Lihtsalt

...teadmiseks.

Ma sinutorust midagi siia ega ka mujale enam ei lingita, sest see on aja jooksul muutunud idiootselt lollakaks autorikaitse ees lömitajaks.

Kurat võtaks, mul jäävad need postitused, kus juutuup ära keelatakse, suht mõttetuteks lalinateks.

Viimasel ajal on üks magus lugu mu kolbahelistikus kordama jäänud rebane-jooksus looga ja muudkui korrutab kuni mingi uus lugu vajutab oma raskusega selle maadligi. Tahaks seda lugu jagada, aga mis sellest tolku on – mingid töllakad nõuavad selle loo eemaldamist niiehknaa.

Jõuluaeg on siis peagi käes?

Raisk!

Ma pole selleks üldse valmistunud.

Sest ühel päeval hakkasin midagi taolist kirja panema ja siis kadus mõttelõng kuskile ära.

Lihtsalt haihtus...

Olematuks.

Mu kolbasisene on segi nagu Pärtli kört.

On see märk peast soojaks minemisest, ausalt, ma ei tea.

Et oma süldilaadses kallerdises selgusele jõuda, tuleb ilmselt endal juhe kuskilt ära sikutada.

Mingi aeg üksinduses ei mind päästa suuda.

Ma tean nüüd, et kogu see ümbritsev maailm on puhas illusioon – nähtamatute lainete voogamine teatud sagedusel loksudes, mis võib olla omakorda meelepete.

Ehmusin sellest niivõrd, et haarasin pussi ja torkasin selle endale sisse.

Valus oli! - omaenda rusikaga vastu vatsa lüüa.

Kui lõpuks sellest obadusest toibuda suutsin, siis silmi avades ma vereloiku ei näinud.

Küll aga silmasin sinikat, mis mu rasvunud õllekõhul nüüd ilutseb.  

Aga noh, häid saabuvaid jõule!

Koristasin ja leidsin vanu kribamisi, mis hinnanguliselt kuraditosin aastat vanad peaksid olema...

Proovin nüüd taaskord papüürusemäärimisega kätt valgeks saada.

Noh, algas see jant paar nädalat tagasi, kui politseiametis käisin omale uusi okustaate nurumas, kuna vanad peagi oma kehtivuse kaotavad.

Sealsamas tegin ka kabiinis olude sunnil endast pilte.

Ei, mitte edevuse pärast, vaid lausa nõutakse seda.

Mitu korda käisin.

Kord ei kõlvanud ei üks ega teine grimass.

Lõpuks jäädi rahule.

Kus nad kuradid pääsesid.

Ega sellega ikka jamad lõppenud.

Siis taheti mu näpujälgi.

Protesteerisin küll, et mis, mina pean nüüd näppe määrima hakkama.

Et äkki soovite ka varbajälgi?

Ei tahtnud, raisad jutlustasid midagi eeskirjadest ja juhenditest, mida nad punktuaalselt täitma peavad.

Muidu pole neil varsti pead otsas.

Iroonilisel kombel pole neid ajuolluseid katvaid kolpe praegugi, kui nad tegevusjuhenditest kümne küüne ja hammastega kinni peavad hoidma.

Pöidlajälge andes ei tahtnud jooned välja joonistuda.

Suur imestus ise vallutas ametimehi, kes sellega juba aastaid tegutsenud.

Küsiti mult, mismoodi ma ikkagi ilma sõrmejälgedeta elada saan.

No ma vaikisin, samas mõte töötas täistuuridel, et silme eest hakkas mustaks tõmbuma.

Sõna levis kogu jaoskonnas, lõpuks polnd õhku, mida hingata – võmmide kogunemine ühte pisikesse uberikulaadsesse ruumi ikkagi head ei toonud...

Tugev ammoniaagilehk koondas kõik mu meeled tähelepanu keskmesse...

