Eilane muudatus

 Raisakull muutis eilse päeva kava. 
Alul oli plaan kasvuhoone tühjaks rookida ja siis seenejahile minna. Otsustas kõigepealt seenele kobida - nüüd haaras ta kaasa kaks ämbrit. On üks tore ütlemine kuskile ajukäärudesse pidama jäänud - topelt ei kärise. Too on vast rätsepmeistrite kõnekäänd. Siis ei jäänud muud, kui mönkrile taas eluvaim sisse susata ning objektile sõita. Aega kahe ämbri täitumiseks kulus kaks tundi neljakäpakil kuuskede vahel roomates.  Mõned ussitanud seened pudistas Raisakull kuuskede alla - ehk eosed levivad. Siis tuli järgmine tark ütlemine meelde: põhjakaare tuulega seened ei ussita. Raisakull tõstis näpu püsti ja tuvastas et enam põhjast tuul ei puhu. Kotusesse tagasi jõudes tuli saak puhastada, siis patta soolvette ja purki. Et talvel oleks võtta. 
Siis sai Raisakull mahti kasvuhoonet tühjaks tegema hakata. Veerandi jagu umbrohtu sai käigukohta kakutud, kui Raisakull imelikke liigutusi tegema hakkas.
Kurrat!
Sipelgad... 
Raisakull jättis selle töö külmadeks ilmadeks. 
Õhtupoolikul aeti hussi murutrakats muru niitma. 

Täna terve päev tundis Raisakull, et külg on valus ja molutas. Teise sõnaga - taastus. 
Vist van/ad/us annab märku, et ei tasu nii palju ette võtta.

Eilne päev

 Eilane oli sellise virila ja vingus päeva nägu. 
Kõrgusest vajus alla sihuke hall uduvihm, mis lasi siiski kauguses olevaid objekte eristada. 
Raisakullil oli juba käega rehmanud ning endamisi ühmanud, et see pole ju maailma lõpp, kus lauldakse uimasevõitu ehtprantslaslikke sanshoonseid kohvikulaule vingetes punkhevirokivõtmetes. Süütas tule rahumeeli saunas kerise alla, mis tahtis suitsu ruumesse pressida. Madalrõhkkond, nentis ta endamisi. Nüüd tuli veidi oodata kuni tõmbama hakkas, siis sai katla alla puid torgata ning peerust tuli otsa sumada. Aaa, vahepeal viskas ta linad ja padjapüüri pesumasinasse, et selleks ajaks, kui iseennast küürima hakata, saavad juba need küljealused kangad kuumas ruumis kuivada nii kuivaks, et krõbisevad edasisel käitlemisel. 
Peale lõunat oli kaks varianti laual. Esimene pakkumine oli pesusse minna. Raisakull heitis pilgu välja ja langetas kõhutundest väga kaaluka otsuse. Ennast jõuab hiljem ka küürida, seda enam, kui katlas on vesi tuline. Raisakull astus nõndanimetatud naelakastidesse, ning haaras sahvrist kollase ämbri. Siis tuli garaažist mönker välja ajada ja sellega veidi maad oma lonkavat jalavaeva vähendada. Kuuskede all seiskas Raisakull oma transpordivahendi. Masinalt maha astudes tuli kohe neljakäpakile laskuda. Nii ta veetis umbes tunni rahulikult kuuskede all roomates kuuseriisikaid korjates kollasesse ämbrisse, millel kiri "Seenel käimise ämber". Kolmveerand kümneliitrise ämbrijagu riisikaid sai ta selle tunni ajaga korjatud. Ennast sirgu ajades vaatas Raisakull, et rohkem pole siit midagi korjata. Jah, eelmiste aastate korjekohad tuleb ka üle kaeda, kolmveerand ämbriga ka nagu narr koju pöörduda. Nii hõredat seenekasvu, kus iga seene kättesaamiseks ja ämbri täis saamiseks tuli suurem lapp maad läbi kõmpida, pole Raisakull varasematel seenejahiaegadel kogenud.
Ju siis vara veel!

Konnad lendavad - sügis tuleb?

