Kasekohin pildis

Veri peksab jooksuajal segast?

Pea igale poole, kuhu ma ka ei kaeks, on tekkinud kivist vihamüür, kus pole aknaid ega uksi.

Isegi lagi on tigedatest põllukividest nii kokku sobitatud, millest valguse kiir läbi ei pääse, et kui üht kivikest lahti kangutades variseb see kivist iglu oma raskusega kokku, mattes kõik. Mitte just päriseks, kuid mõneks ajaks kindlasti.

Kas indlevate kirjatsurade jooksuaeg on kätte jõudnud, et taoline vaatepilt on minu okulaaridesse jäämas selle aasta märtsikuise ajakirjanduse poolt jäetud sõnumite virrvarris? Igaüks, kes vähegi oskab sõnu ritta seada, põlastab uue kolmikliidu läbirääkimisi.

Ma ei saa aru, ehk keegi seletab mulle, miks inimloomad ennast nii tiiraselt pöördesse keeravad, kui jutt troikale läheb – see, et silmad tiirlevad kolbasiseselt oma ettenähtud trajektoori pidi, mille tulemusel tekib suunurka laibalõhnaline mannavaht, on minu jaoks mõistatus.

Mis imeloom see end reformierakonna liidriks nimetav Kaja Kallas on, et kõik on tema lummavasse fluidumisse vajunud?

On küll kena naisterahvas, seda pean ma meesisikuna ära mainima. Isegi väga kena oma vanuse kohta*.

Kuid tema pole otsustaja – tegelikud niiditõmbajad istuvad Brüsselis, Euroopa Parlamendi tagatoas.

Euroliidu liberaalide seltskond, kes sai ilmselt Reformierakonnalt anonüümse kaebekirja, tahtes oma võimu näidata, sai juba vastu näppe meie riigi siseasjadesse sekkumise eest. Jürile plusspunktid selle eest.

Tekib küsimus, kui valimiste võitja oleks hakanud semmima kolmanda tulemuse teinud erakonnaga, kas siis oleks endamisi vaikselt pobisetud igaks juhuks pead õlgade vahele tõmmatud, et taeva pärast ALDE poolt kõrvakiilu ei saaks? Või poleks sealtkandist ühtegi paha sõna tulnud?

Kui nüüd väidetakse, et valimiste võitja peaks saama esimese öö õiguse valitsuse moodustamiseks, siis palun meelde tuletada üht eelnevat perioodi, mil samuti valimiste võitjale niiöelda ära pandi.

Milleks see mölin nüüd minu poolt?

Kipun järeldama , et on kätte jõudnud Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva pidustuste pohmellirohke sinine esmaspäev.

Hakkab just see asi vastu, kus iga tänavanukapealse posti küljes ühe ja sellesama sõnumiga leht ripneb, mis juba ajupesuna hakkab tunduma.

Tunnistagem tõtt: liiale on mindud „nats” siin ja „nats” seal nagu Figaro laulukeses – idanaaber ihub juba krimmilaadset iget, paigutades piiride vahetus läheduses sõjatehnikat ringi. Et sobival hetkel ära panna.

____________________________________

*Võtaks ta endale teinepooleks, kui võimalik. Ainukene häda, ta visanuks minusugusele pepsilt põlastava pilgu, sest on kogu elu etemaid valikuid teinud, kui mina hoomata oskaksin ja seetõttu on tal ka tulevik kindlustatud. Teagi enam, kas papa kaasavara ka jättis? Näiteks vanade lugude järgi pool kuningriiki, mis tänasesse konverteeritud väärtuseks saab olla ainult pool Viimsi valda? Või ütles oma lihasest tütrest lahti ja jättis kogu Viimsi keisririigi võõrastütrest koorijuhile?

Raisakulli poliitiline ülevaade

Kõrgemalt on hää kaeda, eks ole...

Nüüd, kui esimesed rabistavad käigud on riigivalitsemise juhthoobade manu tehtud, tuleb tõdeda, et liberaalid on kaotanud esimesed raundid.

Selleks et valitsusse jõuda, peavad nad peaministri kohast loobuma.

Järgmine peaminister on kas Ratas või Seeder, aga mitte mingil juhul Kallas.

Juhul, kui tehakse Jürile ettepanek valitsus moodustada, muidugi ilma igasuguseid värvilisi jooni maha sättides, lõpetab Ratas päevapealt edasised konsultatsioonid Isamaa ja EKREga või saadab Reformierakonna kuu peale.

