Mitmekesisus pidi rikastama, eks ole

Kunagi küsiti Raisakullilt, miks ta tikke ei osta?
Poes käib ja mitte kunagi pole ostnud tulitikke...
No Raisakull ei kimu pinutagust, on üldiselt vastuseks, kuigi mõnel korral on nähtud Raisakulli välgumihklit omandamast.
Siis on seepeale küsitud irooniaga, ega ta püromaaniat harrasta?
Oh ei, saab küsija vastuseks, selle masina ost on pealesunnitud, kuna tulitikud kottu jäid – küünlad tuleb kalmistupühal või mõnel muul tähtpäeval millegagi ikka süüdata. 

Ega te ometi arva, et Raisakull vibuga tuld puurima hakkab?
Või tuulise ilmaga sädemeid lööma taelale?
Nii võib terve linna maha põletada.
 
Tegelikult on asi üsna selge, sest Raisakulli esivanemad olid ettenägelikult enne defitsiidiaega ostnud kokku ühtekomateist – pruuni majapidamisseepi, tulitikke, küünlaid ja muid strateegiliselt tähtsaid kaubaartikleid – ning tarinud need pööningule...

Neist „üdini tähtsatest strateegilistest kaubaartiklitest” mölisedes tuleb ära mainida seda, et puhastusvahendil ja puhastusvahendil on suur vahe sees.
Mitte miskine tänapäevane keemiakombinaadi toode ei suuda võistelda trinaatriumfosfaadiga. 
Pudelid-purgid läbivad kõik viimatinimetatud pesu ning need paneb Raisakull põhi ülespoole kotti ja veab pööningule järgmist moosimis/konserveerimishooaega ootama.
Kui see kätte jõuab, toob kotid taas alla ja loputab „tripperilillaga” ning ongi konservantidel aeg taas säilitavust näitama.
Raisakull ei loputa mitte kunagi tühja põletatud alkoholitaarat veega, vaid laseb mahlal otse putlisse voolata. 

Kunagi keegi kurtis oma blogis, miks temal need keedised kihva keeravad? 

Raisakull oleks pakkunud varianti, et kindlasti peseb kurtja oma tühja taarat fairi või muu siukse tootega... 

 Viimati oli kaubanduses sooda ja soolaga kitsas käes. 

Soodat läheb vaja juhul, kui näiteks keefiri/petitaignast peab pakse pliine küpsetama, sinna kergitusainena ja hapu maitse tasakaalustajana. 

Aga pidu katku ajal pole eriti soliidne tegevus, või mis? 

Tegelikult on soodal veel üks kuldaväärt omadus – hambapesus aitab võidelda kaariese vastu. 

Neil päevil küsiti nii kaugelt kui lähedalt ka Raisakullilt, kas tema kodukoha  hüpersuperminimikromarketis on „sellist” soola, siis Raisakull oli soovitanud meresoola pruukima hakata – kallim küll teine, kuid ajab kitsal ajal asja ära küll. 

Või mingu vet.apteeki, ostku sealt lakusoolakuubik, sel ju auk ka keskel, kuhu saab nööri läbi ajada ning riputada see söögilaua kohale. 

Kes vingub, et tema toidus soola vähe, lakkugu seda kuubikut või riivigu sealt endale paras ports. 

Ja mineraalainete koguse pärast ei pea ka üle mõtlema, neid jagub seal niigi. 

Kes aga raha ei taha kulutada, siis teadku, et soolakuubiku saab kätte ka jahimeeste puki man, kus soolakupost püsti on – metskitsede ja põtrade lakutud kohad saab voolava vee all puhtaks pesta. 

Tegelikult pole soola vaja kuskile lisada, kuna seda on niigi paljudes toodetes sees. 

Summa summaariumi mõistes süüakse keskmises eestimaa peres niiehknaa palju rohkem soola, kui seda hoomata osatakse. 

 

Sedakorda Raisakull lõpetab oma mitmekesise nõuanderubriigi. 

Kesine ta küll on, aga mitmuses kesine pidi rikkaks tegema, eks ole!?