Eelmise pühapäeva pärastlõunal alustas Raisakull puudeveoga katuse alla. Tegelikult oli plaan esmaspäeval selle tööga alustada, kuid ilusa ilma olemasolu ahvatles algust ette võtma. Peale esimese mönkrikärutäie talvepuude riita ladumist tuli isu ka teine kärutäis kuuri alla toimetada, aga ladumiseks oli õhtu liiga hämar. 

Raisakull ühmas endamisi - "Homme ka päev!" - ja läks õhtale. 

Uue nädala algul kippus mölafon lõugama. Vennapojal vaba päev ja tuleb appi. 

Mis sai Raisakullil selle vastu midagi olla, ehk saab kõik puud enne vihma varju alla. 

Õhtuks sai selle suure tööga ühele poole. 

Järgmised päevad olid taastumise päralt - kuna vasak puusakont ei lubanud suurt ette võtta, siis hakkas Raisakull vennapoja toodud vana rüperaali uurima, äkki annab sinna vindooz10 asemel linux istutada. 

Kurrat küll, BIOS on läbi käidud mitu korda, aga ikka buudib UEFI mõjul bizibehme v10ga, millele on eluiga antud novembrini.  Äkki miski okulaaride vahele jäänud... 
Nädalavahetusel otsustas Raisakull uurida vindoozat ning hakkas uuendusi alla tirima. Mingil hetkel hangus vindooz nii kinni, et ei reageerinud millelegi, tulemus ei andud kaksipidi mõtlemist - see oli ikka kapitaalne kräšš... Alul oli plaan raal kahesüsteemseks teha, kuid nüüd langeb see idee ära. 

Täna hakkas Raisakull need puud, mis sai kuskil kuu tagasi halumasinaga lõhutud, uude virna laduma. 

Mönkrile käru sappa ja puud kärusse, kümme-kakskend meetrit eemal euroalustele laduda. Puid kärru loopides tuli mõned konnad lennutada veidi eemale, sisalikud putkasid ise eemale. 

Tegelikult on mitu päeva selline tunne, et sügis on saabunud, kuid kolbas värelev ajukallerdis ei taha seda tunnistada. 

No mida?

Lendava Konna üleskutsele 
olnuks patt vastamata jätta...  

Aasta oli siis 2010.

 

Jahh...

Täna hommikul, peale kohustuslikke iidamast-aadamast ajast pärit loodusekutsetoiminguid, pani Raisakull sauna kütte. 
Varasematel kordadel oli asi nõnda, et kui lõuna paiku kerisele tuli alla teha, siis ajas suitsu sisse, mitte ei tõmmanud korstna kaudu välja, sest tõmmet polnud. Põhjus teada - korstna soojenemine päikese poolt pani ju korstnaavale nähtamatu prundi ette. Siis lehkasid ülejäänud pool päeva nagu suitsuahv. Seda eriti tuulevaiksel ajal... 
Kui keris "läks käima", tuli ka katla alla tuli teha. Parasjagu puid asetatud koldesse, tuli Raisakullile meelde, et tuleks millalgi surnuaeda visiteerida - homme on Amblas kalmistupüha. 
Sünoptikute tänast ja homset prognoosi inspekteerides otsustas Raisakull, et tuleb ikka täna ära käia. Ilm on taas normaalseks läinud - pea ka enam ei valuta, nagu eelnevatel kuumadel päevadel. 
Kuumalaine ajal, mis mõned päevad tagasi veel siitkanti valitses, püsis Raisakull viisakalt öeldes varjus, tegelikult oli ta täitsa teovõimetu, õieti küll teooimetu, võimetu mingit suuremat/väiksemat tööollust ette võtma. Ja ega ka parmud lasknud ninaotsa välja pista - kui päike, mõnikord ka vähese pilve tagant, oma lõusta näitas, nii kohe olid nad karjas kallal nagu ülemjuhataja käsul. Tegelikult ei tasu parme süüdistada, sest Raisakull on aja jooksul aru saanud, et need valusasti pistvate putukate näol on tegemist kubjastega, kes sunnivad inimloomad ülikõrge ultraviolettkiirguse, mis on nahavähi tekkel suurem süüdlane, eest pakku minema. 
Niisiis, kui katlas vesi soojaks sai, pani Raisakull tares töised hilbud selga ning käis jalgrattaga surnuaias - kraapis rehaga platsi puhtamaks. Naastes kodutanumale otsustas ta ka muru ära niita, enne kui sauna ennast pesema läheb. Igasugused rasvased parmud tiirlesid ümber traktori ja mõni eriti pekkitäis isend, vist võis olla kiin, istus kapoti peal nagu mingi "miska", ninaots ette suunatud. "Nigu luksuslimusiiniga sõida!" - nentis Raisakull. 
Muruplatsid said niidetud, läks Raisakull "ära õhtale", mis tähendab seda, et täna enam tööd ei tehta ning kobis sauna oma higi maha pesema. 

