Mis edasi sai?

 Raisakull mõtles küll, ehk pääseb üleüldse edasisest saevingutamisest, aga loodusel olid teised plaanid. 
Ei saanud hinge tõmmata, kui uus torm teisest suunast möllama hakkas.
Reedel oli vaikne aeg, kus Raisakull saega neid langenud puid oma krundi metsakäiguteedelt tükeldas ning teeservale sikutas. Seejärel võttis ta eelmises peatükis mainitud haava käsile. Kui seegi sai ära laasitud ja tükeldatud, otsustas Raisakull vaadata, mis teisel pool jõge toimunud on.
No tere tali! [loe: vänge sõim]
Selgus, et seal olid kesknädala tormituuled korraliku haava juurtega üles kiskunud ja seda piiri peal. Raisakullil oli seda vaadates vats korisema hakanud, et otsustas kõigepealt kõhtu täita ning pärast tagasi tulla. Ning laasitud ja järgatud langenu sai, kuigi notid on seniajani võõra maa peal, sest nüüd on uus torm, mis ei lase tööd teha.
Ega siis midagi, ilusat ilma tuleb oodata. Siis saab kärule kraana tagasi panna ja need notid vintsi abil üle kiviaia oma maale vintsitud. 

Marukahju menetlus

 Raisakull käis esmaspäeva hommikul mönkriga nädalavahetuse  tormi marukahjusid hindamas. 
Esiti küll koduümbruses - kasvuhoonel oli tugev tuul ühe klaasi kallal vandaalitsenud ning pärnal oksa pooleks murdnud - ja kaugemal oma valduses - metsas aga oli üks haab tüve pealt ära murdnud ja vaher ladva ära kaotanud ning see viimane oli risti üle sihi pooleldi naabrimehe maa peal. Egas miskit, saed tuleb välja tuua, mõtles Raisakull ja kihutas kodu poole. Saekaitsega pükse jalga tõmmates rehkendas Raisakull, et kulub kaks päeva, et siht puhtaks ja naabrimehe kinnistult oksarisu ära saaks veetud. 
Kui Raisakull ladva laasimisega ühele poole sai ja ümber keeras, nägi ta naabrimeest eemal seismas. 
Jõudu vaja! pomises Raisakull, kui ta nägi naabrit midagi ütlemas ja eemaldas kõrvadelt kiivri kõrvaklapid ning jätkas: Ma katsun homseks ladva jäänustega ühele  poole saada...
Ega Raisakullil naabritega vedanud ole. Üks on vaikse häälega ja temaga eriti muret pole - lihtsalt pole, mida rääkida. Aga teisega on kuradima raske - kui leiabki ühise pidepunkti, ei lõpe jutt niipea. 
Raisakull tõmbas sae uuesti käima ning asus latva tükeldama. Seejärel vedas notid haaratsit kasutades oma kinnistupoolele. Seisvat vahtratüükat seirates otsustas Raisakull sellegi maha võtta - üks oks rippus otseses mõttes otsapidi sihi kohal - langetussälk ette ning saega vastassuunas lahti lõigates kukkus tüügas oma raskuse jõul täpselt sinna, kust ennist sai ladvanotid ära veetud - pooleldi naabri kinnistule. Raisakull tundis, et ta on lõpp väsinud, kuid tükeldas väsimusest hoolimata sihi pealt tüve nottideks ning vedas viimseid jõuriismeid appi võttes oma maa peale. Oksarisu koristamine jäi järgmiseks päevaks. Töö, mis ka eile enne lõunat kaelast ära sai.
Haavaga jõuab veel maadelda - enne tuleb lihasvalu kontrolli alla saada ehk teisisõnu taastuda. 

Rahulolemiseks peab põhjust olema

 Raisakull käis, õigemini lonkas, neil päevil küll ühes ja küll teises kohas.
Näiteks pidi ta igemetohtrile saama, aga kuna alevis pani hambaarst pensionile mineku puhul praksise kinni, siis tuli uus kikutohter leida. Maakonnalinna oma jääb küll maratoni kaugusele, kuna Raisakull pole maratonijooksja, siis võttis ta teekonna ette hoopis Tapa suunal. Läks kohe nii heasti, et ta sai koheselt löögile - kedagi ooteruumis polnud ja tohtrikabinetis oli vaikus, sest keegi ei oianud piinariista haardes - Raisakull rääkis oma tulekupõhjuse ära ning sööbikutohter palus tal istet võtta. Tõsi, Raisakull ajas sõrad vastu, mainides tagasihoidlikul kombel, et ta tuli ainult aega kinni panema. Aga näedsa, nagu kärbes püüti hoopis võrku ja too aga tähendas ühte, et Raisakulli hambad said uuesti kirja pandud, jah, ka need, mida enam pole... Lahkelt soovitati veel röntgenist läbi käia. 
Täna tuli mõte ja tahe too soovitus ära realiseerida. 
Nüüd on Raisakullil hambad X-kiirtega üle käidud.
Raisakull ootab nüüd õhtupimedust, et näha, kas radioaktiivsete X-kiirtega kaitstud hambad säravad silmipimestavalt neoonroheliselt... 

