Raisakull kondivalu jahil

üks kondiaurujõul soojaandev lahendus...

 Tõtt öeldes - mul on elu jooksul olnud mitu kondiaurutajat, et ma võiksin kõik nad ette vuristada. 

Kõige pealt oli mul kindlasti vanker, kus ma oma vedelaid konte aurutades sipupükstes siputasin - sellest pole ei pilte ega masinat ennast, millest on eriti kahju. Ausalt, ega ma ise ka sellest midagi mäleta. 
Ajavoolus on mul meeles esimene, kolmerattaline ratas, millega ma väntama õppisin, ja millest sai hiljem kaherattaliseks, kui pikem võll  lühema vastu välja vahetada, ümber muundada. Ka sellest pole pilti ega ratast ennast. Iseloomult oli see nagu fix-ratas - vabajooksu polnud, kogu aeg pidi väntama või pidurdades jõudu rakendama, aga kõrgtehnoloogiline sellegipoolest - tagurpidikäik oli täitsa olemas. 
Aastaid hiljem olid mul järgepanu - õe kokukas "Desna2", millega ma tasakaalu harjutasin. seejärel aidast leitud laiali lahutatud "Sputnik", mille ma ise kokku monteerisin, siis enda esimene ostetud "Aist".  Kui toonasesse majapidamistarvete kauplusesse saabus partii "Turist" rattaid, ei suutnud ma külmaks jääda, omandasin sellegi ühe isendi - mitu aastat kimasin hommikuti tööle ja õhtuti ümbruskonna teedel, kuni ühel vihmasel ilmal pidurite mitterakendumisel vastu seina panin, mille tagajärjel raam kõveraks väändus. Tänapäevaseid rattaid kaedes tundub mulle, et ma paningi selle "kaelakausi juurest ülemine ja alumine toru kõverasse"-moehullusündroomile aluse... 
Kui ühel päeval sturr väändunud kohtadest ära murdus, siis sai Aistiga edasi tööl käia, kuid ümbruskonna teedel ma enam ei lennanud. 
Läks mõni aasta mööda, juhtusin Jõgeval nägema üht Permi oblastis valminud 5-käigulist jalgratast, mis mõni kuu hiljem leidis minu. Ega see õige ratas ka polnud, aga kuna Turisti jupid istusid sinna heasti, siis asendasin probleemsed lihtsalt paremate vastu ringi. 
Ükskord küla pealt kottu jõudes oli mu üllatus suur, kui aidas jõllitas vastu Tunturi, millega sain paar aastat hiljem oma kontosse senikehtiva kiiruserekordi - 73km/h, ja mille Bottecchia ilmumisel kinkisin oma vennatütrele. 
Küla peal on maru kasulik käia, kui silmad prügihunnikusse visatud jalgratast, kaed olukorra oma silmaga üle ja kui arvad, et mõistus võtab ja rahakott kannatab, saad kaupa teha. Nagu ma tegin GT ja Classic'uga - need toodi tasuta mulle kottu kätte. Saigi pahna hoovist vähemaks, oli kommentaariks. 
Sophy on mul selleks ajaks, kui jalg enam üle pulga ei tõuse.
Alevist üks juba jõudis imestada, et mis? sul neid rattaid lademeis? Naiseks hakkasid või?  
See on minu Harley-Davidson! vastasin. 

 Ülalolevalt pildilt on näha tänasel päeval minu valduses olevad kondiaurumasinad. 

Kord käisin Bottecchiaga bensukast bensiini toomas.
Üks kodanik astus ligi ja küsis mu käest midagi, millest mina selekteerisin välja "ratas". Tahtsin juba nähvata, et see on minu hästi janune sõiduriist, mis võtab kütust oioioikuipallu.
Nagu ma ütlesin korra enne karvastele tsiklimeestele, kes väljas jäätist limpsisid ning kes selle peale naerma purskasid.
 Siiski palusin küsijalt uuesti küsida, mis murega ta mu poole pöörduski, ma olen ju nürmik.
Ta küsis nüüd mulle arusaadavas keeles, kas see on elektriratas, et temale jääb siuke mulje.
Mille peale ma vastasin - ohei! ma pole nii jõukas, aga tegu on siiski pesuehtsa kondiaurumasinaga...

Paar nädalat tagasi käisin kohalikus superhüper...marketis, kus mu poole pöördus üks kaubaesitleja ja GT-d takseerides küsis: "Kas sa rändad? Kaugelt tulek?" 
"Ekkeee! Mis mõttes rändan?" 
"Ma vaatan, et sul viimase peal rändamise ratas..."
"Aaa! Ei! Tõin sellega oma taara siia..."