sööbinud mällu.

Raisakulli märkuse – hiinlaseskalpi või neegrinahka pole ta kunagi kandnud, ehk oli seal ahvikarvane kere, äkki isegi tappis toona kellegi ära, tegi mürtsu-möllu või olnud plärapidamatusega teisi häirinud – peale pursati naerma ja selgitati just kehakõõlustele viidates ära, et võib-olla ta eriline oligi just mitte-tavalise/normaalse inimeselooma moodi.

Lisaks olla Raisakull hästi vaikne olnud ja hoidnud omaette. 

Taustaks: Berlin - Take My Breath Away

Kui töömelust saab pohmakas

Raisakull põeb vist nädalajagu päevi raskekujulist tööpohmakat ja siis tükivad mõned lollid seosed ajukäärude vahelt ennast üldrahvalikule ilmutusele tulema.

Näiteks:

Raisakull paneb imeks üht asjaolu – miks ei soovi ükski ettevõte või eraisik siit Sitasoolika valla põhjaosas teda tööle palgata, samas, kui Raisakulli endises elukohas seda teha võidakse?

Küll aga on selge see, et reklaami oleks vaja Raisakullile teha, kuid siis jääks Raisakulile prostituudi mekk man – iga lits pidi oma jalgevahet taevani kiitma.

Kõige rohkem pidi meelehärmast lõusta tehtama siis, kui Raisakull oma hinna ütleb.

Siis väidetakse, et kohalikud teevad umbes 4-5x odavamalt.

Siin see mammutist lõukoer maetud ongi, et odavamalt ja kiirelt.

Sellepärast ei näe Raisakull enda eksponeerimisel tööturu tingimusis mõtet, sest see on ja jääb alatiseks Raisakulli jaoks negatiivseks varjundiks.

Mõelda vaid – paari aasta pärast peab Raisakull mingisuguse euromeetme tingimuste tõttu ikkagi tööturule nagu ustav stalinlane hitlerlaste džotile viskuma.

Seni aga hoiab Raisakull hästi madalat joont.

Kuigi jah, ega lähemad sugulased ka aru ei saa, kuidas ja miks Raisakull sihuke suur looder olla saab ja tahab?

Eile käis Raisakull väljas tuulutamas.

Ei oska öelda, kas surnuaias liigutamine mingisuguse hvitnessi raames, mis kujutasid eemalseisjale kungfuud meelde, pani Raisakullile puhta luhvti kihvtituse näol põntsu, aga tuju on praegugi sitt. Kuigi paar päeva tagasi ajas Raisakull nii lolli iba suust välja, et hakka või kahetsema, et üleüldse võttis töötegemise himu tükiks ajaks ära.

Tõsi, kui töö Raisakulli ära ei tapa, siis Raisakull tapab töö üpris pikaks ajaks.

Ei tea, kui originaalne see ütelus on, aga küllap ollakse nõustuvalt noogutatama, kuskil on see teises variatsioonis kuulda olnud.

Nädalase vaikuse põhjus

Nädal tagasi alustas Raisakull uue tegevusega.

Ei hakanud eurorahade peale projekti kirjutama ainuüksi selleks, et pärast mitmekuist ootamiselainet mingi kortsunud paberinutsakas Raisakulli karmanisse pudeneks, vaid ta haaras sõna otseses mõttes sarvist kinni.

Esiti arvas Raisakull endal olema täpselt nädala jagu kuusikunoorendiku hooldust, mis mõni päev hiljem eufooriliselt kahanes viiele päevale, kuid pilvede pealt maa peale tagasi kukkudes sai kinnitust tõsiasi, et esialgne sisetunne oli õigema ajastusega.

Räägitakse üleüldiselt sellist möla, et kolmandamal päeval pidavat lihased eriliselt valusad olema, eriti olukorras, kus Raisakull mitte-midagi-tehes järsku midagi-tegema-asudes pidi kogema, aga ei – Raisakull oli pareerinud selle mölina omapoolse väitega, et tema juba oskab end tööga mitte tappa, tal ju mitmekümneaastane kogemus turjal. Ei tahetud teda üldse uskuda, kuid viimset argumenti lauale lüües jäädi Raisakulli seletusega rahule. Igal hommikul väntas Raisakull oma kümmekond kilomeetrit öömajalt töömaale, soojendades lihaseid vähehaaval üles ja õhtul tagasi vändates sai Raisakull päeva jooksul kogunenud lihaspingeid maandada.

Lõppkokkuvõttes jäädi Raisakulli teosatud projektiga millegipärast väga rahule, kiideti taevani, et Raisakull hakkas ebamugavustunnet tundma – kas ta peab nüüd selle hosianna peale lakke kinni hüppama hakkama?

Kiisu nimega Röövik

Raisakull otsustas panna kassile nimeks Röövik, mis sobitub täielikult tema olemusega.

Röövik on paras tegelane küll – iga kord teda silitades annab mõnuga märku, et vaja oleks tengelpunga kergitada.

Küll mingisuguse müstilisevõitu kontorisuitsu või kahtlasevõitu preemium-klassi pesakorvi ostuks.

Püüdku närilisi!

Rubriigist: Röövik tutvub Androidiga

Röövikule tuleks õpetada, et siinilmas ei käi kõik tema tahtmist mööda.

Seda, et...

Rööviku vaade kuvapauguna

Raisakull on valmis tõuguraisale pakutavat stahvi talle sisse toppima. 

Tingimuseks on see, et Androidi-stuffi siia soovitades/lisades palun ära märkida järgmised parameetrid:

Mille jaoks see hea on? 