P.S. Kunagi sai tehtud ühe klõpsu hammastest.

Teenelise seenelise heietused

 Kõikjal pasundatakse, seda juba augustikuust saadik, et on nii hea aasta ja seeni on sittakanti.
Raisakull käis hoovis ringi ja tõdes, et see nõnda ka on - sitaseeni on kõriauguni. 
Siis kustikuu lõpus millalgi käis ta heinamaal uurimas ja enäe - oligi puravikke haabade vahel oma kaabusid kergitamas ja kisamas, et vali mind! Raisakull oli kibekiirelt kottu kimanud ja kümmekonna minuti pärast ämbri ja noaga raskelt relvastatult naasnud ning mugandus eelajalooliseks korilaseks. Tunni ajaga oli SEENEL KÄIMISE ÄMBER (jah, nõnda on kollasel ämbril suurelt kirjas) triiki täis. Paar nädalat tagasi  oli Raisakullil kuuseriisikate korjamise tuhin peal, et kolme päevaga sai taimset lihaollust sousti jaoks kaks ja pool ämbritäit. Mõtles Raisakull küll, et ega ta rohkem noid seeni ei saa korjata, sest öökülmad tulid peale.
Täna ta siiski otsustas vastava ämbri ja seenenoaga varustatult minna uurima, sest kaotada polnud midagi - ainult võita, kuis peale vihma vanarahva ütelus seente kohta paika peab. Mnjah, kahe tunniga oli ämber täis, et võttis tuikuma. 

Ülessongitud aiamaa

 Eile lükkasin kõik vedelat fossiilset kütust tarbivad masinad päikese kätte tuulduma. 
Sest oli vaja Tuhnik kätte saada, aga see raip, oli end nihverdanud kõige tagumisse nurka. 
Tuhnikul tuli muidugi kõigepealt punased "botikud" ehk metallrattad, mis kevadel alla jäid vaoajamiselt, ära vahetada kraabitsate vastu, et ta saaks maad tuhnima hakata. Siis tuli veel heita pilku Tuhniku makku, kas kütust jagub kogu maa ülessonkimiseks - selgus, et ei jagu. Kanistrist valasin viimase tilga manuliseks. Egas miskit, pool maad saab ikka vast uus-vana bensiiniga üle käidud.
Alles siis, kui Tuhnik podinal hakkas märku andma, et joogipoolist tahaks juurde saada, tuli paus teha. Lugesin küll Tuhnikule epistlilaadse sõnumi - septembris ei joo! - aga sain isegi aru, et aurude all olles ei saa midagi tehtud. Seega sidusin kanistri pakikale ning kimasin bensukasse. Tagasi tulles valasin Tuhnikule ikka korraliku suutäie kallist jooki ning tahtsin tööga edasi liikuda, kui mu taskus Nokia siplema ja lõugama kippus. 
Küsiti, kas Tapale ei taha tulla? 
Giljotiini alla või? - irvitasin vastu ning mõttes käisin kiirelt üle, mida kuradit linnast vaja oleks... 
Ei, tuled appi taarakotte mulle ette andma. 
Olgu, ma tulen! - vastasin. 
Tund-paar hiljem tagasi kottu jõudes ütlesin Tuhnikule, et aitab laisklemisest, nüüd tuleb korralikult tööle hakata. Et porkna-peedi ja muud maapealsed jäsemed kippusid freesipiide ümber haakima ja ummistasid korralikult tööviljakust alla tirides, siis tuli rehaga kõik kokku kraabitseda ning kärru tõsta. 
Edasi läks ikka hilishämarduseni, aga maa sai üles songitud.
Ainult paar tuhlit sain preemiaks, mis tähendab ühte lõunasööki. 
Asi seegi...

