Raisakulli ajajaht

Aeg teatavasti vajab karget ruumi.

Kolmapäeval oli seda küllaga 

ning veel valget ja puhast - 

ma, käsi südamel, seda võin öelda.

Kuid siis oma põsel tundsin

hilissügise sooja tuulehingust -

aja halastamatu suudlus 

sulatas taas lumise ime.

Täna, kui kõikjal valitses plöga,

võtsin sae ning mõtlesin juba - 

lumememme tegemisest loobun, 

selle asemel pakkudest kuju vorbin. 

Ühed segased kõik

Hirmus mõelda, milline veehulk selle veepiirilt väljapaistva pea poolteisemeetri kõrguse oksarägastiku taha kinni jääb ja tsirka pool kilti allavoolu on veel üks samasugune poolemeetrikõrgune segadus - sedasi võib Jugala jäga ära kuivada... 
Aga jah. 
Ma pole ülikoolis tudeerinud ja ilmselt olen ma ka peast veidi tumba-lumba, et ei saa pihta kahekordselt kõrgharitud inimeselooma selgitusele, miks ta ei lammuta pooleldi oma maksustava maaala peal laiuvat kopratammi - nimelt tema selgitusel toidab seesama pildil olev tamm maa-alust jõge. 
Kuradi segane - pigem hävitab ta oma metsa juurepessu vohamise ja kuuskede kuivamisega liigniiskeks muutuval lodumaal. Pole minu asi teda tema uskumust ümber veenda/pöörata.  

Statistika on valede kogumik, mis annab tõepärase pildi.

Kogu maa ülikiire interneedusevõrguga kattes on üks ütlemata hea mõte, kuid siin peaks mõne asjaga piiri pidama. 

 Seda viimast silmas pidades ei tasuks pudulojuste pidamiseks mõeldud rajatitesse üldse mingit kaablit vedada. Kuigi jah, läbi õhu ei saa keegi takistada digiilma levikut. 

 Miks sellest nüüd niiöelda mölisen? 

No pooljuhtumisi eksisin ma bloggeri statistikaosakonda ja tundes korrakski huvi sellesamuse blogi külastatavuse asjus – et kui lugejate arv on sama, mis ma sisse login, tähendab see seda, et ma kirjutan iseendale, aga kui on rohkem kiibitsejaid, siis kedagi ikka huvitab mu mölin – esimesel juhul võin kohe päevapealt jeehhat tõmmata ehk teisisõnu lõpetada blogimine sootuks, mida aga teisel puhul teha ei saaks. 

Siis juhtusin kaema otsisõna, millega siia on tuldud. 

Kummalisel kombel kenitleb seal üks, kujutage ette – üksainus sõna. 

 Mu kolbasisene hakkas juba imelikke signaale esitama. 

 Et siis igal farmielanikul on nina ees mingisugune võrguvalmidusega android- või õunatahvel, mida saab juhtida keelega ja kust saab teada - palju nad üldse väärt on? Kas tuleks veidi paastuda ellu jäämiseks? Või, kui elust villand, siis õgida nii palju nagu magu kannatab? 

 See sõna oligi – muu. 

 Hobused ilmselt hirnuvad latrites, kui meediumiga varustet lehmad loevad neile ajakohast huumorit. 

Imelik, et ühtki määd ega röhhi pole statistikas kajastust leidnud.

Rekord rekordi otsa

Millest täna võiks möliseda?
 Rekorditest.
 Inimkond on alati olnud hullunud rekorditest ja paraku on kaasaja olümpia ja muud euroopa-maailmamängud süvendanud seda huvitavat fenomeni. Kui senikehtiv rekord on aastaid seisnud nagu roiskuv vesi, siis on alati mõnel ülimalt hea meel, et keegi ületas eelmise sajandi alguse saavutuse mäekõrguselt. Eriti siis, kui tegu saab olema endi hulgast hõimlasega, kes "vana vihavaenaja" püstitet tipptulemuse enda nimele murrab...
 Rekordid olla selleks mõeldud, et neid saab purustada ja ületada. 

