Tarbatus käidud ja Dorpatis ööbitud.

Tarbatu – ilm karge.

Oodata vaksalis paar tundi tundub mõttetu olevat, seega longin nagu tema kõrgus vana logard kesklinna poole.

Ooteaja lühendamiseks astun sisse ühte kohvikusse, masinlikult tellin ei-tea-miks espresso – hää kange on.

Rüübet mekkides meenub, et Horts jäi kottu.

Peale luristamist uudistan va kohalikku tuumajaama, mis rahva seas tuntud kui Reaktor – no ei saa aru, mida kuradit nad seal müüa tahavad, sest esimesse ärisse sisenedes ei ole ühtegi hingelist, aga hinnalipikud on küll oma punkt duubelüheksate raskuste all lookas.

Dorpat – viimast nädalat poissmehe elu nautiv onupoeg koos venna ja naabripoisiga, täditütrepoeg ja miskipärast ka mina, vana looder ise, kes ilmselt jääbki igaveseks poissmeeste kluppi.

Menüüs seisab eelroana:

kahte tüüpi õlut,

prantsuse konjak,

vene viin,

põdra vorst,

konserv elajate lihast,

aasimine,

särgivärk jne.

Põhiroog:

Värskes luhvtis Emajõe kallast mööda raekoja platsile.

Edasi käänatakse kurat teabki enam kuhu, tellitakse õlled ja mingid kuradima hääd kangemad kraamid, mis klaasides on kihilised.
Enne ei jaga pilti ka teha, kui otsas on.

Õllega suuloputus, pööratakse okulaarid piibukasse.

Taas õlled, mulle kakao Maroko moodi. 

Utsitatakse ka mind piibutama, kuid jään endale kindlaks.

Pärast mõningat istumist väsib kõige noorem ja kaob vaateväljalt.

Kuna õhk läheb üsna läägeks, tõusen ja lähen kopsudesse luhvti vahetama.

Uulitsal jõlkudes meenuvad head kaheksakümnendad aastad – õllesaal oli siin, telegraafi ja kaugekõnejaam oli sääl, kino oli selle nuka taga, teine kino aga siin, kainestusmaja aga...

Viltune maja nagu Pisa torn aga seisab siinsamas, ilma poolakate budimexi kirjadeta.

Taskus vibrab miski – võtan vastu, küsitakse: kus oled?

Nüüd juba raekoja taga! vastan.

Süüa tahaks, kostab torust.

Milles probleem? Läki Püssirohtu! Oodata viitsid, kui ma näole annan?

Kiired liigutused piibubaari suunal, mööda minnes politseiametnikule põlastava pilgu heitmine – segab siin rahulikku inimkontingenti, raisk.

Päevakangelane ukerdab juba tänavale.

Värske hingamine lööb klaariks.

Teised kaks jäävad piibu manu.

Ronin magusamekilisse ubrikusse ja annan teada, et läheme püssirohtu, kui tahtmist on, siis tulge järgi.

Kusehäda ei anna häbeneda.

Mitte minul.

Peldikuputka on, aga suletud. 

Pirogovi platsil on õnneks tagumine külg valgustamata, kust kostab sorin. Öösorr vist!

Püssikas tahavad viieka nina peale – maksan topelt.

Otsime kohta, kuhu oma tagumikud istutada.

Teisel korrusel vaba laud.

Hõivame ja okupeerime selle.

Söögisedeli uurimine.

Mõni aeg hiljem saabuvad „piibukad”, ühel kaks kannu õlut.

Annavad lühikese arutelu järel tellimuse sisse, mina omakorda soovin teed.

Kostab muusika – stiil paistab olevat bluusi ja Jimi Hendrixi segu.

Hinnang:

trummar – väga hea,

bassitinistaja – väga hea,

soolokidraväänaja – väga hääää, parim,

häälepaeltepiinaja – minu arust hää, aga päevakangelase arvates pole miskit väärt...

Kogu punt tervikuna – väga hea. 

Ahjah, poole pealt vajuvad nooremad hotelli poole.

Tund kuskil peale keskööd, suund Dorpatisse.

Sinivalged bussiloksud harrastavad korilust, kuid...

Kuna kaks kanget eriti ei tuigerda, siis vist kardavad meid.

Miks muidu suure kaarega mööda sõidetakse?

Emajões sireenid ka ei hõigu, siis jõuame õige pea kinnimakstud norsklasse.

Kuradima palav on. Tekki ei saa peale võtta – nagu saunas higi voolab.

Vajun stereofoonilise norskamise vahel lõpuks unne.

Järelroog.

Hommik. Dorpat.

Rootsi laud. 

Kella kaheteistkümneni on võimalik põõnata, kuid teen vehkat.

Dorpatist Tarbatusse.

Kolan veidi linnas.

Külm annab märku.

Põrutan vaksalisse, võtan kuuma joogi ja kroissandi.

Õgin viimase ära ja lürbin kakaod peale.

Igav on. Kaen mölafööni ekraani.

Jõuan veel Konsumit külastada – banaan ja pakimahl.

Tagasi vaksalis. Vajun ooteruumi ja maiustan.

Üks vesistab eemal, laadides miskit aparaati.

Rong.

Haaran tasuta Seemitsopa.

Istun kena näitsiku vastu, kuna meie pilgud ei ristu, süvenen lugemisse.

Tulevad veel kaks kena näitsikinimest, hõivavad mu kõrval ja selle vastas olevad istekohad.

Piletimüüja küsib midagi, tahan näidata oma konarlikku viipekeelt, kuid keelelt tuleb – Tapale!

Otsin tengelpunga ja tasun pileti eest sulas.

Sukeldun taas lehelugemisse.

Jõgeva.

Tõstan okulaarid ja kaen ümbrust.

Tuvastan, et integratsioon toimib: mu kõrval istuv tulevane eskulaap on ise venelanna, kuid töötleb rüperaalis oma töid eesti keeles.
Tamsalu. 

Kuna üle rongi „Tapan, kjes mjahha ljähhvad!!!” enam ei röögita, siis pakin lehe kokku ja ootan oma peatust.

Tapa.

Rong peatub ja näen välja astudes, kuidas buss laisalt peatusesse venib.

Jõuan bussi peale küll.