Raisakulli küünlakuu. Vormelisõit

 See öö aga Raisakull sõba silmale ei saanud - Une-Mati käis mitu korda kobistades jälgimistoa asukad üle, unustades Raisakullile liiva silmnäkku heita, kuna tema koiku oli uhkes üksinduses eraldi, samas kui teised patsiendid toibusid järgemööda kardinatega eraldatud ühes uhkes reas. Ju siis oli see Iideni värk, kus, kui Raisakullile meelde tuli enne lõikuslauale minemist öeldud fraas: saadame su pärast naiste palatisse! ärkamisele, kardinatagused olid kõik lõigatud ja paigatud naisi täis. Raisakull oleks saanud siis hommikul kireda nagu kukk kanakarjas, aga sellenimeline meeskodanik oli juba seal reas olemas, jäi see kikerikii ära. Ilmselt oli Raisakulli voodikoht patsientide ületäituvuse tõttu komplitseeritud, et mitu korda öö jooksul ärkas ta vetsu-tule süttimise peale. 
Hommik aga tõi uued liikumised. Raisakulli voodile löödi hääled sisse ning viidi röntgenisse, kus pommitati x-kiirtega strateegilist ala, mida rahvasuus kroonijuveelideks kutsutakse. Teel sinna ja tagasi sai Raisakull sama tunde osaliseks, mida kogesid esimesed vormelisõitjad - jalad ees, peanupp tänu patjade asendile püsti, vedavaks mootoriks kaks lõbusat kiirekäigulist sanitari - ilmarahva kaastundlike pilgu all ja mõned neist hüppasid koridori serva lastes ratastel koiku endast mööda. Lahe, üpris lahe tunne tekkis, peab mainima. Tahaks veel!!! 
Peale paksude uste taguse toa külastamist viidi Raisakull samasse palatisse, kus ta ootas paar päeva tagasi oma järjekorda lõikusele. Nüüd oli kaks palatikaaslast kadunud, neid asendasid uued mehed, üks neist Tamsalust.
Ööh, tere tali!
Ja jälle võis Raisakull vanduda, et on temaga kunagi kauges minevikus kokku trehvanud. Kui see luges voodiotsal Raisakulli nime, küsis ta  - kas ... on su veli? Mispeale Raisakull muigamisi noogutas. 
Ja ilmnes , et ka senise "palativalitsejaga" oli ta kauges nooruses kokku juhtunud.  
Raisakullil tuli meelde, et õepojal sünnipäev ja võttis ühendust järgmise sõnumiga: "Õnnitlen! Mis on sinu tänased töövõidud? Helista, kui aega saad."
Ja umbes kümne minuti pärast telefon üürgaski. Raporteeriti, et koristamine käsil, kuidas sul? 
Raisakull ütleski, et tema tänane suurem töövõit oli püsti kusemine ja varsti hakkab pääsukese moodi kusema! Vot nii - käed laiali, üks jalg õhus...  
Aga siis saabus uus tütarlaps, samuti kenake, tutvustas end füsioterapeudina ja käskis Raisakullil jalad alla võtta ning talutas tolle trepikotta. Oeh, nüüd juba trepid vaja vallutada, käis Raisakullil peast läbi. Jah, juhendamine käis verbaalselt. Raisakull sai trepil küünarkarkudega harjutamisest õnnestumisest lausa eufoorilise laengu, et tahtis veel ja veel üles-alla liikuda, kuid lõpetati seekordne harjutusevoor järsult. Tagasi palatisse jõudes luges tütarlaps sõnad peale, et alates tänasest on rulaatoriga käimine lõppenud, nüüd tuleb ainult karkudega liikuda. Sellega oli Raisakull 100 protsenti nõus.  
Veidi hiljem astus palatist läbi tohtrite konsiilium, mille koosseisus Raisakulli opereerinud kirurg figureeris, ütles viimane, et nägi röntgenülesvõtteid ja kõik on parimas korras. 
Päeva edenedes jättis senine palativeteran sai kojusõiduks loa ning tellis endale masina järgi. Raisakullilt küsiti samuti, ega ta täna ei soovi jalga lasta, kuid tänan pakkumast, homme oleks vast paslikum. seda enam, ega tal transporti nii kerge pole kohale tarnida. 
Õetütar helistas ka millaski ja Raisakull teavitas teist, et varsti visatakse ta kliinikumist välja ebasündsa käitumise tõttu - nimelt "ämmakleidi" alt välguvad kerad ja paljad kannikad, kui kummardada ja hõlstisaba üles tõuseb... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Hirmus pohmakas.