Isamaale, kes kaasab kindla peale EKRE, panust tehes peavad Kaja kamraadid üsna mõru pilli alla neelama – tühistama kooseluseaduse või siis äärmisel juhul külmutama.

Aga nad oleksid seemanu Eesti esimene puhtalt parempoolseks valitsuseks.

Natsideks sõimatud EKRE on tänasel päeval küll vaoshoitum kui sotsiaaldemokraatidest arvamusavaldajad. Kui kauaks EKREl seda närvi jagub, on iseasi.

Sotsid on täielikult suurest mängust väljas – neil saab olema riigitüüri man asja siis, kui Isamaa soostub nendega ühes valitsuses olema koos liberaalidega.

Arvestades Mikseri vasakpoolset kurjakuulutavat vaadet, nagu ka Ossinovski gorbatligatšoovlikku alkovastasust, ei usu ma, et sotsid valitsusse kutsutakse. Pigem peavad need ülalnimetatud poliitikast lahkuma, unustamata kaasa võtta ka erakond tervikuna.

Seda hingust, mis sotsidele osaks saab, saab nimetada surmasuudluseks.

Kohalikult tasemelt võivad nad uute nimedega küll uuesti tõusta, kuid vasakpoolsuse lipulaevaks tituleerib end nüüdseks Keskerakond, kuigi sellega ehitakse ennast võõraste sulgedega.

Kui nüüd jälgida ajakirjanduses valulikke reaktsioone sotside kaotusele, siis nii bolševistlikke kirjatükke pole ma ammu lugenud. Kui see edasi kestab, siis ma ei imestagi, kui sotside taimelavaks nimetatud Tallinna Ülikool "laiali pekstakse".

Ei tasu ära unustada – natsionaalsotsialistid olid ka sotsid.

Huhh...

Mida kurja???

Kogu üleilmaline edumeelne proletariaat nagu ka tagurlik imperialism, ühesõnaga – kõik, nii elav kui ärakoolnu, on šokis.  

Mille tekitas uudis, et EKREst saab valitsuserakond.

Vaene EKRE, mis on sinu saatuseks, kui sind materdavad isegi need, kes politoloogiliselt peaksid kajastama asjade käiku neutraalsel tasapinnal?

Ma ei oska ütelda, kas siin jagatakse juba elusale karunahale mõeldud kuuli, kuid usina õpilasena mängib Jüri üle meistri enda – valimiste esimese kaotajana terendab talle käegakatsutava miraažina peaministri koht.

Et Jüri nüüd uhkeks ja ülemeelikuks ei läheks, tuleb talle aeg-ajalt meelde tuletada: 

 JÜRI! KOHT! 

Ei haugu siin! 

KOHT! 

Mädane nädal

Maamaksuteatist uurides ei saanud Raisakull pihta, kust kuradi kohast talle kuiva maad juurde oli tekkinud, kui ta võrdles andmeid katastrikaardiga – kõik piirid olid endisaegsed, aga pinda oli juurde pandud.

Läks siis vallamajja, mis nüüdseks on degradeeritud lihtlabaseks Sitasoolika-kujulise valla teeninduspunktiks, selgust saama „milles asi võib olla?” ning sai teada, et maaspetsialist sitsib hoopis Koerus ja ei kavatse sealt kuhugile liikuda. Kõik asjad saavat mölafönidega ära aetud...

Raisakullil on nüüd üks variant soolas, kuidas Koerusse pääseda.

Teatavasti käib otsebuss kaks korda nädalas Koeru ja Tapa vahet – esmaspäeval ja neljapäeval. Nüüd kui Raisakull esmaspäeval pärastlõunase bussiga Koerusse sõidab, siis ta enne neljapäeva ennelõunat tagasi ei jõua ja kui neljapäeval minna, siis esmaspäeval saab alles ennelõunase bussiga koju tagasi tulla.

Mida vahepeal Koerus teha??? 

Koerust ehk teisisõnu narrust võib teha, aga kõige paremini tuleb too välja esimesel päeval, teisel tekib juba tüdimus...
Mida siis veel järelejäänud päevadega peale hakata?
Kus kuradi kohas Raisakull ööbib kõik need ööd?
Kas Järva vald maksab Raisakullile ööpäevas €1000+tulumaks komandeeringutasu ja €10000+tulumaks koduigatsustasu?
Küsimusi tuleb nagu muda, eks ole...