Nojah, proua peaminister

Peab kiitma meie proua peaministrit - ikka ei saa ta aru, et tema aeg on lõppenud.
Jagades igasuguseid selgitusi, paneb ta siiski viimasel ajal mõnikord segast.* 
Ma pole pädev eeltoodu hindamaks, kuid viimane tema väide tundub eriti pöörane, pannes mind kui kodanikku küsima: Kas pangad võltsivad dokumente? 

Proua peaminister, teie sõnade järgi see nõnda tundub. 

Tubli tüdruk, lase aga edasi! 

Mis järgmiseks?  

*- Minu arusaam ühtib ERR-i toimetaja omaga. 

P.S. Teadmiseks kõigile, et rohkem ma ülimalt ülbikust proua peaministrist enam ei mölise, sest ma suudan teda oma meeltest ära nullistada ehk teisisõnu - teda pole olemas ei mu mõtetes ja on tühi koht nagu üks eelmine, ärakärvanud isik, kelle nime ma pole aastaid enam suu sisse võtnud - kui sellest persoonist seltskonnas juttu tehti ja minult arvamust taheti saada, manasin mitteteadva lõusta omale ette ja vastasin juhmilt: Kes see veel on? Ei tea ega tunne ka sellenimelist! 

Solgutamised alaku

 Raisakulli vaimollus sai sel suvel valmis igasugusteks solgutusteks. 
Ta lonkas ühel päeval alevisse ning kaes, et noor arstihakatis oli andmas pereõele puhkust, siis oli Raisakull kohe pühvlil sarvist haaranud ja vedis oma raskevõitu kere tohtri kabinetti. Kurtis oma mure ärr ja eskulaap oli kohe hakkamas - küsis mõningaid andmeid ning suunas Raisakulli  peale verevõtmist Paidesse, kus tuli keha läbistavate kiirte test teha. Nädalapäevad hiljem sai Raisakull uuesti vastuvõtul olles teada, et tal tuleb ilmselt opile minna, juhul, kui Raisakull ei soovi magu ega maksa rikkuda valuvaigistitega.
Noor tohtriproua andis valida kas Reval või Tarbatu, Raisakull mõtles kiirelt järgi ning panustas Tarbatu peale, seda mitmel põhjusil, eelkõige aga sel põhjusel, et Tarbatus oskab Raisakull orienteeruda paremini kui Revalis - Maarjamõisa haigla elik kliinikumi asukoht on ikka seal, kus õndsal Pööbelmanni-ajastul, aga Revalis tuleb ilmselgelt nutt peale - nood haiglad on mitmes kohas laiali, et igal kliinikumil oma nimi ntx idatallinna haigla, läänetallinna haigla, merimetsa haigla, bläbläblä jne. 
Üks mõte jäi küll Raisakulli peakolus keerlema. Nimelt on kõik sugulased pealinna kolinud ning tuttavad ja mõned sõbradki seal, et mis wärk? Noh, ühtpidi ongi hea, kuna peale oppi tuleb keskenduda mitte külaliste vastuvõtule, vaid oma liikuvuse arendamisele ja selle tahab Raisakull kippelt ära sooritada. 
Ärgem siiski sündmustest ette tui/s/akem - esialgu tuleb TÜ kliinikumi ambulatoorne vastuvõtt üle elada. 
Ikka samm korraga...  

Eeeehhh...

 Raisakull sai puuladumise ja esmase muruniitmisega ühele poole ehk sai need tööd kaelast ära ning jõudis eile ka Jäneda kevadlaata väisata. Röökimata tollest, et õhtul, kui saun leiliviskamiseks valmis oli, saabusid ootamatult kauged külalised, kes keeldusid üldse pesusse minemast, mistõttu Raisakull vastu ööd peale külaliste lahkumist sai ihu harima hakata. Sestap pole ime ka, kui Raisakull täna tülpinult üdikondini väsinud lõustaga hoovi peal liikus, et isegi Põhja-Atlandi kaitseallianssi kopterid ei julgenud enam ühtegi piuksu teha. Millegipärast oli täna kõikjal nii vaikne, aga peaaegu, sest maanteelt kostus tasane laadaliste kojusõidumüra. 
Ega muud midagi ole lisada, kui seda, et Raisakull lõpetab lugejate aja raiskamise ning lõpetab mölaajamise. 