 Kui Raisakull silmad lahti lõi, arvas ta esiti ära koolenud olema - pühalik vaikus hõljus ta ümber.
Kui aegamisi jõudsid mingid helid kohale, siis mõistis end elus olevat. Lisaks andis märku mingi tehiskeha jalge vahel.
Raisakull mõtles veel tukastada, kuid ilmselt märgati ärkvelolijat, tuldi ligi ja küsiti - ega sul häda ei ole? Tegelikult pakitses veidi põis ja sellest kuuldes toodi abivahend ja asetati paika. Peale põie tühjendamist toodi söök ette.
Lõpuks saab süüa!
Aga ei - tuli uus noorik, kes tutvustas end kui füsioterapeut ning võttis läbi patsiendiinfo võimlemisharjutused ja lõpuks hakkas sundima Raisakulli püsti tõusma. Rulaatorit abiks võttes kuidagiviisi upitas Raisakull end jalgele, kuid siis hakkas üle kere tulvama"väegade paahha" olemine, mille ületamine nõudis... tagasi istumist. Kuid tüdruk nõudis liikumist, nähes aga kaamet lõusta ja hirmsalt vabisevat keret, mis kokkukukkumise korral läheb tema kraesse, siis leebus ta lõpuks ja lasi Raisakullil koikusse istuda. Siiski jälgis ta kuidas Raisakull sööma asus. 
Peale söömist oli Raisakullil tahtmist proovida rulaatori najal kõndimist ja pilku üles tõstes nägi, et füsioterapeut oli eemal ametis teise patsiendiga.
Homme ka päev. 
Raisakullil tuli ülejäänud päev jälgimistoa voodis une ja ärkveloleku vahel oleskleda. 
Alles õhtu eeli jõudis talle pärale hommikune "väegade paahha" olemise põhjus - kahepäevane nälgimine ja kahekordne narkoos võtsid oma lõivu. 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Looteasend

 Sest nüüd oli aeg sealmaal, kus Raisakullile kleebiti punased lärakad koos metallnibudega. Neid oli, kui õieti mäletada, tükki viis. Seejärel tuli uuesti kõnelda anestesioloogiga, kes pakkus välja siiski kohaliku tuimestuse. Raisakull ei viitsinud enam sel teemal eriti diskuteerida, seda enam, kui kõht õndsast tühjusest märku andis ja kena pruunisilmne blond ah, milline kombinatsioon! naine aitas näljatundest üle saada. 
Raisakull veeretati ettevalmistustuppa, kus pandi "alusele" toed, et patsient maha ei veereks. Raisakull aitas kaasa, tõmmates kõhtu sissepoole. Ilmselt sellepärast ei tundnud ta enam näljatunnet.
 Ja siis kombiti selgroogu, et kuhu lasta tuimesti. Pruunisilmne blond võttis Raisakulli pea oma sülle ja käskis nii kõverasse ajada kui suudab, aidates ise ka looteasendi tekkimisele. Mõne aja pärast tundis patsient Raosakull mingit torget ja minut hiljem vabastati pea haardest ainuüksi selleks, et õrritama hakata. See käis nõnda - võeti mingisugune jääkülm riideriba ning hakati mööda alakeha libistama. Raisakull tundis, kuidas jalapöiad tuimestuse mõjul kaotasid igasuguse tundlikkuse, kuid kintsud tundsid ikka külma riideriba paitust. Küll korrigeeriti lavatsi nurgakraade, ei aidanud see tegevus tuimestust eirava kintsu tundlikkust. 
Lõpuks anti Raisakullile mask ja kästi viis korda sügavalt sisse hingata.
Too sai ainult kolmeni lugeda ja ... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Ämma kleidid.

Järgmisel hommikul anti Raisakullile pesuvahendid ja kästi dušši alla minna.
Peale pesus käimist hakati kanüüle naha alla torkama. Ettevalmistused robotiseerumiseks, oli Raisakulli kommentaar. Siis hakkas see ootamine, millal Raisakull oimetuks lüüakse.
Kahel jutupaunikul said olulised teemad vast kõik läbi võetud, keskendusid siis hõlstidele, mis kõigil seljas olid. siis oli üks neist leidnud need hea mõtte olevat ja kuulutas kõva häälega: " Oleks ma teadnud, et need nii mugavad on, oleks ma ammu ämma ja naise tagant need kleidid ära virutanud! Eeloleval suvel hakkan neid kandma ja mind ei huvita, mida naabrid sellest arvavad!" 
Lõuna tiksus juba kohale, kui Raisakull võttis julguse kokku ja mainis kõva häälega, et ta kuulis eelmisel päeval mainitavat tuttavaid kohanimesid - tema kah sealtkandist pärit, täpsemalt Väike-Maarjast.  

