Teatetõrvik

Ma küll üritasin esmalt ikka teiste pilli järgi tammuda, kuid kogemused siinses elus kui ka teispoolsuses on näidanud, et fuuriatega ei tasu tüli üles kiskuda.
 Tõele au andes, ma lihtsalt kloppisin oma vanadelt ühistulugudelt koid maha, muidu tulevad mingid muud elukad, nokivad kõik endale ning ma kõigist oma lugudest ilma.
Juhtumisi sattus emand Kaamos kommenteerima ja sealt vist arenes temal plaan, mitte minul, mingisugune jututuhinatuba üles soojendada. No mis mul selle vastu sai olla, et proovida ju võiks.
 Seega, nagu ma soovitasin sealsamas omaenda kommentaaris pealkirja leidmiseks geniaalset nippi, mis peaks olema kõrgeim matemaatika, lausa magistritöö vääriline, mida mina ei hooma mitte ükski raas.
 Kuna emand Kaamos jäi enesele kindlaks, et just mina peaksin nüüd uue pealkirja andma, siis läksin ma neljapäeva öösel, paar päeva pärast kuu loomist, pilkases pimedas pööningule - sinna, kus ma teadsin olema kastide kaupa raamatuid. Käsikaudu liikudes lõin mitu muhku tänu madalate aampalkidele endale otsaette, lisaks komistasin rotiskeletile ning maandusin esimese kasti ette. Hea oli, et esimene virn madalaks osutus ja selle tõttu ma kaela ei murdnud.
 Maapinnale küünlavalgusesse naastes arvasin juba, et olin Lenini teostest või Eesti Nõukogude Enstüklopeediast ühe kõvakaanelise köite, kus pole muud kui aegunud ja kuivad faktid, kaasa haaranud, kust pole teemaks tuhkagi võtta.
 Aga ei, puhusin tolmu maha ja voilaa! mu süda hakkas peksma segast – siit saab ju igasuguseid teemasid, et siga ka enam ei jaksa ennast lõhki nuumata.
 Pigistasin oma okulaarid kinni, avasin raamatu ning asetasin oma kulliküünise sinna, kus pidi olema uue teema pealkiri. Hehh, selle koha peal oli mingisugune illustratsioonilärakas! Milline pettumus...
Kuna meil on juba votujaht ja jutujahi jaoks peaks ju loogiliselt võttes mingi tekst olema, siis kübaratrikki ma ei hakanud tegema. Lõin raamatu plaksuga kinni nii, et aastakümnetega kogunenud tolm ümbruskonna mattis ning pärast kübemete hajumist läksin teisele katsele.
Sedakorda oli avatud koht täis tihedat teksti ja küünealune näitas järgmist musta sõnumit valgel paberil: 

 „sinnani on maad kaksteist miili” 

 Head loovkirjutamishuvilised, enne kui te haarate klahvidest kinni, et neid peksta, tuleks üks asi ennem veel ära õiendada – järgmisena saab pealkirja meite ette toomise au koos lõõskava teatetõrvikuga Lendav, kui te muidugi kõik sellega päri olete.
Kindlasti olete, sest tema kirjutatu on algusekriba kohta nii hea, et ma lihtsalt aplo... /jätaks siinkohal selle võõrapärase sõna väljakirjutuse poolikuks, kuna ma pole kriitik/, kuigi jah, ega teisedki kehvemalt kirjutanud.
 Hoiatan lihtsalt – see teatetõrvik on tuline, nõnda’et ettevaatust! Paha ei tee, kui asbestkattega kindad käepärast võtta on. Aga absinti võiks alles siis seespidiselt tarvitada, kui „Jutujahi teatetõrvik” ohutus kauguses valgust näitab...
 Ja veel...
 Kuna mõned meist on hästi kärmed ja paiskavad oma mõtted päeva paariga letti, siis võiks nädalane tähtaeg olla. Muidu uimerdamine kahe või enama nädalaga pidurdab tegusatelt hoo maha.
 Kuigi mina ise olen aeglase toimega, kuid kes tahaks nii väga aega surnuks lüüa ainult lugemisega, siis ma ei saa garanteerida, et ma jõuan oma loo väljamõtlemisega selle üheainsama nädalaga ühele poole – hakkab kuhjuma see virn, mis võlgnevustundega hakkab tekitama asjatut stressi.
 Aga...
Üllatavalt palju sai teid kokku ainuüksi esimese korraga - selle eest saate kõik minupoolsed topelttänud kolmes eksemplaris lisaks kuuekordsele hurraale!
 Aitüma!
 Raisakull.

Võrreldamatu võrratu võrdlus?

 Mõni päev tagasi kaesin hilisõhtul mingilt ajaloost jutustavalt kanalilt dokumentaali juutide raskest saatusest natsi-Saksamaal.  Mingil hetkel lõi silme ette tänapäev, õudus haaras mu endasse. 
Näiteks: natsid keelasid mitte-aarialastel suplusranda mineku: mulle kumas sealt läbi tänase päeva võrdlus - mittevaktsineeritudel keelatakse ... 

Kõige selle dokumentaali taustal painab mind küsimus: Kui kaua läheb, kui me hakkame mittevaktsineerituid ahjudesse ajama?  

Jõuavad kohale järgmisel päeval

 sa läksid ära eelmisel talvel 

kui külmast sinine oli siis taevas 

lehvitasid veel mulle valevalt laevalt 

mis viis su ära kargest eestimaa talvest 

palmi all mõnuledes sa mõtlesid vaevalt 

mis on saanud kodumaa vaevast 

kui koputas surm uste taga kalgilt 

siis sadade kaupa surdi talvel 

ja minagi olin  siis näost kaame 

sisse ei lasknud – ma olin valvel 

ootasin torus hõbekuul palges 

ning rüüpasin sisse kangeid kraade  

pea iga õhtu tekitas küsimus ängi 

mis on saanud sust võõramaa sängis  

tea, su vanemad pääsesid maisest vaevast 

nad jõudsid pärale järgmisel päeval 

...

Raisakull oluliste sõnumite jahil

 Olulised sõnumid võivad teatud kontingenti ärritada:

Teisalt võivad särgile trükitud olulised sõnumid aga viia nädal enne naisevõttu poissmehe seitsmendasse taevasse:

Hakake juba peale!

 Istusin juba tükimat aega kirjutuslaua taga. 
Sulg tindipotsikus sähvatavat loomeidu ootamas, paber aga igavest noorust demonstreerimas.
Iseasi, kui kauaks.
Käsi sirutus juba mitmet korda üle laua, et haarata sulg ja kirjutada esimesed kortsud paberile.Poolel teel millegipärast jäi mõte kiratsema ja käsi tõmbus tagasi.
No kurat! 
Nagu mõttekrambist vähe oleks – vasak sääremari andis nüüd märku, et mulle usaldatud pindalal meeter-kord-poolteist boksis maratoni ei jookse.

Üritasin tasa ja vaikselt...

Ammu vaikis hääl taamal, andes üles teemasid, millest tuli kirjutada.
Kõhedusttekitavalt üksluiselt luges kümme erinevat pealkirja.
Ja raskelt.
Metalselt.
Sekka kostva kahina saatel.
Kuid üks kord.
Kohati oli kahin jäänud kõige olulisemat lausejuppi segama.
Sellega koos kadus mu keskendumisvõime.
Küsimusi siin ei esitatud.

...püsti tõusta.
Sellega andsin justkui märku, et olen lõpetanud.
Nii oli juhendis, või mis ta nüüd oligi – eeskirjas, mustvalgel kirjas.
Koos punases kolmnurgas asetseva hüüumärgiga.
Millele ma ka oma pookstaavid lisasin.
Kui aus olla, siis ega vaim enam peale tulnud.
Seda enam, et pole pealkirja, mille järgi saanuks teemat aretada.

Nüüd, kui ma juba oma tagumiku toolilt tõstsin ja oma selja sirgu ajasin, tuli meelde, et metalne hääl kraaksatas viimati: „Hakake juba peale!“
See kostus liiga võikalt ja nii selgelt, et mul hakkas külm.
Kehale tekkinud kananahk ei tahtnud kuidagi taanduda ega külmavärinad vaibuda.
Selle all kannatas mu oskus mõtteid kirja panna.
Kramp vasakus sääremarjas tugevnes.
Pilt silme ees kiskus pimedaks minema.
Pidin end toetama boksi seina ja kummarduma, et kohin mu kõrvus vaibuks.

Boksi sein rebenes nagu see oleks tehtud paberist.
Kukkusin tundmatusse, haarates kaasa üha laiemalt rebeneva jõupaberi.
Jõudsin silmata teisel pool seina istuvat kuju.
Kohkunult oli too täiskirjutatud lehele ümber ajanud oma tindipotsiku.
Kahetseval ilmel jälgis ta, kuis tindiplekk paberil aina laienes, nullides suure vaevanägemise.
Kahetsus muutus ta silmis nüüd suureks raevuks.
Marutõbisena kargas ta mu kõri kallale.
Enesekaitseinstinkt võttis must võimust.
Niimoodi rüseledes langesid üha rohkemad boksiseinad me ümber.
Pea kõikjal, kus me keerlesime, oli tunda kirjutajate kättemaksuhõngu segajate suunas.
Lõpuks veeresime kui puntrasse keritud lõngakera ringi, hävitades kõik oma teelt.
Kui ükskord rahunesime, vaatasime üksteisele otsa ning tajusime, et...

...Liiga palju oli  meis sarnasusi iseenda peegelpildiga. 

---------------
✋Triibualune selgitus: Taaskord meenus votujahiga, see tähendab, et eelmise postitusega, seoses ammune elik kümneaastaku-tagune kommuunikriba, mis ilmselt võinuks sobida votuhetkede vahele jutustavaks looks... Seepärast luban endale sellise luksuse, et üllitan selle taaskord, kuna eelmine vastavasisuline lugu sai häid sõnu tunda.😎

Raisakulli tihelijaht

Esmalt siis kuskilt kohale voorinud masinad, mis pargiti "silgud pütis" põhimõttel:

Kui vaikinud on teesaund elik tiiheli.

 

 Eks nad tulivad mu lilleaida imetlema...

Tihe lilleseade

 

Reede

Sellenädalane votujaht tõi meelde mu ühe vana kirjapandud kommuuniloo, mida sai nüüd vähe kohendatud. Ja ega pildidki uuemat sorti ole - needki äranähtud ning läbinämmutatud. Muusikalise poole pealt hakkas miskipärast kolbas leierdama November rain, luues taustal nukkkermagusa meeleolu...

...kuldsed hitid karbist välja...

Reede.

 Sain ühel päeval, kui mu mälu ei peta, siis esmaspäeval, kirja sellelt, keda ma ei tundnud.
Keerutasin kirja käes, teadmata, mida sellega peale hakata, kuid jätsin avamata kujul laua peale.
Järgmisel päeval võttis mu postkastis enamuse ruumist panderoll, mis nagu pärast saatja aadresse kõrvutades, oli samane kirja saatnu omaga – ka seda ma ei teinud ma lahti.
Kolmapäeval, see tähendab, et eile, sopsatas postkasti järjekordne kiri, mis jäi samuti avamata, kuigi aadress oli just seesama, kus ma parasjagu tükimat aega pesitsesin, kuid adressaadi nimi kuulus kellelegi võõrale.

Täna, neljapäeval siis, enam mu postkasti kirjadega tundmatult tundmatule ei risustatud.
Mõtlesin endamisi, mida küll nendega postisaadetistega peale hakata?
Jätsin nad lauale, kuniks selgus käes.
Söömaaja kestel sorisin peas kõikvõimalikud tuttavad peast läbi, kuid mitte ükski neist ei ühtinud minu mälupildiga.
Tegin otsuse, et hävitan panderolli ja kirjad.

Tahtsin need saadetised kaminatulle heita, kui avastasin, et panderoll ja üks kirjadest oli juba avatud. Ning avatud saadetiste sisu olid kutsuvalt pooleldi ümbristest väljas.
Mina seda teha ei saanud, sest polnud mu loomuses võhivõõrastelt saadud saadetisi avada. Ja ometigi olid mõlemad avatud postisaadetised veel tund tagasi hermeetiliselt kinni.
Imelik küll - võin praegugi, käsi seaduseraamatul, seda vanduda.
Samas, keegi ju minu teadmata mu väikeses korteris ei saanud käia.