Kalevani-mail

Raisakull ei käinud laulupeol, kuid Taanilinna jõudis ta visiitkaardina oma jalajäljed jätta alles paar päeva hiljem. Seda sugugi mitte hilinemise pärast, vaid  nii oli see planeeritud - üks kunagine kaasvõitleja Pööbelmanni päevilt tahtis visiteerida paari klassivenda ja et juttu jätkuks kauemaks, võttis ta Raisakulli möödaminnes kaasa. Lisaks polnud enam niipalju ummikuid. 
Esimene peatus oli Aegviidus, kust sai külakosti kaasa haaratud. Järgmine peatus - Laagris, kus sai esimese klassivenna uut kodu visiteerida. Kuna sohver elas kunagi teisel pool rööpaid, siis leidis ta ühiseid kokkupuutejooni perenaisega, keda ta pole enne näinud. Jutud aetud, jätsid reisisellid lahke pererahvaga peatse jällenägemiseni.
Taas tuli tengelpunga luhvitada kunagises säästumarketis, kus sai moona varutud järgmise külastusobjekti tarbeks.
Meriväljale jõudes haaras Raisakull oma mölafoni, küsides - Peremees kodus? 
Aga ei, kolmveerandtunni aja jooksul jõuab! 
Selge pilt! Pole hullu - sohver sebis sõiduvahendi muuli juurde, kus rikutud kilukarbi-vaade pilvealust laiska lainete loksumist vastu veest väljaulatuvaid paljaid kivipõlvi näitas. 

Raisakull haaras Rööviku kaasa ning oma konte sirutades talletas nähtu mällu. 

Raisakullile meenus, kui ta omal ajal ehitusbuumi ajal Viimsis haltuurat tegemas käis, oli ta bussiga loksudes ikka mitu korda siit läbi sõitnud.  Kuidagi kurblik muie venis üle ta näo... 

Minevikuküüsis tardumusest äratas sohvri hüüe - Kuule, läki nüüd! 

...Peolaud kaetud, sai lõpuks keha kinnitada. Kuskilt otsiti välja pitsid ja korgiti ilusa värviga vedeliku pudel lahti tervisenapsu jaoks. Muidugimõista sohvrile anti ette õunamahlapakk ja pokaal... 

Lämmi

Väga lämmi on...
Nagu kätte oleks jõudnud augustikuine viljakoristusaeg, kuigi see passib juba üsna pea kohal olla. 
Raisakull võttis mõned tunnid tagasi täielikult aja maha - eelnevalt pani ta ämbritäie vett sauna trepile päikese kätte soojenema. Nüüd teeb aega parajaks, et saaks ennast veega üle lödistatud ja ennast veidiks ajaks värskena tunda.

Üleeile õhtul võttis Raisakull võsaka, pani tamiilipoti saeketta asemel külge ning läks majapidamises olevat viimast bensiiniauru tühjaks laskma. Kuradimast inetu teeäär sai viisakama ilme. 
Et eile oli pilvealune ilm, mis sai täiega ära kasutatud. Kõigepealt tuli värsket kütust hankida. Selleks ajas Raisakull oma väga "januse" sõiduriista ehk kondiaurumasina välja. Sidus kümneliitrise kanistri pakikale ja väntas bensukasse. Koju jõudes jootis ta kõik selle kanistritäie bensiini uuele koduloomale sisse. siis läks ja vahetas viisakamad ürbid töistema vastu ringi. Lõi masinale hääled sisse, istus peale, ütles NÕÕ! ja kujutage ette - kahe tunniga sai plats niidetud, selmet kahte-kolme päeva raisata muruniiduki lükkamiseks. Õieti küll muruniiduki järel lonkamiseks. 