Ja siis läks lahti!
Palatikaaslased soovisid Raisakullile edu!

Raisakull sõidutati ettevalmistussaali, kus mitu kardinavahet oli juba tühjad ja tõsteti uue liiklusvahendi peale ümber. 

Mis nüüd? 

Taibates, et polegi enam Iideni alal, kus kenad noorikud visuaalselt silmi rõõmustasid, vajus tuju väheke allapoole. Aga seda ajutiselt.  

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Iideni väravad.

 Raisakull arvas, et need klaasist väravad avanevad ise nagu supermarketisse sisenemisel, kuid sel hetkel tuli talle meelde valges kitlis õe ennistine slaavipärase aktsendiga antud soovitus vajutada seinal olevat nuppu. Päris pröökama see ei pistnud, kuid imekombel avanes see sissepääs vaikselt. Raisakull komberdas kahe kargu vahel justkui Iideni aeda, seda otsesemas mõttes. Mõelge ise, õdede toas olid õed jummelist kenade näolappidega, üks ilusam teisest, kolmandast ei tasu iitsatadagi. Raisakull mõmises miskisest siiasaatmisest, ei tea kas on ikke õige koht? Äkki on siin hoopis mingisuguse missivõistluse garderoob? 
"On küll õige koht, palun oodake seal puhketoas", misjärel Raisakull kaapas edasi. Vaevalt diivanile istuma sättides tuli nurga tagant üks naisterahvas oma tütre ja väimehega, kes tervitasid Raisakulli nagu vana tuttavat, kuigi too nägi neid esimest korda alles vaevu paar tundi tagasi oodates oma järjekorda õe kabinetti pääsemiseks. Mõni aeg, nii kümme minutit hiljem jätsid noored dazvidaanija ja läksid minema. Mahajäetu kohmitses oma sumadanis ja keeras nii äkki impulsiivselt ennast ringi, käsi pikalt ees. Raisakull pidi sekundiga oma okulaarid lähivaatesse keerama, ega äkki talle trääsa ei näidata. Ei näidatud ei seda ega rusikat, vaid pakuti hoopis kommi. Raisakull keeldus viisakalt, öeldes - magusat ta ei armasta. Ega kaua saanudki seal istuda, kui üks kaunis kitlikandja kutsus Raisakulli endale järgnema ja viis ta ühte palatisse, kus paluti üleriided kotti sumada ning anti avar hõlst selgaajamiseks. Ega Raisakull ennast ei ava koheselt, sest kaks palatikaaslast ajasid juttu nii nagu oleksid omaaegsed vanad tuttavad, kolmas vastas mõningatele küsimustele. Ei oska Raisakull midagi öelda selle kohta, et jube tuttavad näod, nagu oleks kokku trehvanud kuskil. Kui aga jutu sisse tulid sellised kohad nagu Triigi ja Pandivere, Rakkest kõnelemata, siis ei suutnud Raisakull muiet varjata. Tasa ja targu. Et nad kõik olid juba opilaualt läbi käinud, siis olid nad ilmselt paaripäevasel taastumisrežiimis, samas kui Raisakull paastus. Paastus ikka mõnusalt elektrilise seadistusega voodis, võttes vastu õnnesoove, mis mobiilile laekusid. Ei hakanud Raisakull kaaspatsientidele selgitama, et täna sai ta aastanumbri võrra rikkamaks.
 Õhtu sõudis kohale ja sellega koos ilmus välja anestesioloog, kelleks osutus ilmselt kliinikumi kõikse ilusaim noorik.
No seda Raisakull räägibki, et "Iiden" selle sõna otsesemas tähenduses! 
Uimastiarst tuli ütlema, et muidu on tema töö patsiente uinutada, aga homme teda pole ja ta annab need andmed, mis ta Raisakulli käest küsib, edasi homsele anestesioloogile.
"Millist tuimestust Raisakull eelistaks?" 
No ikka seda pilditut olekut - koputada kummikuvaldaga pähe ja asi ants. Ei mingit keerulist jäärasarve moodi särkvärki.
"Aga kui teeme hoopis kohaliku tuimestuse?" 
Mkmm, võimalik vere lehk võib minestuse äärele viia. 
"Allergiaid?" 
Ei tea olema. Sugulased mainivad vahel, et tööallergia võtab võimust... 
Vaevalt oli anestesioloog palatist väljunud, kui sisse astus uus kitlikandja, sedakorda oli tegu kirurgiga, kes teavitas, et tema lõikab järgmisel päeval Raisakulli. Kui on küsimusi , siis püüab ta neile adekvaatseid vastuseid anda. Raisakull ütles, et tema eelistab teadmatust palju enam, sest siis pole pabistamiseks mahti. 
Õhtusööki Raisakull ei saanud nagu ka järgmisel hommikul hommikusööki... 

