Kõik

Jah!
Ongi kõik!

Mul rohkem sõpru siinkandis pole.
Nii nagu ka häid tuttavaid, kellega loramöla saaks ajada.
Tundub, et nüüd saan rahumeeli kuradile käia.
Ilma, et peaksin hea larhvi ette manama ja sunnitult teise lõustaga mölisema hakkama.
See oli lausa õnnistuseks, mis ootamatult sülle vajus.
Ega ma ausalt öeldes ise ka ei uskunud, et see nõnda lihtsalt käib, aga näedsa – asi toimib...
Nüüd saan olla ainult mina ise oma egoismi ja muu pagasikompsuga.
Ainult ametkondadega suhtlemisel tuleb klaarida varem või hiljem puudujäägid, mis mul praegu tallel on.
Näiteks viskas mul üle ühe ametniku üpris optimistliku tooniga pealekäimine, mille peale ma ausalt öeldes vihastusin, kuid suutsin ennast niivõrd valitseda, et too ei saanudki aru, mida ma tundsin.
Omaaegne emakeele tunnis tolamängimine Pööbelmanni instituudis andis tunda viisil, mida kogevad ainult parimad näitemängu meistrid – Meistrid – suure algustähega.
Mitte, et ma nende hulka kuulunuks.

Eile toodi proovimiseks hekilõikur. Noh, sellega oli lausa lust hekki pügada - päevatöö sai tehtud poolteise tunniga.
Paar korda oleksin endale kõrri lasknud teisel pureda.
Kuna aadrilaskmist ei toimunud, siis võttis masin hoopis drastilisemad meetmed ette – lõikas mu uue ja ilusa punase juhtme läbi.
Pärast kuulsin, et hekilõikamisemasin teebki seda pidevalt – eelmisel päeval oli mitu korda ca meetri kaupa vooluvoolikut haugatud.