Iga päev oli kuulda raadiumist meite inimloomade aina uutest rekorditesajust – koroonaseltsing oli haaranud uusi liikmeid. Egas nüüd ole muud, kui koroona meistrivõistlused püsti panna ja kettaid vineeriväljaku nurgaaukudesse lööma. Küll neid üleilmameistreid hakkab meite maale sadama kui Vändrast saepuru.
Kogu aeg on jauratud, et olgem positiivsed, aga miks siis igapäevasest koroonarekordist teavitatakse äärmiselt kurva ja etteheitva tooniga ning negatiivse varjundiga? 

 Kurat, no ei osata uuest rekordist enam rõõmu tunda!

Raisakull avatud uste jahil

 Lugesin kuskilt, et välja on kuulutatud avatud uste päev ning mis muud - kimasin kohale.  
Ekslesin veidi linnas ja võsas enne, kui märkasin suunaviita:

Kurat, valetasid, raisad - avatud ei olnud uksed, vaid hoopis väravad.

Lõpuks leidsin õige ukse üles, aga selle esine oli kinni pargitud - soe koht tõmbab ju igasugu karvalisi ligi.

Ohkasin veidi ning võtsin lambanahkse kasuka üll ja astusin kulunud läkiläkit pähe surudes külma kätte. Tagasi vaadates tundus, et isegi lambivalgus võttis mingisuguse mütsiolluse kuju.

Ja kõik see jant kestis justkui kaduviku nimel:

Taevas mitme kandi pealt

Kuna hallil hullusel pole enam piire, siis on kõik mu selle-nädala-teema  piirituses laagerdunud aastatetagused hetked, mis Tuulekaeras vast publikumi pilgu alt läbi käinud ning isegi läbi nämmutatud, kuid uusi osalejaid silmas pidades mõtlesin, et  (taas)üllitan mõned neist taevapiltidest siin. Taaskasutuse wärk pidi endiselt ruulima. 

Pilvetupsud:

Biitlite "Lady Madonna":

Mässav taevas:

Müstiline episood ilutulestiku aegu:

Where The Wild Roses Grow

 Enne lõunat käisin materjali otsimas.
Votujahi jaoks. 
Leidsin. 
Ainult ühe hetke. 
Tänase silmapilgu. 
Praadides saaki veidi tasasel tulel, hakkas peakolus keerlema see viis.
Kogu see kompott nagu kutsunuks astuma muinasjutu sisse, millel nimeks...

...Ahti maailm veteilm. 

Raisakulli neljajaht

Suudlev ja embav nelijalg Tarbatu raeplatsil 

Kui uskuda igasuguseid "teste", siis sel mönkril on tõeliselt "aus nelikvedu"... 

Tonn Kihhotil oleks Poolas piigiga suskamist küll, kui ta leidnuks kõrgejalgse suksu.

Neli saagi ritta sätitud.

 ...ja ongi neli pilti koos.

Möh, mis vaba meedia?

Ilmselgelt pole Tummpää rahvasaadikutel aega ja ega ka ilmselt ka tahtmist oma arust Olümpuse mäelt rahva hulka tulla ega püüa ka pööbli eluolu üle huvi või muret tundmast. Tänavatel jõlkumisest võib ainult unistada. Kuigi sellest võib kasu olla. Võib-olla seetõttu jääb märkamata ka tänavakunstnike krahviti. Näiteks allolev on viisaastakutagune tundmatu kunstniku tundmatu teos, mida peaks iga poliitiline broiler või kanakukk nägema enne, kui kaagutama või kirema kipub. Sestap on vast mõttekas idee, kui igal aastal tehakse nii Riigikogu saadikutele kui ka valitsuse liikmetele tuurilaadsed matkad, mis kulgevad mööda õpetussõnu täis soditud seintest. Pärast tuuri jagab presiidium kõigile tuuril osalejatele valged paberilehed või tahvlid-krihvlid kontrolltööks. 

Toda viimast nimetatakse nähtu kinnistamiseks.  

Ma siin mõtlesin vaba meedia, tõeliselt vaba meedia üle, nagu ametist tagasiastunud politseiminister mainis uskuvat tõtt rääkimas.  Või on tal mingi tihe agentide võrgustik ühendriikide pinnal, et ta teab täpselt...

Jõudsin millegipärast järeldusele, et vaba meediat pole enam olemas - on vaid eri huvigruppide poolt edastatav ühepoolne infotulv. Sestap pole ime ka, kui eurosaadik Jaak käis ainult vabariiklasi vaatlemas, kuigi võinuks ka demokraate jälgida ning edastas seetõttu oma parteikaaslastele ühekülgset infot.

Ühekülgsete teavete omaks võtmised võivad ministrid pehmelt öeldes natuke napakaks teha. 

Kui analüüsida isa-poja ja nende pühast vaimust vaevatud sõnakasutust, siis mulle tundub, et nad tarbisid eelkõige ja edastasid KKK ideid... 

Raisakulli sildijaht

Tee või tina, aga Raisakull ei mäleta, kust ta selle sildi üles korjas.
Võimalik, et Kaduviku teatrist... 

Teine ülesvõetud hetkevääratus ei vajanud vähemalt ei paberit ega kleeplinti ja oli kõigile nähtav, kui sinna satuti. Raisakull aga kogemata sattus ja võttis selle ülesvõttena üles, kuid kes selle krahviti autor olla võib, on talle tänase päevani teadmata.

Nagu väike ja salapärane vihje oleks teiste votujahiliste püütud trohveede kommenteerimisele. 

Ja kui Raisakull püüab oma mölisemist koomale tõmmata, siis tuntakse millegipärast huvi tema tervise üle.

Agooniavalus interneedus

 Inimeseloom pidi harjuma kõigega - pane teine ainult fakti ette ja protsessimisetuhin vaibub. 
Või viska ta vette tundmatus kohas, natuke kahlab seal ja siis on tal kaks võimalust - õppida ujuma või vajuda põhja nagu vene kirves muiste. 
No mida see Raisakull jälle sonib, tekib nüüd lugejal küsimus keele peale. 

Alles see oli, kui bloggeri-keskkond sai uue sisu, oli blogijate rahulolematut needmist taevani kuulda. Nüüd ei kuule kuskilt hiirepiuksugi, mis tõestab eeltoodut.
Seda enam, kui soovitakse omi mõtteid teistelegi jagada, sest see on ju ainus väljenduskeskkond, kus seda saab teha.
Muidugi,tõe huvides ärgem unustagem sõnavajutust, larhvivihikut jms., kus olid samuti suured pealesunnitud muudatused päevakorral samal ajal, kui bloggeris. Mis omakorda viis mõnede kasutajate mõtted suurfirmade kartellikokkuleppele.  

Bloggerikeskkonna omanikfirma, nimetagem selle Rebuks, teeb ümberkorraldusi oma teenustes, sest ta ei suuda vist enam seda kohutavalt tohutut teabehulka hallata. Mitte ainult Rebu, vaid ka teised infotehnoloogiaettevõtted on hädas sellega. Seega proovitakse tasulisi versioone käima lükata, adumata seda, et maksma on nõus vähesed. Mida rohkem kilde tekib, seda enam need teenused maksma lähevad. 

Raisakull on proovinud kommenteerida votujahil osalejate saake. 
Kuna need ei ilmu kommentaarisabades, siis on Raisakull veendunud, et need pätsatakse vahelt ära (Rebu-kolossi poolt - ju siis need kommid niivõrd hääd on, et kahju teistele lugeda jätta) ning Raisakullile ei jää muud üle kui juhmi ilmega järjekordset erroriteadet lugeda.
Mis te arvate, et Raisakull sellest ainult rõõmu tunneb?
Ei, ta lihtsalt loobub kommenteerimast.