Inimesed, keda võid teada

Larhvivihikut külastades, muidugi mitte igatunniselt, vaid korra päevas, mõnikord jääb nädal ka vahele, lüüakse sisse logides esmalt ette just see „Inimesed, keda sa võid teada” rubriik. 

Selles on sittakanti igasugu inimolevusi, keda mina ei tunne ega tea ega tahagi teada – küll neegreid, küll asiaate...

Kuid punanahku pole veel ette söödetudki, aga mine sa tea. Või siis eskimosid...

Viimasel ajal topitakse igasugu Kagu-Aasia elanikke ette, justkui ma vallanuks nende keeli. Või sealkandis jõlkunud. 

On ilusad küll teised, vähemalt paistavad kõik ettesöödetavad olema fotošopitud, kuid teades selle maailmanurga iseärasusi igasugusete dokumentaalide järgi, ei saa kunagi kindel olla, et äkki komistad hoopis lapsprostituutide või naisteks timmitud poiste otsa...

Ime, et keegi pole härra Suhkrukünka vastu kohtusse pöördunud sutenöörluse vahendamises rahvusvahelisel inimkaubandusturul. 

Luuväristaja dilemma

Ei oska kohe välja ka mõelda, miks mättalisel heinamaal süda kilomeetri läbimisel kiirusega ca 6-9 km/h nõndavõrd taguma hakkab samas, kui asfaldil/kruusal sõites 25-30km/h kiirusega isegi maratonipikkuse läbimisel pulss rahulikke põksumiselööke jagab?

See on minu arust müstika.

Multifunktsionaalne velodroom

Käisin üks päev mönkriga heinamaal rada sisse kultiveerimas.

Noid kuradi mättaid oli ja on jätkuvalt palju, et mõned neist, tegelikult enamus sahisesid hobukultivaatoripiide vahelt läbi. See on justkui sasida veidi ulaka poisi pead. Tegelikult tuleks kuskilt traktor vaadata ning terve heinamaa üles künda, kasvõi koos võsaga... oleks on phäädth poiss. Lõpuks korjas kultivaator igasugu heina- ja mättasegu piide vahele, et ummistas täielikult piidevahelise ala ära.

Niisiis, on rada, nüüdseks looduslik velodroom, pikkusega tsirka 470 meetrit sisse õnnistatud. See 470 on tegelikult sisering, valikus on veel kuskil teine poolekilomeetrine ring, mis kulgeb pooleldi läbi angervaksa ja mis kokku annab kilomeetrise raja. Noh seda teist poolt pole võimalik mätastest puhastada, aga jääb vähemalt reservi kui esimene ots ära tüütab või muutun nii osavaks, et väntan slaalomit mätaste vahel.

Tekib küsimus, miks ma üldse vaevan ennast selle rajaga?

Aga vaat, lihaste toonust ja organismi vastupidavust tahaks tõsta. Lisaks veel kaalu ja rasvaollust tuleks ka maha võtta. Selleks pole enam vaja tiheda liiklusega teedel töllerdada. Ahjaa, võib-olla proovin jooksutrenni teha. Talvel saab ilusti suusarajad sisse tallata. Võimalus on veel kepikõndi harrastada...

Katsetasin pärast ratastega, et kuidas rada mekib?

27,5 tolliste jooksudega GT ei andnud positiivset tunnetki, kuid viimati kordatehtud kondiaurutaja pakkus paremat fiilingut. Järelikult on 26” Classic Stinger selliste maastikuomaduste jaoks parem variant, kuna GT tahab ilmselt kord juba sissetallatud rada ning kärab matkamasinana...

Noh, taaskasutus

Mul on vanast ajast siin hobutööriistu järel.

Kunagi Stalini ajal midagi ühistati ja taat ostis ühistatud tööriistade asemele "erasektorilt" midagigi, sellevõrra jäi müüjatel lasta vähem tasuta ühistada – vähemalt said nood natuke kahjurõõmu tunda, et kolhoosikorra pooldajad pika ninaga jäid. Samas jäi kolhoosi hobuste talitamine taadi õlule, nii et polnud mingi kunst juba ühistatud vara asemele ostetud kaup sokutada ja nihverdada oma vanad, kuid korras adrad, kultivaatorid, vedrud sauna ja aida laka peale. Ega nõukogude ajal saadetud revidenti ei huvitanud muu, kui kõik bilansis kattuks.

No ma siis eile vaatasin veidi ringi ning leidsin kuuri alt mingid mosse roostes rooliassid. 

Seejärel idanes mõte panna need jäiga ühendusena mönkri ja hobukultivaatori vahele.

