Pool maid on peagi otsas

 Selle maikuu esimese kahe nädala sisse mahtus mitmeid tegevusi, kuid kõigest järgemööda. 
Esimesel nädalal ühel ilusal päeval ajasin Tuhnikuga vaod sisse.
Tulid, mis nad tulid, kõvera vao sündroom tabab mind alati eelviimase vao juures. 
Seejärel pikka molutamist ei olnud - mugulad maha ja vaod kinni. Ainuke erinevus möödunud aastaga - varem võtsin labida ja küürutasin vao kinniajamisega alaselja tuimaks, siis sel aastal usaldasin ennast rohkem tehnika poole kasutamise peale - "selg jäi korda". 
Paar päeva hiljem võtsin mootorsaed ja saagisin kottutaritud lepad poolemeetristeks pakkudeks ja ladusin nad ritta, et nende lõhkumine sujuvalt sujuks. Kolm arvestuslikku päeva läks selle jaoks. Järgmised kolm päeva kulusid elektrilise õlikirvega lõhkumisele. Proovisin küll esiti fiskarsi kirvestega vehkida, kuid vahe on fenomenaalne - esiteks halumasinaga lõhkudes ei väsi selg nii hullult ära ja teiseks, kirvega paku poolekslöömisel lõhkumispaku peal kargavad mõlemad lõhutavad pooled teine teisele poole ning see kummardamisele ja ühe poole paku peale tõstmise aeg kuluks ära teisiti kasutada. Sestap pole mingi ime, et kirved kuuri alla jäid, lisaks veel koibade terveks jäämisele. 
Möödunud nädala lõpus või selle alguses kõneldi riigimeediumis logelemise kasulikkusest, millest jäin tänu küttepuude lõhkumisele ilma. 
Nüüd on puukuhjad ootel väikest vihmasabinat, mis avaks halupoorid ja seetõttu kuivavad kiiremini.
Too viimane lause on sisuliselt teooria.
Tegelikult võtan mitmendat päeva hoogu (loe: logelen), et saaks halud riita laotud, arvestuslikult nädala ajaga.
Siis võiks muru niitma hakata.