Tundub, et hakkan väikestviisi oma mõttelõnga harutades plangutagusesse sättima.

Kuna ma pole oma teadaoleva elu tülitanud ei psühhiaatrit ega psühholoogi, siis vaevalt ma ka edaspidigi neid ajutohtrite aega kulutama kipun.

Siiakanti pole mul enam ühtegi „sõpra“ jäänud – kõik on läinud sõna otseses mõttes mullatoidule – kes läbi troinoi-surma, kes läbi pekstuna hinge heitnud.

Mult on mitut puhku küsitud, miks ma üldse lävin selle va põhjakihiga?

Ei teagi, miks ja miks just selle seltskonnaga?

Võib-olla selleperast, et aimata, kui sügavale on võimalik inimloomal üldse langeda/vajuda?

Kuidas nad sealt vesiliivamülkast välja üritavad rabeleda.

Ja kas tasub siis see ränkraske teekond endal läbi käia?

Pakutud ka mulle igasugu seebilõhnalisi jooke, kuid ma olen alati oma pudeli või purgiga, seetõttu pole šampoonimaitselist odekolonni mekkida saanud.

Ongi hää.

Oleneb vaatevinklist.

Ühte asja tean kindlalt – ühiskonna koorekihiga ma lävida ei soovi.

Kogu nende senine käitumine on näidanud ülbuse ja kõrkuse üleolu.

Lihtsalt ei taha oma ego sellega ära rikkuda.

Kuidas teil?

Helistati Virumaa Teatajast ja küsiti, ega ma ära pole unustanud maakonnalehe tellimise, et nagu hakkab ära lõppema teine ja nad saatsid isegi e-meilile pakkumise.

Vastasin – see pakkumine ei saa õige olla, kuna mina olen alati tellinud alates esimesest jaanuarist kuni 31.detsembrini, aga teie saatsite mulle arve, millel kirjas alates 18. detsembrist... midagi nagu ei klapi siin. Mul peaks veel maakonnalehe tellimus jooksma kuu lõpuni.

Oi, neil on kirjas, et 17.detsembril lõpeb selleaastane tellimus ära.

Ma soovitasin vaadata mu eelmiste aastate tellimusi, kõik algavad aasta algusest ja kestavad aasta lõpuni. Kuidas see aasta nüüd nii lühike kipub olema, hoolimata sellest, et liigaastat ka polnud?

Neiu või naine teiselpool traati lubas uurida ja tagasi kõlistada.

Mina sel ajal üritasin pangast kaeda, kaevates maksete ajaloos veidi.

Veidi aja pärast helistatakse ja väidetakse, et ikkagi 17. lõpeb mu maakonnalehe tellimus ära. 

Ma siis sorisin mälus – kui oleks eelmisel aastalõpul kaks nädalat järgepanu tulnud kaks eksemplari maakonnalehte, siis oleks see punase lipuna olnud mälus, aga kuna jooksis tavaline tellimus, siis topelt lehte ma toona ei saanud. Expressposti kaudu sai nagu tellitud üle netiavaruse, siis peaks olema nende kala, kuna Eesti Posti kaudu ei ole võimalik neti teel maakonnalehte tellida. Kuna Postimees Grupp kuulub ka Expressposti omanike hulka, ehk olete ühes kompaniis, siis küsige neilt nüüd, kuhu see kahe nädalajagu tellimisraha küüditati? 

Sa kuradi kurat! 

Ausalt, ega ma nuta selle raha pärast, mis mult lihtlabasel moel pihta pandi.

Et miski 4-5 euro pärast hakata oma õigust taga ajama, ei ole see närvide kulutamist väärt.

Kuid edaspidised lehetellimused on nüüd nihkes, mistap see ajab närvi mustaks küll. 

Nagu ka seegi, et ma tean, et olen maksnud aasta lõpuni, ja selle kahe nädala jagu ei saa maakonnauudiseid lugeda juhul, kui ma ajastan järgmise aasta tellimuse vanaviisi 1.jaanuariks... 