Kas on teine toitesäästja?

Kui see on tasuline, siis kuidas te maksite antud äppikutse eest?

Kas kõnekaardile kantud rahaga saab „moolokile” tasuda? 

Sügis ju

Raisakull ei teadnud tänaseni, et on tagaaetav.

Pea alati on ta jälitajate eest põiganud ühe nõksuga ning vagaselt nohisedes nende okulaaridepidemete haardeulatusest kõrvale.

Nüüd mõnda aega tajub Raisakull selja kühmu vajutatavat taaka.

Täna helistati Raisakullile rohkem kui kolme eelmise kuu jagu kokku. 

Põhjust pidi nagu olema. 

Raisakull juba korkis ei-tea-mitmenda-kõne (võrk oli üle koormatud) ajal viinapudeli lahti. 

Aga pudel oli tühi nagu Kalevani vaim. 

Järjekordse ühenduse taastamise järel saabus aga pikk vaikus...

Tarbatust ja kassiga

Tarbatus keegi jõudis juba möliseda Raisakulli mõttelaiskuse üle – ei ole teist kuskil eriti kuulda-näha olla.

Ainuüksi selleks, et teada saada, kas Raisakullil üldse eluvaim sees ongi?

Kurat, lugegu surmakuulutusi siis – selge see, kui seal Raisakulli pole, siis on ta veel elavate kirjas.

On ikke tehislik kontrollivajadus inimloomadel oma mälu risustamiseks asjatu teabega – just selle viimase tõttu on Raisakull inimkonna edumeelsemast ja ühtlasi kõige tagurlikumast suhtluskanalist teatud vahemaaga heaga eemale hoidnud.

Raisakull ei taha oma ego kuskile peale suruda ega taha ka, et teda lämmatatakse teiste omadega.

Rahulikult on Raisakull eemaldumas aeglaselt, aga samas sihikindlalt kõigest, mida elu pakub. Kuskil netiavaruses oli üks tore artikkelgi selle kohta. Allaandmistõveks nimetatakse teist.

Raisakulli praegune eluetapp on kõigi eelduste kohaselt kuskil abuulia kandis ja liigub vältimatult akineesia poole.

Raisakull pakub, et Siddhartha Gautama ise on sellesama tee läbi käinud enne, kui Virgunuks sai.

Raisakulli sihiks on vastupidiselt Budhhale hoopis Suikunuks saada.

Küll jõuab lühikese elu jooksul ära suikuda küll.

Mida aga Raisakull Tarbatus tegi, ei küsi keegi.

Ennetamaks pärimisi igalt rindelt teavitab Raisakull järgmist, et ta oli äsja raudruunalt maha astunud, et põrutab jala kesklinna poole, kui aeg lubab, siis tagasi vantsida, aga kellaajaliselt läinuks kõik nihkesse – tagasi ta järgmise porgandi saabumiseks ei jõudnuks.

Nimelt siis ei oleks Raisakull saanud edasi kihutada Võru poole, kus Raisakulli õepoeg korteri liikusid välja tehes sajalisi luhvitas, vaid rongiga tagasi loksunud.

Kohapeal pakuti manustada viinakuu-põhist jooki ning peale hammustamiseks nelja eri sorti sussit ja traditsioonilisemat sakummi.

Raisakull küll mögises sake puudumise üle, aga kes ikka teda kuulas.

Selle eeltoodud kokkuvõttega haakub ka suure ülevabariigilise Joomapaastu-nimelise kainuseprojekti põhjalaskmine Raisakulli poolt.

Tegelikult sai urgitsetud nädal varem korgitseriotsaga väikene augukene õhupalli põhja, kui pakuti degusteerimiseks mitut erinevat koduveini mekkida.

Päris head olid teised.

Mittekaubandusliku välimusega 3-liitrise purgijagu veini pistis Raisakull samal õhtul kodus nahka.

Järgmise päeva magas Raisakull täiuslikult maha.

Laseme siinkohal Raisakullil endal veidi möliseda:
"Igatahes peaks meie vabariigi presidendinna mind Maarjamaa ristiga meeles pidama.

Ikka selle eest, et ma rahva ühist vaenlast hävitasin.

Mõelge, kolm liitrit alkoholi üksinda pintsli pista on juba kangelastegu.

Täpsustagem - mitte kolm, vaid oma kuus liitrit."

Lükkamaks seda va suikumist teatud aja võrra edasi, ostis Raisakull Tarbatust miskise kassi.

Küsis veel müüjalt – Kas ikke kõik vaktsineerimised on tehtud?

Mille peale müügiesindaja vahtis juhmahastava pilguga Raisakulllille otsa, teatas pirtsatades samal ajal – Ise avastage!

Kass on kass, silitad teda vastu või pärikarva.

Aga Raisakullile sattus kiilakas isend ette, kes närilisi millegipärast ei taha püüda.
Raisakull tahtis veel siinkohal sõna võtta, nii et kuulakem, mis ta veel mögiseb: 

"Noor olla teine. Küll ta kosub.

Õpetada teda sihtotstarbeliselt on lootusetu juhtum, eriti kui juhtimis-süsteemiks on android.

Neist lollakatest larhvika-säutsu-instadest kulges vähemalt ilusti mööda.

Menüü on veidi kasin, aga ussi- ja püssirohtu pole vaja teisele sööta, sest mingisugune tohtriabi ehk viirusetõrje on juba paigaldatud.

Lähen nüüd silitan oma kassikest edasi.

Äkki näitab veel küüniseid ja hambaid ka?"