Taskutellistest

Raisakulli väga kuulus väike taskutellis Nokia5230 hakkas nagu vanaks jääma, seda akumahtuvuse poole pealt, siis muretses Raisakull eelmise kuu lõpupoole uue kerge taskubriketi Nokia8210 4G.
Millalgi eelmise aasta lõpupoole saatsid vast kõik mobiilside pakkujad oma kundedele SMS-e, mis teavitasid 3G võrkude sulgemisest ning soovitasid uue mölaföni osta.  Soovitavalt 4G toega. 
Raisakull uuris asja ja leidis, et kuna temal sellest suht poogen 4G-st ja ega tal ka 3G-d eriti vaja ei läinud/lähe, siis tema seadistas kogu krempli 2G-le üle, sest see ei pidavat veel kuskile kaduma. Need 3G/4G ja ka 5G on vajalikud interneeduse tarbeks, millest Raisakullil on täitsa kama.
Kolmas nädal hakkab lõppema viimasest akulaadimisest ning tundub, et kuu lõpuni peab uus telefon tavapärase kasutuse käigus aku vastu. 
Androidiga Röövik elik CAT on paralleelselt kasutuses, aga ainult ilmateate jõllitamiseks, kaardilt asukoha määramiseks ja muusika edastamiseks Jeebeli elik JBL sinihambaga kõlari kaudu. 

Pool maid on peagi otsas

 Selle maikuu esimese kahe nädala sisse mahtus mitmeid tegevusi, kuid kõigest järgemööda. 
Esimesel nädalal ühel ilusal päeval ajasin Tuhnikuga vaod sisse.
Tulid, mis nad tulid, kõvera vao sündroom tabab mind alati eelviimase vao juures. 
Seejärel pikka molutamist ei olnud - mugulad maha ja vaod kinni. Ainuke erinevus möödunud aastaga - varem võtsin labida ja küürutasin vao kinniajamisega alaselja tuimaks, siis sel aastal usaldasin ennast rohkem tehnika poole kasutamise peale - "selg jäi korda". 
Paar päeva hiljem võtsin mootorsaed ja saagisin kottutaritud lepad poolemeetristeks pakkudeks ja ladusin nad ritta, et nende lõhkumine sujuvalt sujuks. Kolm arvestuslikku päeva läks selle jaoks. Järgmised kolm päeva kulusid elektrilise õlikirvega lõhkumisele. Proovisin küll esiti fiskarsi kirvestega vehkida, kuid vahe on fenomenaalne - esiteks halumasinaga lõhkudes ei väsi selg nii hullult ära ja teiseks, kirvega paku poolekslöömisel lõhkumispaku peal kargavad mõlemad lõhutavad pooled teine teisele poole ning see kummardamisele ja ühe poole paku peale tõstmise aeg kuluks ära teisiti kasutada. Sestap pole mingi ime, et kirved kuuri alla jäid, lisaks veel koibade terveks jäämisele. 
Möödunud nädala lõpus või selle alguses kõneldi riigimeediumis logelemise kasulikkusest, millest jäin tänu küttepuude lõhkumisele ilma. 
Nüüd on puukuhjad ootel väikest vihmasabinat, mis avaks halupoorid ja seetõttu kuivavad kiiremini.
Too viimane lause on sisuliselt teooria.
Tegelikult võtan mitmendat päeva hoogu (loe: logelen), et saaks halud riita laotud, arvestuslikult nädala ajaga.
Siis võiks muru niitma hakata. 

Obstsenitiivne obstruktsiooni obstsestvo*

Elame ikka huvitavas aegruumis, kus kõrgemal tasemel lastakse vohada igasugustel lollustel. 

Ausalt kohe - keskkonnaminister ei saa oma tööga hakkama - loodi kohe  kliimaministri (?) ametikoht. Saaks veel aru, et kiimaminister pannakse ametisse, kellel lasuks kohustus inimesi kiimaseks ajada ja seetõttu kasvaks rahvastik...

Ajakirjanike mäluollus on ka nüüd kanaaju suurune - ei suudeta enam maakeelseid termineid rahva ette tuua ning seetõttu kasutatakse võõrkeelseid sõnu, et tekib küsimus - milleks üldse eesti keel vajalik on? Või on nad nii tähtsust täis, et taovad varsti oma kummis rinnad sisse? Ise ka kuulavad või loevad, kui nõmedalt ikka see võõrkeelne sõna "obstruktsioon" kõlab? Tegevus ise on eestikeelses leksikas kirjeldatud kui vastasseis. Kui see viimane ei sobi, siis "juntimine" on paras meenutamaks omaaegset poliitikut, kes samalaadset tegevust harrastas. 

_____________

*Umbkaudne tõlge eesti keelde oleks vast selline: rõve vastaseisu/juntimise ühiskond