Mõtlesin küll, et
saan võõrnähutatud selle kuradi veebimölisemise, kuid trääsa sa
näed!
Ajukelmetükid
masseerivad üksteist, aga orgasmini on veel pikk tee ees.
Polegi viimast tükk
aega kogenud – rahutuks tegevat on nõnda palju, et see segab
täielikult keskendumist.
Eriti hulluks ajab
see nõndanimetatud loll igavese tule sündroom elik teisisõnu
paarilise leidmine.
Peale õnnestunud
jahilkäiku saaks juba oma lõusta kuu poole pöörata ning
rusikatega täie jõuga omale rinda taguda, kisendamisest ei tasu
röökida.
Ehk saputab see
kopsukaitsekarkassi tagumine üleval pool kolbas mu mõtted
järjekorda.
Ausalt ütelda, mul
pole usku enam mingiks originaalseks igandiks.
Sestap ma üritan
muusa puudumise tõttu kõiksepealt oma vanade, kuid see-eest oma
arust väljatulnud oopustega, mis, tõsi küll, mõningase
toimetamisega, ühele poole saada.
Võib-olla alles siis võib
hakata mu ajukeemiatehas mingit tulemuslikku loomingutossu välja
purskama.
Näis siis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar