Tarbatu – ilm
karge.
Oodata vaksalis paar
tundi tundub mõttetu olevat, seega longin nagu tema kõrgus vana
logard kesklinna poole.
Ooteaja
lühendamiseks astun sisse ühte kohvikusse, masinlikult tellin
ei-tea-miks espresso – hää kange on.
Rüübet mekkides meenub,
et Horts jäi kottu.
Peale luristamist
uudistan va kohalikku tuumajaama, mis rahva seas tuntud kui Reaktor
– no ei saa aru, mida kuradit nad seal müüa tahavad, sest
esimesse ärisse sisenedes ei ole ühtegi hingelist, aga
hinnalipikud on küll oma punkt duubelüheksate raskuste all
lookas.
Dorpat – viimast
nädalat poissmehe elu nautiv onupoeg koos venna ja naabripoisiga,
täditütrepoeg ja miskipärast ka mina, vana looder ise, kes ilmselt
jääbki igaveseks poissmeeste kluppi.
Menüüs seisab eelroana:
kahte tüüpi õlut,
prantsuse konjak,
vene viin,
põdra vorst,
konserv elajate
lihast,
aasimine,
särgivärk jne.
Põhiroog:
Edasi käänatakse kurat teabki enam kuhu, tellitakse õlled ja mingid kuradima hääd
kangemad kraamid, mis klaasides on kihilised.
Enne ei jaga pilti ka teha, kui otsas on.
Enne ei jaga pilti ka teha, kui otsas on.
Õllega suuloputus, pööratakse okulaarid piibukasse.
Taas õlled, mulle
kakao Maroko moodi.
Utsitatakse ka mind
piibutama, kuid jään endale kindlaks.
Pärast mõningat
istumist väsib kõige noorem ja kaob vaateväljalt.
Kuna õhk läheb üsna
läägeks, tõusen ja lähen kopsudesse luhvti vahetama.
Uulitsal jõlkudes
meenuvad head kaheksakümnendad aastad – õllesaal oli siin,
telegraafi ja kaugekõnejaam oli sääl, kino oli selle nuka taga,
teine kino aga siin, kainestusmaja aga...
Viltune maja nagu
Pisa torn aga seisab siinsamas, ilma poolakate budimexi kirjadeta.
Taskus vibrab miski
– võtan vastu, küsitakse: kus oled?
Nüüd juba raekoja
taga! vastan.
Süüa tahaks,
kostab torust.
Milles probleem?
Läki Püssirohtu! Oodata viitsid, kui ma näole annan?
Kiired liigutused
piibubaari suunal, mööda minnes politseiametnikule põlastava pilgu
heitmine – segab siin rahulikku inimkontingenti, raisk.
Päevakangelane
ukerdab juba tänavale.
Värske hingamine
lööb klaariks.
Teised kaks jäävad
piibu manu.
Ronin
magusamekilisse ubrikusse ja annan teada, et läheme püssirohtu,
kui tahtmist on, siis tulge järgi.
Kusehäda ei anna
häbeneda.
Mitte minul.
Peldikuputka on, aga
suletud.
Pirogovi platsil on
õnneks tagumine külg valgustamata, kust kostab sorin. Öösorr
vist!
Püssikas tahavad
viieka nina peale – maksan topelt.
Otsime kohta, kuhu
oma tagumikud istutada.
Teisel korrusel vaba
laud.
Hõivame ja
okupeerime selle.
Söögisedeli
uurimine.
Mõni aeg hiljem
saabuvad „piibukad”, ühel kaks kannu õlut.
Annavad lühikese
arutelu järel tellimuse sisse, mina omakorda soovin teed.
Kostab muusika –
stiil paistab olevat bluusi ja Jimi Hendrixi segu.
Hinnang:
trummar – väga
hea,
bassitinistaja –
väga hea,
soolokidraväänaja
– väga hääää, parim,
häälepaeltepiinaja
– minu arust hää, aga päevakangelase arvates pole miskit
väärt...
Kogu punt tervikuna
– väga hea.
Ahjah, poole pealt
vajuvad nooremad hotelli poole.
Tund kuskil peale
keskööd, suund Dorpatisse.
Sinivalged
bussiloksud harrastavad korilust, kuid...
Kuna kaks kanget
eriti ei tuigerda, siis vist kardavad meid.
Miks muidu suure
kaarega mööda sõidetakse?
Emajões sireenid ka
ei hõigu, siis jõuame õige pea kinnimakstud norsklasse.