Vahepeal ma proovisin koormarihma kasutada, kuid pidurdamisel sõitis kultivaator mõnkrile ühtelugu tagant sisse.

Nüüd jäiga ühendusega asi toimis isegi paremini, kui ma loota oskasin.

Üle silla saamine oli natuke raskendatud, kuid sellega sai hakkama.

Asi funksis üksjagu – mättaid kogunes piide taha, ummistades tööriista toimivust. 

Pole siin imestada midagi, heinamaa on nii mätastunud kui ka võsastunud. Ilmselt peab randaalile ka elu sisse puhuma.

Peale seda, kui olin paar tiiru kultivaatoriga nõndanimetet heinamaad "kamminud", tuli mõte see rada rattaga läbi sõita.

Kuna mul on nüüd kaks maastikusuutlikku kondiraputajat, siis valisin esiti Stingeri, sest sellel on rehvid täitsa kobedad.

Võttis mu võhmale küll ning luuväristaja pidas katsumusterohkele testimisele vastu.

Lisaks tahtis esiratas kogu aeg õhus olla.

Hakka või niimoodi üherattaliseks tsirkuseartistiks.

ma siin veini manustades kriban

Mõtlesin siin tegelikult juba mitmet päeva järgemööda, et mis saab, kui tööhõiverehvorm ükskord minuni jõuab.

Olgu, lähen maakonnalinna, kus on töötukassa nimeline asutus.

Edasi ilmselt küsitakse – mida teha oskan?

Kuidas sellele reageerida tuleks – õlakehitusest piisab?

Küsimustik on täitmiseks üsna pikk, et sellesse napib aega sügavuti süüvida.

Ma tean, et siin kohapeal pole tööd pakkuda kellelgi.

Korra käisin selle mehe jutul, kes vajab jätkuvalt töölist, aga too põlgas mu ära.

Alevi peal kõlavad jutud, et seesama tööliseotsija ei taha eriti palka ka maksta – koonerdab igatepidi.

Seega, kohapeal ma tööd ilmselt ei saa. 

Ainuke järeldus, mis tekib, on tööhõive kaugemal.

Ja pealegi, vaadates oma jõudlust, mis aastatega mädaks muutub, tundub mulle, et kui mingi töökoht kuskil terendab ka, siis pole mul jõudu oma kodu kenana hoida nagu praegu suudan. Tähendab see ühte, et kõik kasub üle pea – ei jaksa enam peale tööpoolse tühjakspigistamist miskit enam haarata ja seetõttu läheb kõik lappama.

Niisiis, oskuste kohta tuleb kirja panna: tühja tuule jahvatamine.

Ja kus seda jahvatamist teostada saab?

Sellele küsimusele saab vastata ainult stoilise rahuga küsides, manades samal ajal omale ette juhmi ilme: Riigikogu?

Täna oli ka päev

Sihuke kahtlus on, et ega sellest ketivahetusest pääse.

Täna puhanud olemisega Raisakull kruvis esivahetajalt trossi lahti ning proovis oma parima arusaamisega käikari huupi paika panna. Siis pingutas järgmise poldi puruks. No see on andestatav, kuna Raisakullil pole momentvõtit ja ratta kokkupanemise juhendit kuskilt võtta, siis võttis uue poldi kasutusele. Enam-vähem sai ratta korda.

Et Raisakull on loova mõtlemisega, mõtles ta sirge juhtraua vahetada millegi vanema vastu, näiteks vedeles kuuri all vana Aist'i lenks, proovis seda rattale nagu uuema aja moeröögatuse perra a la kruusaka/tsüklokrossi moodi külge pookida, kuid krimpsutades nägu loobus ta sellest ideest – perse jäänuks liiga upakile.

Kruttis vanad mittefunksivad käiguheeblid töötavate piduritega ühiskatlast välja – nüüd on randmekeerutusega gripsihvtid küljes. 

Otsapunnidena lõi sampusekorgid lenksu otstesse - näis, kas teevad pauku.

Helkurid külge ja pakikas taha – ongi ratas liikluskõlbulik.

Ainuke mure praegu on selle liiklusseaduses ette nähtud tiliseja puudumine.

Äkki paneks selle asemel mingisuguse pasuna?

Värvida või mitte? Selles on küsimus.

Üks osa Raisakullist soovitab kondiraputaja ära värvida, kuid teine, laisem osa sõdib vastu, põhjendades seda raha kulutamisena ja loodusereostamisega (loe: osoonikihi lammutamisena).

Lisaks peab Raisakull kujundama ja lõikama välja mingisuguse sablooni, mida saaks korduvalt kasutada.

Lihtsalt ei viitsi sellega praegu tegeleda.

Homme ka päev

Kondiraputaja timmimine on üks tänamatu töö.