Järgneb...

Raisakulli küünlakuu. Sissekaemus.

Raisakull üritab nüüd takkajärgi küünlakuud kuskile siia üles riputada. 
Esimesel ei juhtunud mitte midagi. Muidugi peale puusas tolkneva valu, mis mõnel päeval lasi kergemalt longata. 
Teisel pani Raisakull sauna kütte, lödistas kiirelt enda üle ja tarre naastes helistati ning küsiti, kas võib tulla külla järgmisel päeval, mille peale Raisakull urises - No kesse keelab? 
Kolmandal tuli kiirelt toad üle käia, tolmutordid putsunutsija kõhtu toimetada. Ja õhtul olid kaks väga kallist külalist kohal. Et võtame siis homse auks pitsi-paar. Kuigi Raisakull ajas esiti oma sõrad vastu, ei pääsenud ta sugugi klaasikõlinast ja alkohoolse vedeliku kurkukallamisest. Raisakull lohutas end sellega, et profülaktika mõttes oli seda vaja - hingetorud vajasid desinfitseerimist. 
Neljanda ehk järjekordse aastanumbri turjalevajutamise varahommikul olid järgmised külalised kohal, sedakorda bussiga, ja pakkisid Raisakulli peale. Tõsi, pärast õnnitlusnapsu võtmist. Seejärel võeti suund lõunasse. Kliinikumi ees lasti Raisakull konte sirutama ja küüditajad põrutasid peale lühikeseks jäänud hüvastijättu vast tagasi põhja. Raisakull komberdas oma kahe karguga registratuuri ütlema, et teda oodatakse kuskil pikas koridoris. Tädi klaasi taga küsis nime, mille ta ka sai ja käskis parema käe ette sirutada. Noh, mis sai Raisakullil selle vastu olla, kui teretada kättpidi, kuid ei - Raisakull sai randmele paela isikuandmete ja triipkoodiga. Raisakull küsis siis tädi käest - äkki saab ta oma suure varba jaoks kah mingisuguse identifitseerimise paberitüki, nii igaks juhuks - kuid registratuuritädi jäi jõllitama sellise pilguga, et see on vast nagu peast veidi sooda. Raisakull mõistis, et oli üle piiri astunud ja soovis kena päeva jätku ning komberdas ümber nurga, kus lillepoest tuli kaks kitlites noorikut lilledega. Raisakull tundis päevakangelase hetke, tahtes tänada teisi meelespidamise eest, aga noorikud juba kihutasid tast ilma peatumata mööda. Raisakull polnud hommikust midagi hamba alla saanud ja mõtles juba kuulsale kliinikumi robotile ülesande anda, aga sellel oli vast streikimistuju - laadis ennast seina ääres. Raisakull ei viitsinud rohkem uudistada ja komberdas läbi valuaistingute selle kabineti ukse taha, mille registraator talle paberitükil kaasa andis. Pea kaks tundi ootas, lastes naisterahvad (tegelikult olid nood jultunud ja trügisid vahele) viisaka loomana ette, kui ise löögile sai, aga seest nägi ta paar ilmakuulsat eestlast mööda loivamas. Kabinetis võeti verd ja teavitati Raisakullile tema veregrupp, millest polnud tollel üldse aimugi, kuigi vanast ajast oli kogu aeg öeldud, viidates laiskusele, et Raisakulli soontes voolab neegri või venelase veri. Siis saadeti Raisakull mööda koridori edasi suletud klaasi taha... 

Järgneb...