Kuradima palav on.
Tekki ei saa peale võtta – nagu saunas higi voolab.
Vajun
stereofoonilise norskamise vahel lõpuks unne.
Järelroog.
Hommik. Dorpat.
Rootsi laud.
Dorpatist
Tarbatusse.
Kolan veidi linnas.
Külm annab märku.
Õgin viimase ära
ja lürbin kakaod peale.
Igav on. Kaen
mölafööni ekraani.
Jõuan veel Konsumit
külastada – banaan ja pakimahl.
Tagasi vaksalis.
Vajun ooteruumi ja maiustan.
Üks vesistab eemal,
laadides miskit aparaati.
Rong.
Haaran tasuta
Seemitsopa.
Istun kena näitsiku
vastu, kuna meie pilgud ei ristu, süvenen lugemisse.
Tulevad veel kaks
kena näitsikinimest, hõivavad mu kõrval ja selle vastas olevad
istekohad.
Piletimüüja küsib
midagi, tahan näidata oma konarlikku viipekeelt, kuid keelelt tuleb
– Tapale!
Otsin tengelpunga ja
tasun pileti eest sulas.
Sukeldun taas
lehelugemisse.
Jõgeva.
Tõstan okulaarid ja
kaen ümbrust.
Tuvastan, et
integratsioon toimib: mu kõrval istuv tulevane eskulaap on ise
venelanna, kuid töötleb rüperaalis oma töid eesti keeles.
Tamsalu.
Tamsalu.
Kuna üle rongi
„Tapan, kjes mjahha ljähhvad!!!” enam ei röögita, siis pakin lehe
kokku ja ootan oma peatust.
Tapa.
Rong peatub ja näen
välja astudes, kuidas buss laisalt peatusesse venib.
Jõuan bussi peale
küll.
12 kommentaari:
Peris ää lugulaul juumisest-süümisest. Isi jõudsime täämbä aasta ainult paar päivä Tarbatu liinan olla, provva lauluautorluse tõttu jummala tasuta laulupihul.
Pidusuppi ka ette kanti?
Noneh :) Kon meil pääsu olli.
Muideks, kas tuu kihiline rüübe olli sinimustvalge?
Ei oln'd.
Kui mu mälu alt ei vea, siis alt ülesse oli sihuke: pruunikas läbipaistev (pool klaasi),
pruun läbipaistmatu (veerand klaasi),
ja ülejäänu oli valge vaht
hmmm... meenub ka see, et kehasoojusest veidi soojem oli kogu see kompott...
Kõlass nigu vanakas ja kaffee?
vblla oligi see.
Menüüsse minu pilku ei lastudki - vaene nagu ma olen...
Kusmanu - peale esimest nõndanimetet tervitusnapsu telliti teine samasugune lisaks - kõige noorem vestiväel läks seda ära tooma...
Hehhh...
Tull õkva miilde tuu su kooliaegne asjandus: kui siidivennad Virumaal kord ist'sid maha jooma, siis kõige noorem vestiväel läks sakusmenti (Sakust menti) tooma :D
Ohjah, olid ajad, olid kombed...
Meie klassi priimus oli/on ka millegipärast veendunud, et mina selle lorilaulu autor olen.
Kahjuks ei saa ma selle loraloo autorlust oma nimele kribada, kuna see peaks olema vanem kui mina...
Küll aga võin ennast lugeda "siidivendade lorilaulu" kooliseinte vahele smugeldajaks.
:P :)
Noh, pulmas küsisin selle käest, kes püssikas kahe õllekannuga tatsus - mäletad ikke?
Tema vastas, et mäletab vesipiibu kimumist, aga mis edasi sai, selle koha pealt on lihtsalt mälukas, raisk...
Õiendaks ühe asja veel niinimetet vana aasta sees ära:
Nimelt ma hiljuti küsisin noorima käest, et oli see Vana Tallinna-laadne asi, mis keldrikorrusel sisse uhasime?
Mkmmm! oli vastus, pigem oli kollane.
Kurat, ega me siis kust sisse joonud?
Teine naeris kui kurat ise, otsis siis pildi sellest pudelist, millest pitsi valiti...
Aga ta ütles ka joogi nime, mis sa arvad, kas mulle see meelde jäi?
Eks ma püüa ta käest selgust saada.
Hehh... sihuke kokteil oli: http://kokteil.ee/recipe/galliano-hot-shot/
Postita kommentaar