Raisakull tegi uuest loomast ka pilti, aga seda ei anna raalist üles laadida - google on jälle kapitaalselt ja totaalselt midagi perssekki keeranud.   pärast pikka sudimist siin ta on:

Igal juhul numbrikujund meenutab omaaegset kuulsat Moskva autotehast ZIS - Zavod Imena Stalina. 

Sellest on...

 Sellest on juba möödunud paar nädalat või hoopis paar päeva, kes see ikka seda enam nii täpselt mokaotsast oskab poetada, kui hoovis askeldas siuke tuulispask, mis praktiliselt kogu õues vedeleva kergekaalulise materjali aianurka teiseldas. No ammuilma on see teada, et iga tuulepuhang väsib ükskord ja siis on veidi aega selline tuulevaikus, mil sääsed kiletiibade pinisedes objektile kõhutäit saama minnes järsku alla kukuvad. Vot seesama moment on mesilassülemil täpselt ajastatud uue kodu leidmisele enne, kui järgmine, eelmisest tugevam tuuleiil, pere laiali lammutab.
Sel hetkel oli vaja Raisakullil kähku peldikusse minna ning teekond sinna kujunes üpris kiirete sammukestega. Et ülalmainitud kari mesilasi oli kuskilt mesilast plehku pannud ja ilmselt leides uue asukoha just praegu garaažiks oleva vana viljakuivati kütmise sissepääsu, mis kolhoosiaegu maakive täis laotud, sumisedes nii valjult, et Raisakull jäi hetkeks kõhklema, kas tasub siit kaudu edasi liikuda või tuleb uus marsruut tekitada. Kuna häda ei anna häbeneda ning selsamal hetkel lõi kino üles teadvusest silme ette kunagi nähtud dokumentaal, mis näitas, kui õieti mäletada, et mesilassülem on suht ohutu, siis võttis Raisakull snitti julge hundi rasvasest rinnast ning liikus ettevaaatlikult ihaldatud asutuse suunas. 
Ennast kergendanud, kuid mõneks ajaks istudes mõtisklema jäädes tuli Raisakullile pähe, et enne tähtsat toimingut oleks võinud enne vaadata, ega teiselpool istmikku ennist kohatud loodusnähtusega midagi sarnast ole. Muidu pärast sutsakate saamist ei oleks pükse saanud üles tõmmata - tagumik hullult paistes nagu pügmee suguharu liikmetel.   

Laadal käidud

 Et Amblas peeti täna ilmselt esimene laat peale viimast ilmasõda, otsustas Raisakull ennast ka seal näidata. Ning ennast liigutada, võttes ühtlasi aega, kaua tal kulub kodunt bussipeatusesse lonkamiseks.
Oh ei, ärge te üle mõelge, et tahab püüne peal oma luuletusi lugeda - selleks takistab Raisakulli paaniline lavahirm. Tegelikult komberdas Raisakull vaatama, mida seal ka pakutakse. 
Kui Jäneda laat on praeguseks võtnud kolossaalsed mõõtmed, siis Amblas oli sellega võrreldes nanolaat. 
Mnjah, alguse asi, nagu võiks arvata. Sellegipoolest kiidusõnad kogukonna eestvedajaile. 
Õhtuks oli planeeritud kultuurimaja taha jaanituli. Raisakull otsustas pärast lühiajalist arutelu iseendaga, et tühja sellest jaanikust...
Järelikult on ta ätistunud.  

...edusammusest...