Ei jäägi Raisakullil muud üle kui hakata debiilikut mängima ja ahistama telefonitsi maaspetsialisti teemal à la kurat võtaks, ma olen esiteks poolkurt, teiseks ei pruugi ma mölafööni teel antavast infost aru saada, kolmandaks ei taheta mulle juhilubade jaoks arstitõendit välja kirjutada, et saaksin ise sõita kohale ning neljandaks olen sundseisus, nii et korjake teie oma paksuksvajunud persekannikad toolilt üles ja kimage oma masinas siia, kus saaksime arutada, kustkohast kuradipärast mulle maad juurde tekkis, kui maamõõdu järgselt on veealust maad niipalju ja järsku nüüd on poole vähem, samas kui koprad jõge paisutades kallast õõnestavad ja selle tagajärjel on jõgi laiem, mida on ka silmaga näha??? 

Kui ei usu, siis lähme kaeme üle... 
Aga kui ei viitsita liigutada, siis antagu Ambla piirkond kihelkonnapiirides üle Tapa valla haldusalasse.
Sest siis saavad Järva vallaviletsejad toolidel istudes oma persekannikaid veelgi rohkem lapikuks praadida...

Möödalännu nädala teisest poolest pidi Raisakull kiirkorras omale mingeid okustaate vormistama.

Ei saand muidu kui pidi väisama vanemate mõrvapaika, kus vanade eestlaste mõrvamisest kunagi kribas koguni vist ka Riia linna esimene sariblogard nimega hN.driq. 

Masendav koht tõesti, et võttis Raisakullil silma märjaks, usutavasti ka ammusel ajal ka hN.driql, kes peale hukkamise nägemist pani ilmselgelt tulevasele linnale vaikimisi needuse peale. 

Kesse ikka täpselt seda teabki, tundub ju sedaviisi.

Lumetuiskude vaheajal ajas Raisakull oma mönkri garaažist välja ning tiirutas väheke metsa vahet – et kui puid veel tuulte mõjul loogu langeb, saab need kohe esimesel tuulevaiksel ajal ära tuua. Selleks oli vaja uusi radasid vaja sisse tampida. Mugavus ei anna häbeneda – puude all oli lumeollust vähem, kui lagedal alal. Raisakull proovis mõlemad ära, lumi kandis küll. Lagedal paraku tagasi tulles vajus mönker poole maa peal sisse, et rattad kraapisid tühja. Kui nüüd Raisakull ise oma naelakastidega lumekoorikule astus, vajus lausa keradeni lumme. Lumelabidat ega midagi polnud kaasa taritud, siis suur lumekühveldamine jäi sellega ära. Ei jäänud muud üle, kui kõhu peal lumes lamavat mönkrit välja vintsida. Enne veel trampis Raisakull kulgeva tee lumekooriku segi, sest muidu ei oleks masinat liikuma saada ja leidis selle tegevuse käigus paar kändugi, kuhu vintsitross kinnitada. Läks aega mis läks, aga enne pimedat sai Raisakull mönkri välja vintsitud.

Higist leemendades sõitis Raisakull koju, parkis masina ära ning lõpetas selle päeva Hortsi rüüpamisega.

Aadrilaskmise aegu

Keegi Reevujlak mainis kuskil ajakirjanduses, oli see Seemitsopas või kurat teab millises väljaandes, et isa rikkus oma poja sportlaskarjääri ära.

See väide on endasuguste puhtaksküürimise katsena üdini küüniline.

Seda enam, norrakad ise ei uskunud noore Eesti suusataja ülivõimesse, nimetades teda pigem kahvatuks.

Minu meelest pani meeletu pressingu poisile peale hoopis end spordižurnalismi lipulaevaks koosnev kontingent, kes tahtis kuulsusesäras aupaistet noolida – edevust ei anna häbeneda...

„See, et su isa sai kaela kirkamaid värve medalid, pead sina ka sedasama saavutama...”

Andes sedasi ümbernurga mõista, rikuti poisi noorus ära.

Küsimuse „Kelleks sa tahaksid saada?” vastuseks oli toona mõistlik vastata „Isa moodi suusatajaks!”

Nagu öeldud, noorhärra murdus ühel hetkel ja needsamad isalikud leheneegrid saavad nüüd taas vahtu suust välja ajada, tänitades dopingupatuseid.

Aadrikaskmine oleks võinud toona isehakanud spordiajakirjandusekorüfeedest alata. 

Tulge õige mõistusele

Tänalõunases raadiumis möliseti taas vaktsiini teemal – kas lubada mittevaktsineerituid vaktsineeritute hulka?

Ausalt üteldes, ega ma rohkem kuulanudki, sest ilus ilm meelitas mu välja. Tööd oli ka vaja teha – järgmise hooaja küte vajas varumist.