Vähemalt sai tagumine käiguvahetaja enamvähem täpselt paika rihitud.

Aga see esimene käigukas vajab veidi ajupuhkust.

Kui eile töötas kõik laitmatult, kontrolli mõttes, kas sai kõik korralikult paika, vähemalt vänta liigutades, tagumine ratas õhku kraapimas, siis täna, pingutades veidi esimese käiguka polti, murdus see pooleks. Seda sisekuuskandiga polti polnud kuskilt enam võtta, siis asendasin selle kuuese poldiga. Ja näädsa, käigud enam vanaviisi sisse ei taha enam minna. Lisaks lõikas Raisakull ülearused piduri ja tagakäigu trossid lühemaks, vanad kodaraniplid vajutas veel enne trossi külge, et sealtmaalt enam tross ei hargneks. Homme rihib Raisakull selle esimese käiguka paika.

Sellest hoolimata tegi Raisakull paar tiiru tanumal.

Kui ees suurele hammakale kett peale jooksis, siis kuulis Raisakull raginat – ega ei tea ka kuskohast see täpsemalt tuli, kuigi kett keskmisel ja väiksemal hammakal seda raginat polnud.

Kett on ka määrimata.

Juhul, kui Raisakull saab esimese käiguka töökorda, siis saab täpsemalt aimu, mis ja kus.

Tundus siiski suurema hammaka puhul, et kett viskas üle taga väiksematest hammakatest. Kuigi kõik hammakad on üsna normaalse kulumisega ja kett istub ka laitmatult hammaste peal. 

...aeg sõuab, aeg nõuab...

Aja nüüd neid mööda peakarvu taga.

Mes?

Sa mötlesi, et täisi?

Mkmm...

Kuradi pödrakärpsed - pikeerivad nagu vokke vulhvid raske laadungi all taevast ei-tia-kust ja maandudes hakkavad nagu dessantnikud otsima peakolus varjualust, kust verd imeda. Aja noid siis nigu tinge mööda juuksekarvu taga.

Loodus annab märku, et sügis ei hüüa tulles – pea kuu aega oli seda suve meil sel aastal.

Peale möödunud-nädala-tagust juubelit võtsin motoriseeritud kuulipritsi elik elektrilised käärid ja lõikasin oma juuksed maha. Enne ei saanud – siis jäänuks mu kiiskavale peakolule valendav juuksepiir kõigile näha ja irvitada.

Nüüd vähemalt pole parasütistidel kuskile peitu minna.

Eile võtsin kätte ja lammutasin mõneks tunniks eelmisel aastal koos 27,5” GT-ga toodud 26tolliste ratastega Classic Stinger-i nimelise kondiraputaja lahti. Et sellest saaks mingisugune kulgur, tuleb linnas ära käia kummide ja trosside järel.

Mõtlemise koht ongi kummide valik.
Võib-olla on mõttekas raam isegi ära värvida...

Loll

Jah, Raisakull on loll, aga see-eest järjekindel. 

Iga päev käib mööda jõekallast ja lõhub kopra öö jooksul tekitatud tammi. No ega kopral midagi ole ehitusmaterjalina võtta, kui kalda veerelt pajuvõsa. Lisaks tuleb lammutamise käigus imeasju ka lagedale. Näiteks klaasist õllepudel, millel kork peal ja mille valmistusaasta peaks silma järgi olema 1998, igasugu dihlofossi baloone, tänapäevastest plastpudelitest ei tasu mainidagi. Korra tõmbas Raisakull mudast välja penoplasti ja kasvuhoone kile, paaril korral jäi pootshaagi taha kinni saetud lauad. No ja Raisakull imestab, et pole inimlooma kolpa veel välja õngitsenud. Juhul, kui sellega hakkama saab, pole Raisakulil midagi selle vastu, kui kobraste tegemistel hoiavad silma peal kohtuekspertiisi ametnikud. Saabki natukeseks rahu.

Tegelikult jäi paar päeva vahele, kus Raisakull käis korraks sorujuubileumi pidamas. Kuidas sa ikka minemata jätad, kui paberkandjal kutsega, millel olid kuldsed kirjad ja lintki oli kuldne, oldi vaeva nähtud.

Pidu oli äge, selle peab küll ära mainima. Peeti see 40-aasta juubel kuskil Kambja kandi seikluspargi veerel. Raisakull käis eraldi veel uurimas, mida see park endast kujutab ka. Kaedes atraktsiooni tervikvõtmes, adus Raisakull eneselegi selgelt, et Tarzani moodi mööda puude vahel turnides ta seda rada ei läbi. Ka siis mitte, kui julgustuseks joodud pudel viina ja auhinnaks miljon naela.