Nojah

Nigu niuhti.

Käidud pulmas.

Ja peiupoisiks ei petetudki.

Nagu selles vanas laululoos.

Juua oli.

Süüa ka.

Millal minul pulmad?

Enam ei usu selle võimalikkusesse.

Olgugi, et nooremas eas katkestati mu sellelaadne unenägu järsult...

Tarbatus käidud ja Dorpatis ööbitud.

Tarbatu – ilm karge.

Oodata vaksalis paar tundi tundub mõttetu olevat, seega longin nagu tema kõrgus vana logard kesklinna poole.

Ooteaja lühendamiseks astun sisse ühte kohvikusse, masinlikult tellin ei-tea-miks espresso – hää kange on.

Rüübet mekkides meenub, et Horts jäi kottu.

Peale luristamist uudistan va kohalikku tuumajaama, mis rahva seas tuntud kui Reaktor – no ei saa aru, mida kuradit nad seal müüa tahavad, sest esimesse ärisse sisenedes ei ole ühtegi hingelist, aga hinnalipikud on küll oma punkt duubelüheksate raskuste all lookas.

Dorpat – viimast nädalat poissmehe elu nautiv onupoeg koos venna ja naabripoisiga, täditütrepoeg ja miskipärast ka mina, vana looder ise, kes ilmselt jääbki igaveseks poissmeeste kluppi.

Menüüs seisab eelroana:

kahte tüüpi õlut,

prantsuse konjak,

vene viin,

põdra vorst,

konserv elajate lihast,

aasimine,

särgivärk jne.

Põhiroog:

Värskes luhvtis Emajõe kallast mööda raekoja platsile.

Edasi käänatakse kurat teabki enam kuhu, tellitakse õlled ja mingid kuradima hääd kangemad kraamid, mis klaasides on kihilised.
Enne ei jaga pilti ka teha, kui otsas on.

Õllega suuloputus, pööratakse okulaarid piibukasse.

Taas õlled, mulle kakao Maroko moodi. 

Utsitatakse ka mind piibutama, kuid jään endale kindlaks.

Pärast mõningat istumist väsib kõige noorem ja kaob vaateväljalt.

Kuna õhk läheb üsna läägeks, tõusen ja lähen kopsudesse luhvti vahetama.

Uulitsal jõlkudes meenuvad head kaheksakümnendad aastad – õllesaal oli siin, telegraafi ja kaugekõnejaam oli sääl, kino oli selle nuka taga, teine kino aga siin, kainestusmaja aga...

Viltune maja nagu Pisa torn aga seisab siinsamas, ilma poolakate budimexi kirjadeta.

Taskus vibrab miski – võtan vastu, küsitakse: kus oled?

Nüüd juba raekoja taga! vastan.

Süüa tahaks, kostab torust.

Milles probleem? Läki Püssirohtu! Oodata viitsid, kui ma näole annan?

Kiired liigutused piibubaari suunal, mööda minnes politseiametnikule põlastava pilgu heitmine – segab siin rahulikku inimkontingenti, raisk.

Päevakangelane ukerdab juba tänavale.

Värske hingamine lööb klaariks.

Teised kaks jäävad piibu manu.

Ronin magusamekilisse ubrikusse ja annan teada, et läheme püssirohtu, kui tahtmist on, siis tulge järgi.

Kusehäda ei anna häbeneda.

Mitte minul.

Peldikuputka on, aga suletud. 

Pirogovi platsil on õnneks tagumine külg valgustamata, kust kostab sorin. Öösorr vist!

Püssikas tahavad viieka nina peale – maksan topelt.

Otsime kohta, kuhu oma tagumikud istutada.

Teisel korrusel vaba laud.

Hõivame ja okupeerime selle.

Söögisedeli uurimine.

Mõni aeg hiljem saabuvad „piibukad”, ühel kaks kannu õlut.