Teema manu tagasi tulles, ütleb minu loogika järgmist: kui ollakse juba süstid kätte saanud, ei tohiks enam muret olla – antikehad on vaktsineeritutel organismis olemas. 

Ometi ollakse paanikas, et mis nüüd saab?

Üks asi, mis mind üha enam mõtlema paneb, on see, et vaktsiini tootjad toodavad ja müüvad vist õhku antikehade asemel?

Või ma sain valesti aru?

Milleks siis see poleemika?

Äkki peaks mind ka mitte lubama teiste inimeste sekka ilmuda?

Sest ...

Mulle teadaolevalt pole mind vaktsineeritud ei läkaköha, leetrite, tiisikuse, sarlakite, lapsehalvatuse jms. vastu.Üleüldse polegi mulle mu esimestel elukuudel ühtki vaktsiinisüsti tehtud. Seda tõendab mu haiguslugu. Küll aga on teisi mu lähemaid sugulasi vaktsineeritud – esimesed süstid tehti neile sünnitusmajas.

Aiman isegi, miks mulle ei manustatud antikehi – verevahetus jäi hilja peale ning vast seetõttu unustati selles tohuvabohus mind süstida. Võib-olla loodeti kokkuhoidu – ehk kärvan maha? Nakkuslikku kopsupõletikku vastsündinuna ei ole just kerge üle elada. 

Mulle polnud isegi nime valmis vaadatud. See nimepanek tuli mulle kuu aega hiljem panna – kaua ma ikke nimeta teise ilma vahel pendeldades hinge vaagun.

Üldiselt võttes olen ma leetrid, sarlakid, tuulerõuged ja võib-olla veel mõne haiguse näiteks mumpsi läbi põdenud, nii, et mu organismis peaks olema noid antikehi. 

Kahtluseuss õgib üksjagu ka teooriat, et manustatud vahetusveres võis olla mingeid antikehi... aga kes see ikka tõendab. 

Üldiselt ütlen selle kohta, kui manatakse maapõhja mu ülikuulus laiskus, et mul on venelase veri.

Tulles tagasi mittelubamise teemasse – kas ma kui mittevaktsineeritu, peaksin ainult kodus istuma? 

Võib-olla pean inimeste sekka minemiseks hoopis mingi musta hõlsti üle pea viskama ja raputama lehmakella nagu pidalitõbine musta katku ajal?

Et vanas eas need ülalmainitud haigused palju raskemalt läbi põdeda tuleb, on tõsiasi. Mõnikord kooletakse sinna ära. Enamasti selle kättegi.

Mul pole midagi kaotada – kui minek, siis minek.

Ei huvita kedagi minu isik.

Mu surma puhul kantakse linnuke teatud lahtrisse, mis mind elavate registrist maha võtab ja õhatakse rõõmsalt: "Nähh! Üks lollakas vähem!"

Siia lõppu sobib väga hästi lugu Pööloy Gläänzilt

Tänane öölugu

Ma ei oska öelda, mis asi mind viimasel ajal Pööloy Gläänzi kuulama paneb - tänane ilm, mis vihmasabinast külluserohke või tähtede seis hullumaja observatooriumis - aga tänasesse öösse sobib ta nagu kokkupigistatud trääs silmaauku igatahes küll.  

Kuulan seda juba mitmet korda, istudes kerratõmbunult kiiktoolil, silmad vidukil, pleed ümber ning käes pooleliitrine kruus kuuma ja auravat hipikuseteed...

Kuidas ma kosjas käisin

Viimati Lõuna-Eesti tretil olles kutsusid külaeided mu endi sekka, tutvustasid mulle ühte kena naist ja hakkasid ümbernurgamesijuttu ajama ning vihjama, et vaba ja vallaline teine...

Jõudsin veel ringi vaadata ning tuvastada järgmist: meessoost isendid olid enamuses jalga lasknud, mõni üksik mulle jummelist võõras isand oli veel laua manu ja kallas viina kõrisse...

Seega isameest ei olnud kuskilt võtta.

Ohkasin raskelt – isegi kosjaviina ei mõiganud ma kaasa tarida.

See kõik tuli nii äkki, nagu pauk selgest välgust.

Õnneks taipasin kiirelt, mida ma tegema peaksin.

Käisin tagaruumes, võtsin sealt „laenuks” ühe pudeli, mille ma kosjaviinaks ristisin.

Kukrite ühte vana lugu

...mina lähen kosja

pidu panema,

teistel pole asja,

seega keelata...

