reede, 22. veebruar 2019

Tulge õige mõistusele


Tänalõunases raadiumis möliseti taas vaktsiini teemal – kas lubada mittevaktsineerituid vaktsineeritute hulka?
Ausalt üteldes, ega ma rohkem kuulanudki, sest ilus ilm meelitas mu välja. Tööd oli ka vaja teha – järgmise hooaja küte vajas varumist.
Teema manu tagasi tulles, ütleb minu loogika järgmist: kui ollakse juba süstid kätte saanud, ei tohiks enam muret olla – antikehad on vaktsineeritutel organismis olemas. 
Ometi ollakse paanikas, et mis nüüd saab?
Üks asi, mis mind üha enam mõtlema paneb, on see, et vaktsiini tootjad toodavad ja müüvad vist õhku antikehade asemel?
Või ma sain valesti aru?
Milleks siis see poleemika?

Äkki peaks mind ka mitte lubama teiste inimeste sekka ilmuda?
Sest ...
Mulle teadaolevalt pole mind vaktsineeritud ei läkaköha, leetrite, tiisikuse, sarlakite, lapsehalvatuse jms. vastu.Üleüldse polegi mulle mu esimestel elukuudel ühtki vaktsiinisüsti tehtud. Seda tõendab mu haiguslugu. Küll aga on teisi mu lähemaid sugulasi vaktsineeritud – esimesed süstid tehti neile sünnitusmajas.
Aiman isegi, miks mulle ei manustatud antikehi – verevahetus jäi hilja peale ning vast seetõttu unustati selles tohuvabohus mind süstida. Võib-olla loodeti kokkuhoidu – ehk kärvan maha? Nakkuslikku kopsupõletikku vastsündinuna ei ole just kerge üle elada. 
Mulle polnud isegi nime valmis vaadatud. See nimepanek tuli mulle kuu aega hiljem panna – kaua ma ikke nimeta teise ilma vahel pendeldades hinge vaagun.
Üldiselt võttes olen ma leetrid, sarlakid, tuulerõuged ja võib-olla veel mõne haiguse näiteks mumpsi läbi põdenud, nii, et mu organismis peaks olema noid antikehi. 
Kahtluseuss õgib üksjagu ka teooriat, et manustatud vahetusveres võis olla mingeid antikehi... aga kes see ikka tõendab. 
Üldiselt ütlen selle kohta, kui manatakse maapõhja mu ülikuulus laiskus, et mul on venelase veri.
Tulles tagasi mittelubamise teemasse – kas ma kui mittevaktsineeritu, peaksin ainult kodus istuma? 
Võib-olla pean inimeste sekka minemiseks hoopis mingi musta hõlsti üle pea viskama ja raputama lehmakella nagu pidalitõbine musta katku ajal?

Et vanas eas need ülalmainitud haigused palju raskemalt läbi põdeda tuleb, on tõsiasi. Mõnikord kooletakse sinna ära. Enamasti selle kättegi.
Mul pole midagi kaotada – kui minek, siis minek.
Ei huvita kedagi minu isik.
Mu surma puhul kantakse linnuke teatud lahtrisse, mis mind elavate registrist maha võtab ja õhatakse rõõmsalt: "Nähh! Üks lollakas vähem!"

Siia lõppu sobib väga hästi lugu Pööloy Gläänzilt

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar