Raisakulli küünlakuu. Vormelisõit

 See öö aga Raisakull sõba silmale ei saanud - Une-Mati käis mitu korda kobistades jälgimistoa asukad üle, unustades Raisakullile liiva silmnäkku heita, kuna tema koiku oli uhkes üksinduses eraldi, samas kui teised patsiendid toibusid järgemööda kardinatega eraldatud ühes uhkes reas. Ju siis oli see Iideni värk, kus, kui Raisakullile meelde tuli enne lõikuslauale minemist öeldud fraas: saadame su pärast naiste palatisse! ärkamisele, kardinatagused olid kõik lõigatud ja paigatud naisi täis. Raisakull oleks saanud siis hommikul kireda nagu kukk kanakarjas, aga sellenimeline meeskodanik oli juba seal reas olemas, jäi see kikerikii ära. Ilmselt oli Raisakulli voodikoht patsientide ületäituvuse tõttu komplitseeritud, et mitu korda öö jooksul ärkas ta vetsu-tule süttimise peale. 
Hommik aga tõi uued liikumised. Raisakulli voodile löödi hääled sisse ning viidi röntgenisse, kus pommitati x-kiirtega strateegilist ala, mida rahvasuus kroonijuveelideks kutsutakse. Teel sinna ja tagasi sai Raisakull sama tunde osaliseks, mida kogesid esimesed vormelisõitjad - jalad ees, peanupp tänu patjade asendile püsti, vedavaks mootoriks kaks lõbusat kiirekäigulist sanitari - ilmarahva kaastundlike pilgu all ja mõned neist hüppasid koridori serva lastes ratastel koiku endast mööda. Lahe, üpris lahe tunne tekkis, peab mainima. Tahaks veel!!! 
Peale paksude uste taguse toa külastamist viidi Raisakull samasse palatisse, kus ta ootas paar päeva tagasi oma järjekorda lõikusele. Nüüd oli kaks palatikaaslast kadunud, neid asendasid uued mehed, üks neist Tamsalust.
Ööh, tere tali!
Ja jälle võis Raisakull vanduda, et on temaga kunagi kauges minevikus kokku trehvanud. Kui see luges voodiotsal Raisakulli nime, küsis ta  - kas ... on su veli? Mispeale Raisakull muigamisi noogutas. 
Ja ilmnes , et ka senise "palativalitsejaga" oli ta kauges nooruses kokku juhtunud.  
Raisakullil tuli meelde, et õepojal sünnipäev ja võttis ühendust järgmise sõnumiga: "Õnnitlen! Mis on sinu tänased töövõidud? Helista, kui aega saad."
Ja umbes kümne minuti pärast telefon üürgaski. Raporteeriti, et koristamine käsil, kuidas sul? 
Raisakull ütleski, et tema tänane suurem töövõit oli püsti kusemine ja varsti hakkab pääsukese moodi kusema! Vot nii - käed laiali, üks jalg õhus...  
Aga siis saabus uus tütarlaps, samuti kenake, tutvustas end füsioterapeudina ja käskis Raisakullil jalad alla võtta ning talutas tolle trepikotta. Oeh, nüüd juba trepid vaja vallutada, käis Raisakullil peast läbi. Jah, juhendamine käis verbaalselt. Raisakull sai trepil küünarkarkudega harjutamisest õnnestumisest lausa eufoorilise laengu, et tahtis veel ja veel üles-alla liikuda, kuid lõpetati seekordne harjutusevoor järsult. Tagasi palatisse jõudes luges tütarlaps sõnad peale, et alates tänasest on rulaatoriga käimine lõppenud, nüüd tuleb ainult karkudega liikuda. Sellega oli Raisakull 100 protsenti nõus.  
Veidi hiljem astus palatist läbi tohtrite konsiilium, mille koosseisus Raisakulli opereerinud kirurg figureeris, ütles viimane, et nägi röntgenülesvõtteid ja kõik on parimas korras. 
Päeva edenedes jättis senine palativeteran sai kojusõiduks loa ning tellis endale masina järgi. Raisakullilt küsiti samuti, ega ta täna ei soovi jalga lasta, kuid tänan pakkumast, homme oleks vast paslikum. seda enam, ega tal transporti nii kerge pole kohale tarnida. 
Õetütar helistas ka millaski ja Raisakull teavitas teist, et varsti visatakse ta kliinikumist välja ebasündsa käitumise tõttu - nimelt "ämmakleidi" alt välguvad kerad ja paljad kannikad, kui kummardada ja hõlstisaba üles tõuseb... 

Järgneb...