...nii nägi välja mu kunagine puuküttega korter... 

 

Kontrolli mõttes viskasin pilgu välisuksele, võti oli ees nagu muistegi ning lõgistasin kindluse mõttes veidi ukse linki – uks oli lukus. Kammisin toad läbi, vaatasin ka oma voodi alla, kus valitsesid hästi kohevad tolmutordid. Viimane sai nenditud sellepärast, et homme, reedel, tulnuks plaani võtta üks suur koristamisaktsioon. Kappe mu tagasihoidlikus korteris pole, on riiulid liugukse taga – ka sinna sai kiigatud.
Aga kes ikkagi need kirjad avas, jäigi selgusetuks. Vaikselt hakkas kumama, et ma hulluks lähen. Läksin baarikapi manu ja valasin endale väikese pitsitäie ning vajusin mugavasse tugitooli, mis sai kunagi nooruse uljusest või lollusest inglise klubi-laadsest pubist pihta pandud, mõtisklema.

Pits kangemat.

Seesinatine toanurk oli üsna hämar, kus see nimetet tool asetses. Enamuse ajast oli kõrge seljatoega massiivne mööbliese ka hoolimata rohkest sõpradearmaadast, kes oma kulgemistel minu poole ära eksinud, märkamata jäänud. No ega ma ei eksponeeri seda nagu näitusel. Ka eelpoolmainitud pubi omanik oli mitu korda käinud mu juures suure ilma asju arutamas. Aga ju oli see nurgake nii hämar või oli pubi omanik piisavalt kanapime, igatahes ta pole märgand oma varandust minu pool vedelemas - mina pole ka sel teemal temaga rääkinud. Küll aga olen teda kuulnud siunamas vargaid, kes talt kalli esivanemate mööblieseme pihta on pannud.
Niisiis, ma istusin seal hästi hämaras nurgas üsna vagusi, unustamata hüva rüübet manustada. 
Siis juhtumisi eksis mu vaade taas lauale. 
See, mida nägin, ei kustu mu mälust niipea…
Läbi seina, kus taga korstnajalg, ilmus kera, mis ettevaatlikult laua ääres, kus kirjad asetsesid, lahti rullus. Vaevukumav valgus haaras ühe neist kirjadest.

Mu kõrvu kostus vaikne paberi krabin, mis sarnanes hiirte tekitava müraga.
Kiri loetud, haarati panderollist üks kauneimaid ehteid, mida ma olen eales näinud - hõbekaelakee koos briljantripatsiga liikus tuhmi valguskuju kaela, helendades valgust kahekordseks. 

Kaunimast kaunim kee.

Valguse kuma, mis osutus üsna nooreks naisekujuks, heljus juuste ja vaevumärgatavalt läbipaistva hõlsti lehvides ümber laua.

Liig labaseks ja kohatuks läheb, kui hakkan teist siin detailselt kirjeldama. Igal juhul tundsin alakehas mõnusat surinat, mis vastab mõnede inimeste ütlusele – liblikate lennule kõhus...
Voogav kaunidus märkas laual avamata ümbrikut, mis oli eile saabunud. Ettevaatlikult lõikas ta laual lebava noaga selle lahti. Lugedes huulte liikudes esimese lause, jäi tema pilk pidama hämaral nurgal, kus mina kogu aeg vaikselt istusin. Kohkunud ilmet vaadates tundsin end süüdlasena – mina, kes ma lihtsurelikuna vaimude maailma juhtusin puhtjuhuslikult kaema ja sellepärast nüüd saab tema karistada, et julges end siinpoolsusele näidata...
Aga see kimbatus sai hetk hiljem kauni haldja poolt reveransi näol hüvitet.
Kelmika silmapilgutusega kadus valguskuju niisama äkki kui oli ilmunud.

Tõusin oma mugavast tugitoolist ja astusin laua juurde.

