Kaamos küsis
viimati, mis ajendab vanu mehi hulle tempe ette võtma?
Mõtlesin mis ma
mõtsin, aga kuna minu mõtted lähevad kommentaariumist kauge
kaarega mööda, siis ma mölisen siin veits.
Kui noorte meeste
puhul otsustab mässav veri hulle trikke tegema, siis vanamehenässide
puhul tuleks meelde tuletada järgmist kõnekäändu – vana
hobusekronu tahab ka kaeru nosida.
Tegelikult lõi
mulle Kaamose lugu lugedes millegipärast silme ette kunagi Nõukogude
Liiduvabariikide ajal nähtud film, mis rääkis surematust
kangelasest Matrossovist, kes heitis end dzoti laskepesa ette.
Ainuüksi selleks, et „meie väed” edasi liikuda saaksid.
Kui ma nüüd õieti
mäletan, siis süžee kõlas pildireana järgmiselt:
Et tagasihoidlikkus
pidavat voorus olema, siis näidati eelnevalt antud seltsimehe
käitumist enne kangelastegu, kus paljud relvavennad tahtsid sm.
Matrossovi esitada mingi ordeni saamiseks, aga peategelane ei tahtnud
sellest kuuldagi, veel vähem näha.
Roomates oma paari kaaslasega laskepesa juurde ja järsku avastades, et need on verest väljas ehk sõna otsesemas mõttes kuulirahe all surma saanud, viskas ta granaadi dzoti suunas, millele järgnes vaikus.
Roomates oma paari kaaslasega laskepesa juurde ja järsku avastades, et need on verest väljas ehk sõna otsesemas mõttes kuulirahe all surma saanud, viskas ta granaadi dzoti suunas, millele järgnes vaikus.
„Edasi!” karjus
eepiliselt filmikangelane ning tõusis veel püsti, taustal aga
liikus kogu inimmass mäekülge üles.
Ja siis hakkas
kuulipritsi tärin kogu seda inimmassi maha niitma.
Aleksander viskas
seda nähes veel paar granaati ambrassuuri suunas, taas oli väikene
vaikus, millele järgnes taas karjumine: „Edasi, seltsimehed!
Edasi!” ja inimmassi edasiliikumine ning seejärel uus surma
niidumasina tärin, mis harvendas edasiliikujate ridu.
Kuna rohkem granaate
polnud, siis viimase abinõuna heitis Aleksander Matrossov oma keha
laskepesa ette.
Nüüd selles kohas
on õigem küsimus esitada: Mis ajendas noort meest sellisele teole?
Noor ja mässav
veri?
Mure kaaslaste
pärast?
Kodumaa nimel
surra?
Tegelikult ma
mõistsin äkitselt nüüd alles, et selleks oli hirm.
Hirm „troika”
ehk teisisõnu sõjatribunali ees!
Et pannakse talle
süüks kaasvõitlejate massiline hukkumine, õhutades neid edasi liikuma,
samal ajal, kui ta pole kindlaks teinud, et kas laskepesa on
kahjutuks tehtud.
Hirmusid on mitmeid
– ürgsetest läbi iidsete tänapäevasteni välja.
Üks tänapäevaseid
hirme on täiskusemisehirm, mis ühiskonna poolt juba varases
nooruses peale surutakse, mis hilisemas vanuses põiehaigusi tekitab.
Muide, see hirm olevat psühholoogilise toimega –
naeruvääristatakse, mitte ei halastata täiskusnud inimest,
seejuures unustamata ka mõnitada teemal: täiskasvanud, vana mees...
Kusi pole muu, kui
territooriumi märgistamise vahend.
Loomariigis, kuhu inimene samuti
kuulub...
Ehh, selle pika
tiraadi perra tuli endal ka hirmus kusehäda peale, raisk! Ma nüüd kihutan
nurga taha põit tühjendama. Pärast on ehk sama hea õnnis tunne, nagu
lapsel, kes saab jõulupaki kätte.
5 kommentaari:
Matrossovi tegu olevat sündinud veebruaris.
Talvel.
Matrossovi viimased sõnad olevat olnud "....kui libe!".
Aga nüüd tõsiseks tagasi minnes: see su teooria....mine tea, mine tea...
Et ta komistas siina augu ette, mitte ei heitnud end?
Kui nii võtta, võib see tõsigi olla. Samas jällegi võimalik on ka järgmine stsenaarium: Matrossov sai surmava kuuli ja kaks kaaslast tarisid surnukeha dzotisuu ette...
Kui juba surmadaatumitega (Wikipeedia andmetel) jahmerdati, asi siis teistsugust juttu rääkida polgukomandörile. Polgule võis olla vajalik selline jutt, et kuidas saame ikka kehvemad olla - teised saavad ja meie ei saa?
...kangelastegusid sooritada?
Mul õnnestus päälkirja lugida: "Lomonossovi surm"...
Lomonossov oleks võinud tõesti kellegi Richteri asemel olla, kes sai õnnetult teadust tehes surma - nimelt minu peakollu pidama jäänud info põhjal - mõlemad mehed, kes olid ka suured sõbrad, uurisid välgu omadusi...
Postita kommentaar