Annavad lühikese arutelu järel tellimuse sisse, mina omakorda soovin teed.

Kostab muusika – stiil paistab olevat bluusi ja Jimi Hendrixi segu.

Hinnang:

trummar – väga hea,

bassitinistaja – väga hea,

soolokidraväänaja – väga hääää, parim,

häälepaeltepiinaja – minu arust hää, aga päevakangelase arvates pole miskit väärt...

Kogu punt tervikuna – väga hea. 

Ahjah, poole pealt vajuvad nooremad hotelli poole.

Tund kuskil peale keskööd, suund Dorpatisse.

Sinivalged bussiloksud harrastavad korilust, kuid...

Kuna kaks kanget eriti ei tuigerda, siis vist kardavad meid.

Miks muidu suure kaarega mööda sõidetakse?

Emajões sireenid ka ei hõigu, siis jõuame õige pea kinnimakstud norsklasse.

Kuradima palav on. Tekki ei saa peale võtta – nagu saunas higi voolab.

Vajun stereofoonilise norskamise vahel lõpuks unne.

Järelroog.

Hommik. Dorpat.

Rootsi laud. 

Kella kaheteistkümneni on võimalik põõnata, kuid teen vehkat.

Dorpatist Tarbatusse.

Kolan veidi linnas.

Külm annab märku.

Põrutan vaksalisse, võtan kuuma joogi ja kroissandi.

Õgin viimase ära ja lürbin kakaod peale.

Igav on. Kaen mölafööni ekraani.

Jõuan veel Konsumit külastada – banaan ja pakimahl.

Tagasi vaksalis. Vajun ooteruumi ja maiustan.

Üks vesistab eemal, laadides miskit aparaati.

Rong.

Haaran tasuta Seemitsopa.

Istun kena näitsiku vastu, kuna meie pilgud ei ristu, süvenen lugemisse.

Tulevad veel kaks kena näitsikinimest, hõivavad mu kõrval ja selle vastas olevad istekohad.

Piletimüüja küsib midagi, tahan näidata oma konarlikku viipekeelt, kuid keelelt tuleb – Tapale!

Otsin tengelpunga ja tasun pileti eest sulas.

Sukeldun taas lehelugemisse.

Jõgeva.

Tõstan okulaarid ja kaen ümbrust.

Tuvastan, et integratsioon toimib: mu kõrval istuv tulevane eskulaap on ise venelanna, kuid töötleb rüperaalis oma töid eesti keeles.
Tamsalu. 

Kuna üle rongi „Tapan, kjes mjahha ljähhvad!!!” enam ei röögita, siis pakin lehe kokku ja ootan oma peatust.

Tapa.

Rong peatub ja näen välja astudes, kuidas buss laisalt peatusesse venib.

Jõuan bussi peale küll.

Alati võib elu Möörhvi moodi kuradile pöörata

Et ülehomme Tarbatu linnas kooserdamiseks aega valida, võtsin korraks Pööbelmanni instituudi kodukal kolada ja leidsin oma suureks üllatuseks, et pea kõikide õpside nimed on mulle puhta võõrad, ainult kasvunnide seas olid paar-kolm nime, kes ka meie üle vahti pidasid. Ausalt öeldes mõtlesin siiralt korraks sealkandis olles veidi möla ajada, kuid nüüd jääb see minugipoolest ära.

Hommikuse rongile mineku plaan lendas sellega väikse sisinaga kuradile.

Seega saan kauem põõnata ja ei pea oma okulaare kella kuueks lahti tegema.

Kuna reede õdakupoole pidi üle vabariigi kokku kondama igasugu poissmeeste peo osalisi, siis Tarbatu linn väristab juba õlgu kogu selle kamba tõttu. 

Eelmisel korral polnud mind küll selles jõugus, mis sai miskipärast mitmes sealses sööma ja joomaurkas aastase sisenemise keelu, siis nüüd vast ollakse tolerantsemad.