Nagu silmamoondusena olid kirjad kadunud.
Meenutades huulte liikumist, teadsin nagu iseenesest, mis viimases kirjas seisis: „KULLAKALLIS! SA OLED REEDETU…“

Selsamal hetkel helises uksekell.
Pead vangutades, pühkimaks eemale äsjanähtu ja manades ette oma tavalise ilme, astusin ukse manu. Avades läve sissetulijale, jäin soolasambana seisma. Seal seisis kogu oma hiilguses luust ja lihast TEMA ISE.
Tema, kes etendas napp viis minutit tagasi mulle uskumatut vaatemängu…Muigvel sui voogas ta üle lävepaku, vaadates mulle otse silma. Ma ei suutnud oma pilku kõrvale keerata - tema lummavalt sinihallid silmad võtsid mu põlvist vetruma. Ta lähenes mulle ja üsna pea põimusid me huuled pikaks suudluseks. Aimasin üht, et see neljapäev aga ei lõpegi mu siinses elus ega teispoolsuses…

Jah, tuleb tunnistada, et mina olen ka nüüd reedetu…

...igavesti kestev suudlus... 

Raisakull olümpiadeviisi jahil

Selline mitte midagiütlev sirelipõõsas, mis avas oma õied üsna varakult, et mesilased kiiremini tolmutama kihutaksid.
 Kuid alljärgnev on puhas optiline müstika, mis ülalolevast saada...
Nii et otsustage ise.
Kõigepealt ilmus Raisakulli kujunditeadvusesse tiibusirutav tuhast tõusev ehk kõrgemale lendav fööniks:

Ja kõigest mõned päevad hiljem toimus Raisakulli ajukeemias väikene nihe - sedakorda tajuti pildilt aga kaugemale ehk alati käppadele maanduvat kaslast, ilmselt on siin tegu leopardiga: 

Selle seeriaga sai ehk olümpia vähemalt votujahis loodetavasti ühele poole.

Raisakull lilleilu jahil

Tee või sulatina, aga Raisakullil on kõige ilusa peale silma.
Paslikud näited on allpool.

Sireli-ilu. 

Mis tost, kui tipus on õhuvahe olematu ehk nii ongi pilt plaanitud. 
See-eest allolev peaks kõigi votukrahvia reeglite järgi kombes olema.

Mooni-ilu.

Tegelikult pidanuks need kaks Tuulekaeras esitlema. 

Heietus Uduverest

 Sellest on juba mitukümmend aastat. 
Kui täpsemalt sõnastada, siis oma sorujagu elik nelikend aastat kindlasti. 
Tollal teismeliseohtu Raisakull astus esimest korda üle Uduvere lävepaku.
Oh sina jummel küll, kus olid riiulid täis joovastavaid jooke.
Valik oli veidi kesine - ainult viin ja viin ja viin. 
Pealinna, Viru Valge ja Ekstra. 
Pluss õlu, aga seda oli ainult Žiguli nimelist. 
Sigarette müüdi ka, kuid nende valik oli veidi suurem - Salataaja Ruuno, Bellamoor, Ekstra, Leek, Tuluke ja Rumba olid need, mis seniajani mälus kinni on.  
Asus see rahva seas Uduvere nime kandev viinapood Väike-Maarja ja Kaarma vahelisel tühermaal valges ühekordses paekivist hoones, millest nüüd pole muud järel kui müürid.
Vähemalt viis- või kümmeaastak tagasi paistsid võsast Püha Birgitta-nimelise Pirita kloostri laadsed müürid.
Üllatav, et sellest viimatinimetatust pühakust pole veel tehtud alkopühakut, kuigi nimi viitab ühele puule ja sellest tulenevalt ka kasekohinale. 

No mul pole ju millegipärast sellest kuulsast kohast pildimaterjali, sest polnud vajadust olnud kaamerat kaasas tarida. Ja kui liikuda tänapäevast kergliiklusteed mööda, siis peab ikka tähelepanu suunama üldjoontes sellele, et kedagi alla ei aja.  

Aga udust on mul pilte üksjagu, mis  eksponeeritud mu esimeses ajatapmiseveebis. Sealt on mu seekordne saak üheainsa ülesvõtte näol ka pärit, ainult veidi lõikamist ja tuunimist. 

Kahekesi Raisakulli vereta jahil

Teadagi, et kahekesi on palju lõbusam kasvada kui üksi...