ümisedes liikusin tagasi naiste sekka.

Mu õde tahtis ka manuliseks tulla, aga külanaised ajasid ta kätega vehkides ära.

"Näete, ristiinimesed, kosjaviin ja kosilane on kohal, aga isameest pole ning te peletasite isamehe asendaja emanaise ka nüüd minema..."

Aga vähemalt "laenuksvõetud" kosjaviinad võeti kenasti vastu. 

Tänane, tegelikult eilane öölugu

Jep, aga nii see kipub viimastel aastatel olema, et sõbrapäeval ei võeta minuga ühendust ja siis on sama tunne hinges nagu Bachi Sebastian üleilmselt  kuulutab: 

Samas, ega ma ka teistest parem ole... 

Öeldakse, et ajutine kestab igavesti

Mõned asjad kuhjuvad tahestahtmata pika aja jooksul – lähevad katki, siis üritad mingi valemiga parandada, näiteks mässid ajutiselt teibiga kinni ja mõneks ajaks jälle rahu majas kuni järgmine jupp üles ütleb.

Siis mõtled – järgmisel nädalal võtad ette ja asendad uue detailiga ning... 

Peidad silma alt ära.

Tegelikult saab järgmisest nädalast paar kuud ja ühel hetkel jääb parandamist vajav asi sulle pidevalt jalgu.

Siis alles saab süda täis ning hakkad tegutsema...

Aasta lõpul põles leiliruumis pirn läbi. 

Asenduspirni valides pidin teadma, mitu vatti see lamp kannatab. 

Kui kirjas on 100W, siis sinna 300W pirni ei tasu panna.

Kruvisin valgusti klaasist plafooni maha, et kaen pirni pealt.

Mingil hetkel kargas klaasist osa mu sõrmede vahelt põrandale kildudeks – plastist plafooniraam oli kuumust ja külma vaheldumisi kannatades nõrgaks kulunud.

Peale vandesõnade lendu laskmist tõstsin pilgu valgusti seinakinnituse suunas ning tõdesin, et ainuüksi pirni vahetamisest polnud tolku, tuli niiehknaa terve kupatus välja vahetada – kogu see valgusti oli aja jooksul nii pudedaks kulunud, et imestasin, mis imeloom seda koos hoidis?

Kaabli, mis läbi seina otse lampi voolu transportis, traadiisolatsioon oli samuti pude.

Panin kirja, mis vaja, käisin Tapal. 

Konsumis polnud kuumakindlat plafooni. 

Üritasin klienditeenindajaga jutu peale saada, aga see nähtavasti kartis mind, et manas omale „tal-on-kiire-näo” ette ja kadus mu silmist.

Järgmisel korral Tapale jõudes käisin Krismeti kaupluses ära – seal oli üks saunaplafoon olemas, aga suurem, kui see, mis mul pudeduse tõttu ära lagunes.

Jätsin tookord ostmata.

Aega edasi kruttides ostsin ikkagi sellesama valgusti ära. Lisaks veel paar nõuannet, kaablinuga ja paarimeetrine jupp kaablit.

Läks veel nädal-paar, kui toodi perforaator elik vasardrell.

Eilse pärastlõuna veetsin leiliruumi valguse saamise nimel saunas tööd vihtudes.

Kuna aga hõõgniidiga lampe eriti ei müüda enam, siis keerasin toast punase 25vatise peopirni kuni 40vatist pirni kannatava saunaplafooni sisse.

Kui punane pirn otsad annab, on järjekorras ootamas siniseks ja roheliseks võõbatud pirnid, kah 25vatised.

Led-pirne ei saa kuumas ruumis kasutada, nagu ma olen aru saanud.

Igatahes äge sai.

Järgmise projektiga sain täna ühele poole.

Kontoritooli käepidemed lagunesid eelmisel aastal ära – kord murdus üks pool, siis sai see teibiga kinni mässerdatud, mõni kuu hiljem murdus teine pool samamoodi, kuid siis polnud teipi käepärast. Lammutasin käe ja seljatoe(d) küljest ära ja seisma see projekt jäigi.

Täna jõllitasin – ilus ilm väljas, et teen selle tooli jälle istumisväärseks.

Garaažist tõstsin niiskuskindla vineeri välja, ketassaega jupp maha ja see omakorda pooleks.

Toas puurisin augud sisse ja kruvisin tooli kokku.

Robustne sai teine, aga ega ma müügiks tee.

Katsetulemused näitavad, et...

Käib küll! 

Kui ei käi, siis seisab!