Kiirus, mis muud...

Sedaviisi siis.

Möödunud nädalad olid suht kiired.

Ja kuna pea enam ei jaga enam miskit, siis ei oska ka nagu midagi ette ja taha planeerida, tegutsemisest mainimata.

Käisin viimaks pereõe man, see kirjutas mulle antibiootikumid välja. Vähemalt on nüüd suurem köha kontrolli all. Täna käisin veel kord, et vinduvale köhimisele lisaannustega jalaga tagumikku anda. Homme pean Tapa linna kobima selle järele.

Siis sai ükspäev veel Paides käidud – allesolevad hambad tuli x-kiirtega läbi pommitada. Muidu hambatohter ei nägevat puurida.

Et kaevupump üles ütleb, on juba tavaks saanud – kondensvesi uputas seekord kondensaatori, tekitades lühise ja sellega seoses tuli uus pump soetada. Üleeelmine pump kestis küll mitu head aastat, enne kui midagi hakkas pekki minema.

Nüüd sai siis lahjema mootoriga hüdrofoor paigaldatud ja järgmise asjana läks põhjaklapp. Ega otseselt põhjaklapp ei läinud, kuid imivooliku otsa plastikjubinal läks üks keere puruks ja sealt vahelt hakkas torudes survet langetama, mistõttu pidin Tarvanpääle kimama uue vooliku järgi.

Möödakihutanud reedel pakkisin mönkri käru peale ja kihutasime Tarbatusse, et kõik korralised masinahooldused enne talve ära saaks tehtud.

Kusjuures, ei tea enam ka põhjust, mis võlu sel Tarbatul küljes on, et ligimesed viimasel ajal sinnapoole voorivad – kes pidusse, kes teatrisse, kes matustele... Muide, järgmisel nädalal asun taas mina sinnapoole teele – siis pidi mingisugune pidu maha peetama. 

Ja ausalt öeldes pole mul niipaljukest vaba aega siginenud, et saaksin oma vanale Pööbelmanni instituudile pilgu peale visata ning rahulikult seejärel ära kärvata.

Kõige rohkem pelgan küsimisi teemal - millega tegeled? 

Aus vastus oleks ikkagi selline: luuserdan!

Vaat sedakorda siis sedasi.

Ahjaa, kui ma nüüd juba siin olen, siis tänane öölugude kogumik ei tee mitte sugugi paha...

Kauge tuleviku kõne

On aastanumber, ütleme nõnda, 2043.

Sest siis pidin ma mingisuguse ennustuse järgi teise ilma siirduma, olles kõigest kolmveerand sajandi jagu vana. 

Väetina ja mähkmetes – nagu siis, kui ma haiglast esmakordselt oma elus kompsuna väljusin – tulen ma nüüd rahva sekka oma viimset arvamust teatavaks tegema.

Lugupeetavad või peetud inimloomad!

Aastaid tagasi võttis toonane riiginomenklatuur vastu inimsugu puudutavad otsused, mis vastandusid üleüldiselt nendest väärtustest, paisates segamini arusaamad, millega olime kasvanud ja elanud.
Andmata aega atra seada. 

Et olgu olla ja kohe. 

Muidu ei võeta neid tõsiselt.

Ma saan aru küll, et osa inimesi on niinimetatud „vales kestas” sündinud. See tähendab, et poiss ei taha poiss või tüdruk tüdruk olla. Aastate möödudes, kui on väike varandus kokku krahmatud, lastakse sugu vahetada. Või sukeldutakse lihtsama ja odavaima lahendusena gei/lesbi suhtesse.

Mina sellest aru ei saa ja ilmselt ei hakkagi aru saama. 

Küll aga üritan mõista.

Olen enda arust üpris tolerantne – suhtumine stiilis „mida keegi oma magamistoas teeb, on tema isiklik asi ja ei puutu minusse” peaks ju näitama seda.