Edusamme pole tervisepildil eriti näha, kuid midagi on Raisakull juba saavutanud. 
Nädala alul oli poest vaja söögiollust tuua, kuid vihm ei lasknud eriti liikuma, siis vajutas Raisakull sabina pausi nupule ja võttis kuuri alt "Harley"-ks kutsutava naisterahva ratta ning käis kohalikus hüpersuperminimarketis ära. Poe ees meenus, et kargud jäid kaasa võtmata. Polnud aega enam neid taga nutta, vaid tuli hambad ristis kauplusesse tuigerdada, kus sai käruga kaup kokku kühveldatud ning pärast lunastamist tagasi ratta selga istuda. 
Koju jõudes ajas Raisakull ratta varju alla ning taarus raske seljakoti all tubastesse valdustesse. Ime küll - nii, kui ta välisukse enda tagant kinni tõmbas, hakkas uuesti sadama. 

Nüüd teavitab Raisakull, et kesknädalast alates pole ta küünarkarke puutunud. Ei oska midagi lisada, kui edusamm seegi. 
Üleeile kangutas Raisakull peale muruniitmist pliidipuuriidalt rasked eterniittahvlid maha. Eile hommikul tuli mönkrile hääled sisse lüüa ning käru sappa võtta - ilusad kuivad ilmad tuleb ju kuidagiviisi ära kasutada. Loodetavasti saab kõik pliidipuud paari ilusa päevaga sisse toimetatud.
Ainuke probleem tekib ahjupuudega - musträstas on sinna virna pesa valmis treinud. 

Kui juba siin lindudest räägitakse, siis kevadel oli Raisakull tunnistajaks kahe päntjala loivamisega diagonaalselt üle hoovi - pardimamma midagi jutustades ees nagu giid võõral maal ja pardipapa torisedes järel.
Selle nädala alul oli järsku asja sadadele musträstastele, kes paari päeva jooksul rõõmustasid aias ollles Raisakulli üksildast oleskelu. 

Põrgu veerel

Märtsikuu lõpupoole millalgi helistati pealinnast ning kästi järgmisel hommikul väravas oodata.
Et tulevad ja võtavad Raisakulli ühes tükis peale ning seejärel põrutatakse edelasuunal Pärnu kanti.
Et heal klassivennal on järjekordne aasta vanemaks saamise päev, tuleb minna seda ikka tähistama.
Raisakull proovis küll pareerida, et temal on hoopis plaan saun kütte panna ja pesus käia.
Aga kas nad siis kuulasid teda - ei!
Tegelikult oli vaja küll ennast küürida, sest mõned päevad varem oli Raisakull labidaga kullakambris inventuuri teinud ning selle vänge hais jäi naha külge. Ükskõik kui palju ka käsi ei pese, ikka jääb lehk manuliseks.
Eks siis tuli kultuurkihistuse kolmesajanda viienda kihist "Troinoi" pudel üles otsida ja selle sisu mitte seespidiselt tarvitada nagu mõned professionaalsed harrastajad seda omal ajal praktiseerisid, vaid piserdada ning hõõruda nahal laiali. 
Nõndamoodi mingisuguse paadialuse moodi lõhnastatult ootas Raisakull karkude najal järgmisel ennelõunasel ajal väravaesises portaalis maa peal triivivat kosmoselaeva, mis peagi reisija peale korjas. 
Sõitma asuti aga peale seda, kui sohver ja tema kaardilugeja vee keemahakkamise vältimiseks naabrimehe krundile oma põied tühjendasid. 
Niinimetet "kartokrahv" pagendati tagaistmele, kus ta kehastus ümber "diizeiks". 
Ilmselt oli ta kunagi sarkastilise Raisakulli irooniat süldimuusika teemal nii südamesse võtnud, et seekordsel "tähesõidul" striimis torujuhtmest ainult rokki ja punki.
Üldtuntud Tori Põrgust mööda seilates tulistati kuulmekiledesse näiteks selline lugu.

Suvituspealinna magalarajooni ühe viiekordse kolossi ette auto igatahes pargiti ning asuti kolmekesi ühiselt uut kõrgust vallutama. Otseselt Everesti moodi küll treppe mööda üles turnides ei tundunud, kuid head klassivennad olid kiiremad. Raisakullil oli raskusi karkudega tempo magniihvikot rakendada, siis jõudes õigele korrusele oli näha korteriperemehe üllatunud näoilmet, kui tema pilk treppe mööda ähkivat ja puhkivat viimast ülesrühkijat silmas.
Jah, selle nimel tasus juba talle külla minna...