Ülessongitud aiamaa

 Eile lükkasin kõik vedelat fossiilset kütust tarbivad masinad päikese kätte tuulduma. 
Sest oli vaja Tuhnik kätte saada, aga see raip, oli end nihverdanud kõige tagumisse nurka. 
Tuhnikul tuli muidugi kõigepealt punased "botikud" ehk metallrattad, mis kevadel alla jäid vaoajamiselt, ära vahetada kraabitsate vastu, et ta saaks maad tuhnima hakata. Siis tuli veel heita pilku Tuhniku makku, kas kütust jagub kogu maa ülessonkimiseks - selgus, et ei jagu. Kanistrist valasin viimase tilga manuliseks. Egas miskit, pool maad saab ikka vast uus-vana bensiiniga üle käidud.
Alles siis, kui Tuhnik podinal hakkas märku andma, et joogipoolist tahaks juurde saada, tuli paus teha. Lugesin küll Tuhnikule epistlilaadse sõnumi - septembris ei joo! - aga sain isegi aru, et aurude all olles ei saa midagi tehtud. Seega sidusin kanistri pakikale ning kimasin bensukasse. Tagasi tulles valasin Tuhnikule ikka korraliku suutäie kallist jooki ning tahtsin tööga edasi liikuda, kui mu taskus Nokia siplema ja lõugama kippus. 
Küsiti, kas Tapale ei taha tulla? 
Giljotiini alla või? - irvitasin vastu ning mõttes käisin kiirelt üle, mida kuradit linnast vaja oleks... 
Ei, tuled appi taarakotte mulle ette andma. 
Olgu, ma tulen! - vastasin. 
Tund-paar hiljem tagasi kottu jõudes ütlesin Tuhnikule, et aitab laisklemisest, nüüd tuleb korralikult tööle hakata. Et porkna-peedi ja muud maapealsed jäsemed kippusid freesipiide ümber haakima ja ummistasid korralikult tööviljakust alla tirides, siis tuli rehaga kõik kokku kraabitseda ning kärru tõsta. 
Edasi läks ikka hilishämarduseni, aga maa sai üles songitud.
Ainult paar tuhlit sain preemiaks, mis tähendab ühte lõunasööki. 
Asi seegi...