Näiteks üks päev tekkis peldikus sittudes selline küsimus: Miks inimeseloom nii vihane on enda kesta vastu, et laseb lõikuda, vahetades sugu?

Mina isiklikult peaksin olema eriti vihane enda kere vastu, kuna mitte keegi naissoo esindajatest ei taha mind elukaaslaseks, kellega sängis hullata tahaks – no ma olla värdjaliku välimusega. Võiks ju end iluoppidega lausa kena-Aaduks treida või lõikuda lasta, aga ma ei vaeva oma mõistust selle kuradi teema üle – ilmselt olen millalgi iseendaga rahupiipu tossutanud, et lõikumata jääbki.

Aga ma jõudsin kullakambris sittudes järeldusele, et hirm sunnib teisi muutma oma sugu.

On ju igal elus ja eluta olendil selline seenhaigus, mida millegipärast vale nimega elik vähiks tituleeritakse. 

Ühel lööb välja, teisel aga mitte.

Kujutagem soovahetust kui ennetavat profülaktilist sammu vähi ennetamiseks.

Munandivähi eeldusega meeskodanik laseb end naiseks lõikuda – naistel munandeid pole.

Või vastupidi – naisisik trumpab enda muutmisega meheks emaka-, munasarja-, rinnavähi üle.

Vot sedasi...

Nüüd võite kaasataritud mädamunad siiapoole lennutada!

Irdumise valus võlu

No ei taha see inimkonnast irdumine süvendatud kujul toimida.

Ikka võtab keegi Raisakulliga ühendust ja kutsub kas või pärapõrgusse, et suikuma jääv Raisakulli otsiv vaim virgub mõneks ajaks ärkvele. Nõnda on Raisakull sellel aastal käinud kahel suuremal juubelil ja Poolas ning nüüd kuu aja pärast on soe koht pulmalauas soolas...

Et aga antud sissekanne pikaks puhkuse-laadseks kiidumölaks ei kipuks, tuleb ära mainida ka paar haltuuraotsa – üks kevadel ja teine nüüd sügisel, kus Raisakull oma võsakaga noorendikku käis hooldamas. Lisaks veel kodused toimetused. 

Teab ju Raisakull küll, et kokkuvõtteid tehakse ikka aasta lõpus, kuid kelle asi on teenekale algajale anarhistile ette kirjutada, millas see summa summarium krihveldada tuleks. Seda enam, et viinakuu on selleks kõikse sobivam aeg, kuna hämaraid õhtupoolikuid peaks piisavalt jaguma.

Ükspäev käis Raisakull kohalikku kultuurielu kiibitsemas – reedene õhtupoolik ja kell oli kohe 20 saamas nagu kuulutusel kirjas, pidu hakkab pihta just nimetet kellaajal.

Nimetet ajal oli üksainumas laudkond kohal ning mitte mingit piduollust polnud ollagi. 

Eestvedajad väitsid küll, et tuleb inimesi juurde ning üritasid Raisakullilt raha välja pommida, aga mida põrgut maksta, kui pole gongigi avapauguks löödud.

Tahtis Raisakull neile kulturnikele epistlit lugeda teemal, et miks peavad õigel ajal kohaletulnud kannatama hilinejate pärast? Pidu alaku peale kuulutuses mainitud ajal ning kelle asi see on, kui hilinejad sellevõrra lühema kontserdi saavad – siis järgmisel korral on nad õigel ajal platsis!

Kuid Raisakull pidas oma suumulgu kinni – ei tihanud teistel olematut peomeeleolu alla kiskuda – ning astus välja tänavale, jõudes veel üleõla pomiseda: et poole tunni pärast kaeb, kas rahvast on juurde voorinud ja pidu käib, siis maksab. 

Nimetet ajal oli paraku kultuurimajas aga samasugune vaikus valdav, siis lonkis Raisakull rahulikult kodu poole.

