pühapäev, 11. november 2018

Matrossovi surm


Kaamos küsis viimati, mis ajendab vanu mehi hulle tempe ette võtma?
Mõtlesin mis ma mõtsin, aga kuna minu mõtted lähevad kommentaariumist kauge kaarega mööda, siis ma mölisen siin veits.
Kui noorte meeste puhul otsustab mässav veri hulle trikke tegema, siis vanamehenässide puhul tuleks meelde tuletada järgmist kõnekäändu – vana hobusekronu tahab ka kaeru nosida. 

Tegelikult lõi mulle Kaamose lugu lugedes millegipärast silme ette kunagi Nõukogude Liiduvabariikide ajal nähtud film, mis rääkis surematust kangelasest Matrossovist, kes heitis end dzoti laskepesa ette. Ainuüksi selleks, et „meie väed” edasi liikuda saaksid.

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis süžee kõlas pildireana järgmiselt:
Et tagasihoidlikkus pidavat voorus olema, siis näidati eelnevalt antud seltsimehe käitumist enne kangelastegu, kus paljud relvavennad tahtsid sm. Matrossovi esitada mingi ordeni saamiseks, aga peategelane ei tahtnud sellest kuuldagi, veel vähem näha. 
Roomates oma paari kaaslasega laskepesa juurde ja järsku avastades, et need on verest väljas ehk sõna otsesemas mõttes kuulirahe all surma saanud, viskas ta granaadi dzoti suunas, millele järgnes vaikus.
„Edasi!” karjus eepiliselt filmikangelane ning tõusis veel püsti, taustal aga liikus kogu inimmass mäekülge üles.
Ja siis hakkas kuulipritsi tärin kogu seda inimmassi maha niitma.
Aleksander viskas seda nähes veel paar granaati ambrassuuri suunas, taas oli väikene vaikus, millele järgnes taas karjumine: „Edasi, seltsimehed! Edasi!” ja inimmassi edasiliikumine ning seejärel uus surma niidumasina tärin, mis harvendas edasiliikujate ridu.
Kuna rohkem granaate polnud, siis viimase abinõuna heitis Aleksander Matrossov oma keha laskepesa ette. 

Nüüd selles kohas on õigem küsimus esitada: Mis ajendas noort meest sellisele teole?
Noor ja mässav veri?
Mure kaaslaste pärast?
Kodumaa nimel surra?
Tegelikult ma mõistsin äkitselt nüüd alles, et selleks oli hirm.
Hirm „troika” ehk teisisõnu sõjatribunali ees!
Et pannakse talle süüks kaasvõitlejate massiline hukkumine, õhutades neid edasi liikuma, samal ajal, kui ta pole kindlaks teinud, et kas laskepesa on kahjutuks tehtud.

Hirmusid on mitmeid – ürgsetest läbi iidsete tänapäevasteni välja.
Üks tänapäevaseid hirme on täiskusemisehirm, mis ühiskonna poolt juba varases nooruses peale surutakse, mis hilisemas vanuses põiehaigusi tekitab. Muide, see hirm olevat psühholoogilise toimega – naeruvääristatakse, mitte ei halastata täiskusnud inimest, seejuures unustamata ka mõnitada teemal: täiskasvanud, vana mees...
Kusi pole muu, kui territooriumi märgistamise vahend. 
Loomariigis, kuhu inimene samuti kuulub...

Ehh, selle pika tiraadi perra tuli endal ka hirmus kusehäda peale, raisk! Ma nüüd kihutan nurga taha põit tühjendama. Pärast on ehk sama hea õnnis tunne, nagu lapsel, kes saab jõulupaki kätte.

P.S. Ei osanud paremat pealkirja välja mõtelda, nii et pime aeg on mõtteerksuses ka lihtsalt pime.

5 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Matrossovi tegu olevat sündinud veebruaris.
Talvel.
Matrossovi viimased sõnad olevat olnud "....kui libe!".

Aga nüüd tõsiseks tagasi minnes: see su teooria....mine tea, mine tea...

A.I.V.O. ütles ...

Et ta komistas siina augu ette, mitte ei heitnud end?
Kui nii võtta, võib see tõsigi olla. Samas jällegi võimalik on ka järgmine stsenaarium: Matrossov sai surmava kuuli ja kaks kaaslast tarisid surnukeha dzotisuu ette...
Kui juba surmadaatumitega (Wikipeedia andmetel) jahmerdati, asi siis teistsugust juttu rääkida polgukomandörile. Polgule võis olla vajalik selline jutt, et kuidas saame ikka kehvemad olla - teised saavad ja meie ei saa?

A.I.V.O. ütles ...

...kangelastegusid sooritada?

Ulf D. Mortum ütles ...

Mul õnnestus päälkirja lugida: "Lomonossovi surm"...

A.I.V.O. ütles ...

Lomonossov oleks võinud tõesti kellegi Richteri asemel olla, kes sai õnnetult teadust tehes surma - nimelt minu peakollu pidama jäänud info põhjal - mõlemad mehed, kes olid ka suured sõbrad, uurisid välgu omadusi...