kolmapäev, 20. juuni 2018

Rahvakunst - tema ilu ja valu

Kunagi ammusel ajal mõtlesin rahvakunstiga tegeleda.
Ei old vaja miskit teha, kui osta sekondhändist mingid hilbud ja panna need kunstniku moodi selga.
Mõeldud-tehtud.
Läksin siis kalmistule, kaevasin augu ja matsin enda auku ära.
Seejärel tuli kohale pööbel ning plaksutas mu mitu korda tagasi.
Ma tüdinesin sellest nii ära, et otsustasin veel elada.
Aga inimeseloomad oma mõtlemisega ei saanud ilmselt pihta, et ma kunstiga, liiati veel rahvakunstiga tegelen.
Mõned vaatsid, et ma puhta lolliks lännu: tahtse mind siis hullarisse sokutada.
Ehheee...
Ma küll panin nende eest punnu, aga kaua sa ikka jooksus oled.
Hämardus ja takkapihta kõht hakkas koolnumoodi korisema.
Hiilisin siis kottu ja vaatasin, et mu üürikortri aknas valgus põleb.
Otsustasin lähemalt kaeda, milles asi?
Ronisin siis akna taha.
... Ja su meie...
Kus hakkas kriiskamine pihta!!!
Vilksamisi tuppa vaadates nägin hirmunud pilguga perenaist, kelle suust kogu maailma kõlavaim ooperisoolo tuli.
Nagu "Carmen"-is.
Nujahh, olin unustand omale miskise läkiläki pähe.
Selle kõrvad aga ei kannatanud seda tuletõrjealarmi välla ja hakkasid sitavett jooksma.
Seepääle keerasin enda ringi, et hakkan minema kui...
...Hirmus valu pähhe lõi.
Seda ei suutnud mu närvilõpmed välla kannatada ja kadusin pehmesse pimedasse uttu...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar