Oma vanu lugusid
lugedes ja toimetades mõtlesin küll vist naiivselt, et nüüd tuleb
see suur niinimetatud vaimuhoogsus peale.
Ma ei tea enam, ei
julge ka pakkuda, et lugusid hakkab tulema nagu Imaverest saepuru.
Paari loo kondikava
treisin oma peakolus isegi valmis, kuid tuli ära unustada, sest
juhtusin mingit jänkide tehtud linateost kaema, siis tolle teema
ühtis peaaegu minu ajukeemia saadusega – ainukese erinevusega:
minul polnud noid „jooksvaid metssigu” käepärast.
Nii et pole hullu
ühtigi, senikaua tuleb teil leppida mäluvärskendamise ehk vanade
lugude ülessoojendamisega, kuni ma leian ükskord oma jutusoone üles.
Jäin siinkohal
pikalt mõtlema, äkki on õigus neil, kes väidavad sinisilmselt, et
muusade olemasolu tagab elukunstnike loomingupuhangu kasvu.
2 kommentaari:
Muusade vajajad on valel rajal.
Mõõdukas äng on see, mis kirjutama sunnib. Liiga palju valu on halb, liiga hea elu on paha, aga pigem olgu elu ängi poole kaldu.
Mida rohkem elu poob, seda enam ajab naerma. Raske seletada, aga vähemalt mul nii on.
Millegipärast kipun arvama, et ängi mul enam pole. Kui ka ongi, siis viimsed agoonilised tõmbed, kuid "poov elu" ei taha sõlme lõdvemale lasta.
Postita kommentaar