Et aga pall ühte väravasse ei lajataks, siis üllitan tasakaaluks loodusepoolse veidrushetke, mis kunagi sai purki püütud ja mu esimeses ajatapmisepäevikus esitletud.
Täna kalmistul toimetades tajusin totaalset vaikust - mitte ühtegi hingelist polnud tolgendamas.
Sihuke harras hetk...
...nii vaikne, et tundub, kõik on ära koolenud, isegi lahkunud surid välja...
Ilmselt on parmudel emapiimaga kaasa antud kõikvõimalike soojavereliste anatoomiline õpetusteadvuslik kaart või annavad veresooned magneetiliselt neile märku, kuhu maanduda puremiseks. Kurat, mitu korda on Raisakull kindaid käest kiskudes märganud, et pistekoht on kohe veresoone kohal. Aga ei ole halba ilma heata - parmud ilmuvad tavaliselt siis välja, kui päikese poolt heidetud ultraviolettkiirguse kogus on minemas madalamalt tasemelt kõrgemale. Seega nad hoiatavad teisi tänuväärselt võimaliku päikesepiste ja/või kuumarabanduse eest.
Jaanilaupäeval vedas Raisakull välja istumisealused kolmele. Kaks mannergutäit kodust rammusat leivavett lisaks. Et äkki mõni eksib siiakanti ära, siis ei pea toa vahet jooksma. Kui tulijaid olnuks rohkem, paigutanuks need näha olevad palgid ümber tule...
Arusaadavalt ei viitsinud mitte keegi Raisakulli külastada - teadagi, vutilahingud olla põnevamad.
Raisakull on pea ümberkaudsed külad läbi kamminud, kuid Kuuma Lainet lähiümbruses küll pole. Või on midagi kahe silma vahele jäänud. Eile süütas Raisakull lemmikmuusika saatel oma jaanitule millega seosest meenus Raisakullile vot selline bušmanide tarkusetera, et kuumaga tuleb millegi tulisega võidelda.
Täna sai juba kergemalt hingata...
Lugedes mitmete inimloomade kogemusi magistriõppe vallas, jõudis Raisakull tõdemuseni:
...kui keskajal taibanuks inkvisitsioon magistriõppe oma piinariistade arsenali lisada, siis oleks seda kindla peale tehtud...
Seda, et selle nädala algul lõhkusin oma jala ära - üks latv hüppas sae pealt võluva vetruvusega ja pani üsna valusa litaka, kuid esialgu polnud häda miskit. Valu tuikas antud löögikohas seni, kuni ma kodinaid kokku korjates tööpäeva lõppenuks kuulutasin ning tuppa lonkasin. Igaks juhuks põikasin pööningule ja libistasin kargud mööda treppi alla. Alles toas muutus valu väljakannatamatuks, et mul isegi käed värisesid... Nii hullu tunnet pole ma varem kogenud.
Hea, et külmik on viie meetri kaugusel mu koikust. Sügavkülmast haarasin ühe paki jäätunud supimaterjali ja asetasin haige koha peale. Mõnda aega ma siis sulatasin suppi...
Põiepakitsus andis märku, et on aeg testida oma kodaraid, haarasin kargud, et nurga taha vett laskma minna, ent ei tahtnud need toed minuga koostööd teha. Lõpuks komberdasin majalt tuge otsides õigesse kohta, kus sain kergendustundega vähe vedelväetist külida.
Tuppa naastes jätkasin raviprotseduuriga. Supikoti sisu sai lõpuks üles sulatatud, et võis sealt lausa sööma hakata - sega puljongipulbrit sisse ning hakka ainult õgima.