Ometi vanemad inimesed mäletavad, et olid ajad, mil siin Amblas kultuurielu lausa kees...

Pee Ess

Seemitsop ilmutas artikli Vennaskonnast, pidi teine olema 35 aastane.

Raisaluul: Kui vaikus pikaks venib

Salamisi tunnen -

mitte mingisugune

elust võetud teema

mind kõnetada suuda enam...

Loen ja mõtlen kaasa,

vihastan ning naeran -

mõtted eutanaasiast

langevad siis põrmu.

Sestap ärgu keegi,

kui vaikus pikaks venib,

mu pärast muret tundku -

on mu loovus välja surnud...

Käisin Poolas

Kartulivõtujärgsel kondipehmenduse voolimise söömingul küsiti mu käest, mis plaanid mul on viinakuu esimesel nädalavahetusel, kas saan penivalvesse tulla?

Ma tahtsin mölisema hakata, kuid perepoeg jõudis ette, et tema jääb koduvalvuriks ja võtke aga Raisakull kaasa.

Ega olnudki pikka mökutamist, vaid lajatati otse tõik lauale: pererahval minek ei kuhugi mujale kui Poola. Üks vaba koht on soolas, kas tahan tulla? Kohatäitena...

No mis mul selle vastu sai olla.

Eelmise reede varahommikul hakkas õekandi sannas, kus mulle magamisase valmis tehti, mu mölafön lõugama ja vastu võttes kostus mu õepoja hääl: „Aeg on särada!”, misjärgi jäin sõna otseses mõttes jõllitama. Tagajärjeks oli uni kadunud.

Väikene sööming eelmiseõhtusele väikesele joomingule otsa ja panime Poola poole ajama.

Õepoeg oli sel päeval roolis, kuigi ta enne polnud nii pikka maad maha sõitnud.

Lätis tundus kõikse populaarsem sõna olema Veikals, mis igal pool silma hakkas. Daugava ületamisel oli ühel pool suur veehoidla, mille kogutud veest lätlased särtsu saavad.

Leedus jäime ilmselt suurtest ja väiksematest asulatest kõrvale, kuigi üks liiklusmärk hakkas silma küll: hoiatusmärgil polnud muud kui üks punkt – mille eest see märk hoiatada tahtis? Et ees on must auk?

Poolas hakkas silma igal pool vali-mind-plakatid ja väga populaarne sõna „Kantor” – hmmm, ma mõtlesin endamisi: hea veel, et Kantoss polnud...

Vot siin tegingi sisseostud...

Ei tea, kas selle saab katoliikluse eripära alla sättida,
igal juhul olid Leedu ja Poola magistraalid piiratud aiaga?

Väike jupp Suwalki küngastest

Bialystokis oli ööbimine ja suur ostlemine.

Ma sain talveks hilbud, mis meie maal oleks poole kallimad. Vot sedasi.

Siis hakkasime tasapisi tagasi kimama. Suwalkis olime järgmise öö ja siis tagasi Eestimaa pinnale.

Poola-Leedu piiril pandi õepoeg puhuma, siis Leedu-Läti piiril küsis mingi tolliametnik, kas sularaha on? Ei, kõik käis kaardimaksetena.

Üldiselt oli suht hea reis.

Meid oli kuuekesi bussis ja see Poola-trett tasus kuhjaga ära.

Sellepärast mind kaasa tahetigi, et teistel odavam ka...

Ma jällegi sain üle pika aja ka võõraid maid näha, ehkki paistus kõik meie maa moodi.

Poola piirist Suwalki peale minnes oli sihuke tunne, nagu oleks Assamalla luht segi Avispea ja Võrumaa käänuliste teedega lisaks Peebumäega Tapalt Kadrina poole minnes.

Poolakad, vanad kavalpead, selle asemel, et sirget magistraali ehitada, mõtlevad nad siiski oma maa kaitsmisele tunduvalt enam.