laupäev, 23. juuni 2018

Mitte mingit vaimusoont pole.


Oma vanu lugusid lugedes ja toimetades mõtlesin küll vist naiivselt, et nüüd tuleb see suur niinimetatud vaimuhoogsus peale.
Ma ei tea enam, ei julge ka pakkuda, et lugusid hakkab tulema nagu Imaverest saepuru.
Paari loo kondikava treisin oma peakolus isegi valmis, kuid tuli ära unustada, sest juhtusin mingit jänkide tehtud linateost kaema, siis tolle teema ühtis peaaegu minu ajukeemia saadusega – ainukese erinevusega: minul polnud noid „jooksvaid metssigu” käepärast.
Nii et pole hullu ühtigi, senikaua tuleb teil leppida mäluvärskendamise ehk vanade lugude ülessoojendamisega, kuni ma leian ükskord oma jutusoone üles.
Jäin siinkohal pikalt mõtlema, äkki on õigus neil, kes väidavad sinisilmselt, et muusade olemasolu tagab elukunstnike loomingupuhangu kasvu.

2 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Muusade vajajad on valel rajal.
Mõõdukas äng on see, mis kirjutama sunnib. Liiga palju valu on halb, liiga hea elu on paha, aga pigem olgu elu ängi poole kaldu.
Mida rohkem elu poob, seda enam ajab naerma. Raske seletada, aga vähemalt mul nii on.

A.I.V.O. ütles ...

Millegipärast kipun arvama, et ängi mul enam pole. Kui ka ongi, siis viimsed agoonilised tõmbed, kuid "poov elu" ei taha sõlme lõdvemale lasta.