Pange mulle loits peale

Inimloomad on imelikud – terve aasta vinguvad, et raha otsas, kuule laena mulle üks õlu, veidi raha vms, aga aasta lõpus lasevad sajalisi tuulde – kes kingituste, kes ilutulestiku peale.

Siis lisanduvad suurkorporatsioonide (loe: pank, TV) palved annetada mingi kuradi ma-ei-tea-mille-jaoks veidi. 

Ausalt – imelikuks kätte ei lähe või?

Põhjusmõtteliselt ma ei laena midagi. Ega anneta.

Aga (pseudo)kerjuslik eluviis peab ära lõppema, muidu ei saa me viie rikkaima riigi sekka.

Võtsin seekordseid jõule vastu üsna tõrksalt.

Ma pole mitusetu aastat järgepanu kuuseoksigi tuppa raatsinud tuua, et pärast saaks etelda mingisugust väikest etüüdi teemal „Kuidas ma kuuseoksi välja viisin ja kõik okkad (kuradiraisk) maha pudenesid”.

Paljud siinkandis on solvunud, kui ma mulle soovitud heade jõulusoovidele vastasin lakoonilise tüdinud üleõla ühmatusega: Pühi ise!

Päeva- ehk jõuluteemaliste muusikapaladena võtsin seekord ette vanad glämmroki lood.

Nüüd on leierkolbas igasugu „Ole ise leid”, „Pommiruumi ’lits”, „Kribukirbudiippiip”, „Vokk on Göran” , paratamatu ballastina veel tolleaegsed hipide, Poni Emmi, Smõuki ja Susi Kuattro lood.

Mis paratamatult ühtaegu südame ja sita keema ajavad, tekitades nostalgilist nooruseihalust ja nukrat üksiolekutajumist...

Aga kui kõlab Kriidensi „Panen sulle loitsu peale”, haarab mind millegipärast täielik õndsus.